Valguse Kaja

Valguse_Kaja

Eesti Pimedate Liidu infoleht

KEVAD-SUVI 2014

Head sõbrad!

Ago Kivilo, EPLi juhatuse esimees

Hea on istuda jahedal terrassil või siis suurte puude all vilus, ehk isegi külmal jäätisetuutul hea maitsta lasta ...

Mis siis nüüd, kas me ei oodanudki seda sooja suve?

Ootasime ja naudime nüüd seda ... eriti praegusel sumedal augustikuul, kus soojus hellitab ihu, riideid nagu polekski vaja, õhtuid on saatmas rohutirtsude viiulikontserdid ja niidetud heina lõhn. Kui magusalt maitsevad koduaia sõstrad, kui torkiv on tikripõõsas, kui sirutad käe marjade järele. Isegi herilased ei suuda seda idülli rikkuda. Laual lõhnab suitsulest, kusagilt imbub ninna grillilõhna, tomatid on küpsed, kurk krõmpsub hamba all. Roosid poetavad poole õitsemise pealt kroonlehti, aga nuusutage ja tunnete - floksid õitsevad! Suvi, milline suvi!

Eks praegu ongi see aeg, kui kõik meie akud laetud saavad. Suplus soolases merevees, tulikuum rannaliiv varvaste vahel, päikesest ammutatud soojus, sõpradega koos oldud ilusad hetked, laulupidu ja mõnigi kontsert, maanteelt tõusev soe tolm ...

Meenutagem siis, armsad sõbrad, seda imekaunist suve ikka naerul suuga!

 

Kuidas muuta keskkond ligipääsetavaks?

Priit Kasepalu

Vast on iga pime või vaegnägemisega inimene mõelnud, et orienteeruda ja liikuda oleks märksa hõlpsam, kui ümbrus ehk laiemalt öeldes keskkond oleks veidi sobivam - näiteks treppide esimesed ja viimased astmed oleksid erksavärvilised, valgusfoorid helisid tekitavad ja busside liininumbrid hästi loetavad. Välisreisidel on kindlasti tähele pandud reljeefseid tänavakive ning tõdetud, et sealsetes linnades on lihtsam liikuda. Hea, et nägemispuudega inimestel on tähelepanekuid ja teadmisi. On aga vaja, et palju enam sellealaseid teadmisi oleks ka otsustajatel ja keskkonna kujundajatel. Sageli peavad nad ligipääsetavaks niisugust keskkonda, mis sobib ratastoolikasutajatele, ega tea, milline see peaks olema pimedate ja vaegnägijate vajadustest lähtuvalt.

Veebruaris toimunud Eesti Pimedate Liidu üldkoosolek kinnitas 2014. aasta tegevuskava, milles on sätestatud, et tänavu on tegevuse prioriteediks nägemispuudega inimestele ligipääsetava keskkonna loomine.

Eestis ei ole õigusakti, milles oleks põhjalikult kirjeldatud keskkonna ligipääsetavuse nõudeid vastavalt nägemispuudega inimeste vajadustele. Projekteerijad ja hoonete ning rajatiste omanikud või haldajad on pöördunud Eesti Pimedate Liidu ja liikmesühingute poole sooviga saada sellekohaseid nõuandeid. Kuna ei ole ühtseid nõudeid ega soovitusi, ei pruugi antavad nõuanded olla piirkonniti ühesugused. Seetõttu otsustas Eesti Pimedate Liidu juhatus moodustada töörühma, mis koostaks ühtsed soovitused keskkonna ligipääsetavuse kohta, lähtudes nägemispuudega inimeste vajadustest. Huvilistele, kes märtsis oma osalemissoovist teada andsid, saadeti täienduste ja ettepanekute tegemiseks minu koostatud materjal “Soovitused nägemispuudega inimestele ligipääsetava keskkonna kujundamiseks”.

Aprillis moodustas juhatus neist, kes täiendusi ja täpsustusi tegid, seitsmeliikmelise töörühma. Sellesse kuuluvad 20 aastat keskkonna ligipääsetavuse probleemidega tegelenud Tartu Emajõe Kooli õpetaja Anne Kõiv, maastikulist ligipääsetavust käsitlev Tallinna Ülikooli doktorant Kati Soonvald, Põhja-Tallinna liikumisvõimaluste kaardistamisel osalenud Artur Räpp ja teised keskkonna ligipääsetavusest huvitatud inimesed. Ligipääsetavuse soovituste koostamine ei tähenda lihtsalt reisidel nähtu-kuuldu kirja panemist, vaid on esmajoones töötamine kirjalike allikatega ja nende ning enda poolt kogetu põhjal süsteemse materjali koostamine.

