Seisukohad

Eesti Pimedate Liidu seisukohad nägemispuudega inimeste toimetulekut toetava tugisüsteemi arendamisel

19. juuni 2013

Nägemispuudega inimeste toimetulekut toetava tugisüsteemi väljaarendamisele Eestis on vajalik pöörata senisest enam tähelepanu.

Nägemispuudega inimestel on oma puudest tulenevalt suur takistus ühiskonnas toimimisel. Toimetuleku saavutamiseks on vajalik puudespetsiifilise tugisüsteemi olemasolu ja kättesaadavus.

Nägemispuudega inimeste tööhõive on Eestis väga väike. Puuduvad mitmed teenused, mis pimedate ja vaegnägijate tööga hõivatust aitaksid saavutada. Enamik igapäevaelu ja tööhõivet toetavatest teenustest on nägemispuudega inimeste endi poolt loodud projektipõhistena töötavate mittetulundusühenduste korraldada. Nägemispuudega inimestele suunatud rehabilitatsioon on alarahastatud ning ei võimalda teenuseid välja arendada.

Seetõttu on kujunenud olukord, kus nägemispuudega inimesed on tööturul tõrjutute staatuses ja projektipõhine tugisüsteem ei ole jätkusuutlik.

Vajame riigipoolset tuge olukorra parandamiseks ja nägemispuudega inimestele suunatud jätkusuutliku tugisüsteemi loomiseks.

Sotsiaalhoolekandeseadusega tuleb ette näha hoolekandeteenused ka nägemispuudega inimestele. Hoolekandeteenuste kaudu tagatakse nägemispuudega inimeste tugisüsteemi teenuste rahastamine.

Eesti Pimedate Liidu liikmesühingud on toonud välja nägemispuudega inimestele järgmiste hoolekandeteenuste vajaduse:

1. Kaitstud töökeskuse teenus

Kaitstud töökeskuse teenus on mõeldud neile nägemispuudega inimestele, kellel puuduvad võimalused avatud tööturul töötamiseks. Nägemispuudega inimestele mõeldud kaitstud töökeskused on tõsised töötegemise kohad, kus inimene peab ennast tundma kui tavaline töötaja. Ainsa erandina, et töökohad on kohandatud nägemispuudega inimesele sobivaks ning pakutav töö on talle jõukohane. Teenus on mõeldud järgmistele sihtgruppidele:

Hiljuti nägemise kaotanud, kes on nägemislanguse tõttu kaotanud töö, on raskes nägemiskaotuse kriisis ning vajavad nägemislangusega harjumiseks ja tööharjumuse säilitamiseks kohandatud keskkonda. Hiljem on neil võimalik ümberõppe kaudu omandada mõni muu elukutse ning naasta avatud tööturule.

  • Nägemispuudega inimesed, kellel puudub vajalik eesti keele oskus ja sobiv elukutse avatud tööturul toimetulekuks.
  • Liitpuudega inimesed, kellel lisaks nägemispuudele on näiteks kerge kuulmis- või vaimupuue ja kes ei suuda seetõttu avatud tööturul konkureerida.
  • Väiksema konkurentsivõime ja suurema kõrvalabivajadusega nägemispuudega inimesed, kelle ainsaks töötamise võimaluseks ongi kaitstud töökeskus.

Perioodil 2014-2020 tuleb nägemispuudega inimeste kaitstud töökeskused uuesti üles ehitada. Teenuse piloteerimise projekti on võimalik teha meie asutuste, kus töötavad nägemispuudega inimesed, baasil. Projekti raames selguks teenuse maksumus, kasutajatest sihtgrupid ja muud majanduslikud alused. Samuti tuleks läbi viia põhjalik uuring, milliseid töid saaks kaitstud töökeskuses pakkuda. Selleks võiks kaasata Tallinna Tehnikaülikooli jt. partnerid. Uurida tuleks ka välisturu vajadusi. Edaspidi peaks kaitstud töökeskust rahastatama pearaha alusel.

2. Toetatud töötamise teenus

Teenuse osutaja korraldab nägemispuudega inimestele tööalase ümberõppe suunitlusega naasta avatud tööturule. Kui nägemispuudega inimene on omandanud uue elukutse, siis ta saab alustada sel alal töötamist toetatud töökeskuses, kinnistab omandatud teadmised ja oskused ning saab esmase töökogemuse uuel erialal. Toetatud töökeskus aitab otsida tööd avatud tööturul, alustada iseseisvat ettevõtlust. Ta pakub töötamisega seonduvaid tugiteenuseid nii toetatud töökeskuses töötavatele kui ka juba avatud tööturule suundunud nägemispuudega töötajatele.