Võtsin aluseks Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuse tellimusel valminud põhjaliku juhendmaterjali “Kõiki kaasava elukeskkonna kavandamine & loomine”. See on 351-leheküljeline vaid elektrooniliselt loetav raamat. Juhendmaterjalis on esitatud erinevate puudeliikide nõuded. Nägemispuudega inimestega seonduva leidmiseks lugesin-kuulasin raamatu läbi, kirjutasin punktkirjas välja lehekülgede numbrid, millelt seda leida võib, koostasin nendest lehekülgedest ühe dokumendi ja puhastasin sellelt liigse. Lugesin lisaks mitmeid teemakohaseid materjale, lisasin neist mõtteid ning oma tähelepanekuid. Tulemuseks oli enam kui veerandsajaleheküljeline arvutikirjas materjal.

Töörühma liikmed suhtlesid täienduste ja täpsustuste tegemiseks e-kirja teel ja said kokku juuni keskel. Koosolekul vaadati materjal ühiselt läbi ja otsustati, kes mida kontrollib või mingi lõigu juurde kirjutab. Pärast koosolekut suheldi taas elektronkirjade vahendusel. Materjali esimestes peatükkides esitatakse linnakeskkonna, looduskeskkonna ja hoonete ligipääsetavuse ning teenuste kättesaadavuse soovitused, lõpupeatükkides aga põhjalikumad selgitused.

Püüame väga, et ligipääsetavuse soovitused aasta lõpuks valmis saaksid.

 

Pidulik aastapäev

Karin Audova, Lõuna-Eesti Pimedate Ühingu liige
27. veebruar 2014

Saabusime Lõuna-Eesti Pimedate Ühingu maja ette paar tundi enne Eesti Vabariigi 96. aastapäeva pidustuste algust. Tundus, nagu oleks isegi meie majal pidulik kõla olnud. Meie jaoks suure üllatusena oli ekspresident Arnold Rüütel saabunud samuti mõni tund varem. Ühingu esimehe Eva Kirillova juhendamisel tutvustati härra Rüütlile meie ruume: raamatukogu, raadiosõlm, saal, arvutiklass ja muud meie käsutuses olevad ruumid. Härra Rüütlile tutvustati ka paljusid pimedate inimeste abivahendeid. Meie arvutiklassi nõustaja ja tehniline tugi Sven Veske printis talle “ahjusoojalt” välja pimedate tähestiku. Enne pidulikku aktust tutvus härra ekspresident põhjalikult meie ühingu korralduse ja igapäevaeluga.

Täpselt üks minut peale kella kahte sisenes meie suurde saali pika aplausi saatel härra Arnold Rüütel. Nagu pidupäevale kohane, alustas meie Lõuna-Eesti Pimedate Ühingu puhkpilliorkester maestro Neeme Saare juhendamisel Eesti Vabariigi hümniga ja esitas peale seda veel võluva kajaga muusikat. Härra Rüütel plaksutas kaua ja mainis tagasihoidlikult, et ka tema on nooruspõlves koolis keelpilli mänginud.

On kindlasti üks asi lugeda ajaloosündmustest raamatutest või vaadata üksikuid katkeid selleaegsest televisioonimaterjalist, aga istuda seal saalis ja kuulata meie presidenti oli võrratu elamus. Ta suutis oma põhjaliku ja täpse jutustusega tekitada tunde, et oled just sealsamas tema kõrval Moskvas ja tunned kogu oma südame ja hingega seda, mida elas läbi see vapper ja painutamatu mees 16. novembrikuu päeval aastal 1988.

Ma seisan siin sest teisiti ei saa
Mõistku võõrad mind või löögu risti
Ma seisan siin ja mu jalge all
on mu kodumaa
Mis mu käte vahelt kisti.

Sajad tuhanded eestlased olid ja elasid ja hingasid nende Agu Sisaski kirjutatud luuleridade vaimus. Salaja lootes ja uskudes, et see väärikas mees seal kaugel Venemaa südames suudab meile välja võluda suveräänsuse. Ja ta saigi sellega hakkama. Vaid tema ise ja jumal teavad, mida tal tuli neil pingelistel ja ärevatel, teadmatust täis päevadel läbi elada. Aga ta ei paindunud, ei murdunud, ei pugenud peitu ja ei taganenud poolt sammugi meie eestlaste ja vaba Eesti Vabariigi eest võideldes.

Ma usun, et meie kõigi südameis on suurim tänu ja austus selle ajalooliselt meie kõikide elusid mõjutanud inimese vastu. Me täname härra ekspresident Arnold Rüütlit, et ta leidis võimaluse veeta aega inimestega, kelle südameis ja meeltes on suurim võimalik tänutunne kõige selle eest, mis ta oma tegudega Eesti Vabariigi heaks on teinud.

 

Meeldejääv matk

Tiiu Leidsalu

18. juulil, ilusal päiksepaistelisel suvepäeval, kogunesid Läänemaa Nägemisvaegurite Ühingu vaprad matkasellid, et sõita bussiga Dirhami sadamasse. Matkajate tõsine soov oli sõita väikepaadiga Läänemaa väikesaart Osmussaart avastama.

Sadamasse jõudsime varem ja paati oodates tutvusime Dirhami jahisadama ning suvekohvikuga.

Peagi märkasime merel kihutavat väikepaati, mis sadamasse jõudes täistuurid maha võttis. Sadamasilla juurde randunud paadist lahkus paar sõitjat, mootorpaati tangiti kütust ja matkajad ronisid paati. Noore juhendaja abiga said kõik punased päästevestid selga. Olime sõiduvalmis ja mootorpaat alustas vaikset väljasõitu Dirhami sadamast.

Meri virvendas ja taevas säras tuline päikeseketas. Korraga tõstis paat oma nina püsti ja kihutas avamerele. Kiire sõit tekitas veidi kõheda tunde, kuid viieteist minuti pärast paistis saare piirjoon ja rahu oli tagasi.

Osmussaar on kerkinud merest 2000 kuni 3000 aastat tagasi. Saare pikkus on 5 km ja laius umbes 1,5 km. Saarel asub 6 väikest alalist järve. Teised väiksemad järvesilmad kuivavad suve jooksul ära. Aastasadu elasid saarel rootslased, kelle põhitegevuseks oli kalapüük ja põlluharimine. Külas oli kunagi 14 majapidamist 140 elanikuga, lisaks kaks paadisadamat ja kool. 1940. aasta suvel sunniti rannarootslased saarelt lahkuma ja sinna rajati Nõukogude sõjaväe baas. Osmussaarest, mis kuulub Noarootsi valda, sai 2011. aastal ametlikult püsielanikega väikesaar, kus elab 6 püsielanikku. Lisaks püsielanikele on saareasukateks üle 500 lamba ja ligi 50 mägiveist, 4 koera ja 2 kassi. Saar on looduskaitseala, mida majandab Riigimetsa Majandamise Keskus - RMK.

Osmussaare Lõunasadamas oli meid ootamas matkajuht Rita ja tema auto koos järelkäruga, milles olid puust pingid. Rita ja Ervin Koppel asusid saarele elama aastal 2005.

Sõita oli tore, mahe tuul paitas põski ja sasis juukseid. Tee lookles mööda rannikut vee ja maa piiril, mõlemal pool olid lambad. Esimene peatus oli 1766. aastal ehitatud lubjakivist kabeli juures. Nõukogude väed kasutasid kabelit pommilaona ja sakslased pommitasid selle puruks. Osmussaarlaste järeltulijad on taastanud kabeli kellatorni ja ehitanud meetrikõrguse müüriga endise kabeli piirjooned. Kellatorni sissepääsu juures tervitasid meid lambad, kes olid suure kuumuse ja paksu kasuka tõttu sinna varju pugenud. Kabeli kõrval oli aiaga piiratud rannarootslaste esivanemate kalmistu, kuhu oli kokku korjatud Teise maailmasõja pommitamise tagajärjel laiali paisatud raudristid ja säilinud hauakivid.

Edasi kulges tee mööda omapärast loodust - valdavalt kadakad, kuid kasvas ka lehtpuid. Ühtlasi möödusime saarel asuvast radari masti st, mida toidab elektriga diiselgeneraator ja mis annab elektrivoolu Rita vanemate majale. Matkajuht Rita majal on päikesepaneel ja tuulegeneraator. Selle aasta juunikuus avati uus energiapark, mille süsteemi täiendati uute päikesepaneelidega.

Järgmine peatuskoht oli Rita vanemate kodu juures. Seal nägime kahte räämas ja halvas olukorras hoonet, mida rootslaste järeltulijad plaanivad tulevikus taastada esialgsel kujul.

Tee äärde jäid Nõukogude sõjaväe rajatiste varemed. Ühe peatuse tegime maaaluse rannakaitsepatarei punkri juures.

Sõitsime otse üle niitmata heinamaa. Majaka juures saime teada, et looduskaitsealal ei tohi enne 25. juulit rohtu niita. Enne põhjakaldale jõudmist paistis üle puude-põõsaste kutsuv musta-valgetriibuline tuletorn. Põhjaosas oli veepiiril umbes 6 meetri kõrgune astanguline Osmussaare pank, kus olid veepiiri lähedale laotud rannakividest meetri kõrgused kivitornid. Vasakul pool märkasime omapäraseid, sügavalt maadligi kummarduvaid kadakaid, mis tugevatele põhjatuultele vastu pole pidanud.