Toetatud töökeskuses töötamist peaks rahastatama pearaha alusel. Toetatud töökeskuses korraldatavat tööalast ümberõpet peaks rahastatama Eesti Töötukassa kaudu.

3. Tegevuskeskuse teenus

Tegevuskeskuse teenust saavad pakkuda näiteks praegused piirkondlikud pimedate ühingud. Tegevuskeskus peab olema kohandatud nägemispuudega inimestele, asuma neile hästi ligipääsetavas kohas ning pakkuma vähemalt kolme nägemispuudega inimestele mõeldud teenust. Näiteks:

  • nõustamisteenus: psühholoogi-, sotsiaaltöötaja-, eripedagoogi-, infotehnoloogiline, kogemusnõustamine jt. Kõik teenust osutavad spetsialistid peavad tundma hästi nägemispuudega inimeste erivajadusi ning olema läbinud vastava koolituse;
  • kohandatud arvutiklassi kasutamine. Arvutid on varustatud suurendus- ja ekraanilugemisprogrammidega, kohandatud tausta kontrastsus jne;
  • tavakirjas materjalide kohandamine (lugemisteenus). Tavakirjas materjalide skaneerimine tekstraamatuteks ja lugemine helikandjatele, samuti punktkirjas materjalide valmistamine;
  • kohandatud sporditegevused;
  • kohandatud kultuuritegevused;
  • esmatasandi rehabilitatsioon hiljuti nägemise kaotanuile.

Tegevuskeskuse teenust peaks rahastatama pearaha alusel.

4. Isikliku abistaja teenus

Isikliku abistaja teenus tuleb muuta kättesaadavaks Eesti kõigis piirkondades elavatele sügava ja raske nägemispuudega inimestele. Praegu on teenus olemas peamiselt suuremates linnades (Tallinn, Tartu).

5. Rehabiliteerimisteenus

Nägemispuudega inimeste rehabilitatsioon on puudespetsiifiline, pikaajaline ja järjepidev protsess, mis eeldab spetsialistidelt eraldi väljaõpet.

Pimedad ja vaegnägijad vajavad nägemispuudespetsiifilisi rehabilitatsiooniteenuseid ning abivahendeid. Rehabilitatsioonivajaduse hindamine peab toimuma kõigi vanuserühmade nägemispuudega inimeste puhul puudespetsiifilises rehabilitatsiooniasutuses. Teenuse osutaja peab tundma erinevate silmaprobleemide mõju nägemiskasutusele, erineval tasemel nägemispuude mõju inimese toimetulekule ning kompenseerivate oskuste õpetamise metoodikat. Peab olema võimalik tutvustada kallite spetsiifiliste abivahendite kasutamist. Rehabilitatsiooniteenusel saab nägemispuudega inimene käia ainult saatjaga. Seega on vaja hüvitada ka saatja kulud (sõidu-, toitlustus- ja majutuskulud).

Progresseeruva nägemislangusega inimene puutub reeglina kokku Tallinna või Tartu silmakliiniku silmaarstidega. Silmaarstid ei tunne pimedatele ja vaegnägijatele mõeldud tugisüsteemi ning ei saa informeerida inimest temale vajalikest teenustest. Inimene ise on nägemislangusest tingitult psühholoogilises kriisis ning ei otsi vajalikku teavet. Hiljuti nägemise kaotanu peaks aga võimalikult kiiresti pöörduma tugisüsteemi teenuseid saama, et soovi korral suunduda ümberõppesse või naasta tööle. On vaja luua olukord, kus nägemislangusega inimene saab esmase informatsiooni silmakliinikust kohapealt. Seetõttu tuleks mõlema silmakliiniku juurde luua rehabiliteerimisjuhendaja (kogemusnõustaja) töökoht. Rehabiliteerimisjuhendaja peab olema vastava kõrgharidusega nägemispuudega inimene, kes saab läbi viia ka kogemusnõustamist. Rehabiliteerimisjuhendaja suunaks hiljuti nägemise kaotanu võimalikult kiiresti edasi tugisüsteemi teenustele.

Loodavaid töökohti võiks rahastada Eesti Haigekassa.