Pikema peatuse tegime 1954. aastal ehitatud 35,4 meetrise raudbetoonist tuletorni juures. Osmussaare esimene tuletorn rajati 1765. aastal. Kuna meri sööb pidevalt põhjakallast, siis ei jäänud esmane tuletorn püsima.

Tuletorni juures võttis meid vastu Rita sõbranna Maire, kes pakkus kohvi ja tutvustas RMK külalistemaja. Puhkepausi ajal, kui iga matkaline oma leivakoti kallal nosis, jutustas Maire saare ajaloost. Siinkandis kogunesid viikingilaevad, mille järgi sai saar nimeks Odenholm - peajumala Odini järgi. Huvitav oli teada, et mootorpaat Sleipnir, millega Osmussaarele sõitsime, sai oma nime jumal Odini kaheksajalgse hobuse järgi. 540 miljoni aasta eest toimunud meteoriidi plahvatuse tagajärjel on tekkinud Neugrandi meteoriidikraater, mis asub saarest 7 km kaugusel merepõhjas.

Pooletunnise puhkepausi järel algas teekond mööda läänekallast. Vahepeatused tegime Teise maailmasõja ajal taganenud ja langenud Nõukogude sõjaväelaste kalmistul ja saarel asuva kahe suurema Kaksikute-nimelise bretšarahnu juures. Julgemad matkasellid ei jätnud juhust kasutamata ja ronisid kõrgema rahnu tippu.

Läänekalda-poolsel küljel olid tormidest tekitatud suured väljad kiviklibuvallidega ja seal sõites tundus, nagu sõidaksime kuivaks jäänud lainelisel merepõhjal. Sõja ajast olid säilinud pommiaugud. Rita sõnul leitakse saarelt igal aastal lõhkemata mürske.

Ja algaski tagasisõit Lõunasadamasse. Eespool märkasime juba tuttavaid kohti. Sadamas jätsime hüvasti matkajuht Ritaga ja taas kihutas Sleipnir Dirhami sadama poole. Millegipärast tundus, et tagasitee oli lühem, meri endiselt rahulik.

Dirhami sadamas ootas meid buss. Koduteel olid matkasellid vaiksed ja mõtlikud. Nende väsinud nägudelt peegeldus rahulolu.

Aitäh korraldaja Jaanusele ja suur tänu Haapsalu Linnavalitsusele, kes meie matka rahaliselt toetas!

 

Luna - Eesti esimene juhtpuudel

Anu Lokke, MTÜ Abikoerte Keskuse juhtkoeratreener

“Miks te mõnitate puudlit?!”, kuulsin endale suunatud pahast küsimust vene keeles. Olin juhtkoeraõpilasest puudli Lunaga treeningmarsruudil ja ei saanud aru, mida ma selle naise arust valesti teen. Jõudsin vaid õhku ahmida, kui järgnes hariv loeng teemal, et puudlid on dekoratiivkoerad ja nende koht on diivanil ning kas ma siis ei tea, et hoopis labradorid on juhtkoerad. Tema teab täpselt, sest tal endal on kaks väikest puudlit, kellega käib näitustel ja võidab tiitleid.

“Läänes kasutatakse suuri kuningpuudleid ka juhtkoertena,” sain lõpuks sõna sekka poetada. Tädi see vastus ei veennud ning ta riidles minuga edasi: koer on valesti pügatud ja üldse valesti peetud. “Aga nõukogude ajal kasutati suuri ehk kuningpuudleid teenistuskoertena,” teatasin ma lõpuks kategooriliselt. Nüüd oli tema kord õhku ahmida, mida ma kohe ära kasutasin, et kiiresti lahkuda. Ma poleks ju suutnud vastata küsimusele, et mis ametis ja kus täpsemalt. Tsirkuses ehk ikka kasutati, põhjendasin ma mõttes endale. Puudlid olid ju kaua aega tuntud kui tsirkusekoerad, kuigi algselt olid nad siiski linnujahiks mõeldud - tõid lastud linnud nii maa-alalt kui veest peremehele kätte. Vees töötamiseks pügati puudlid eriliselt: rindkerele jäeti kopsude kaitseks karvad kasvama, samuti ka käpaliigeste ümber; tagakeha tehti paljaks, et kergem ujuda oleks. Praktilisest pügamisviisist on tänapäevaks välja kasvanud mitmed eputavad näitusesoengud.

Puudli karvkate on omanäoline. Ta ei aja karva, muudkui kasvab ja kasvab ning teda tuleb pügada, samuti aeg-ajalt põhjalikult läbi kammida. Tänu niisugusele karvale ja erilisele nahale ei tekita puudel koerakarva vastu allergilistel inimestel haigusehoogu. Seetõttu on arenenud riikides, kus allergia elanikkonna seas jõudsasti kasvab, hakatud juhtkoertena kasutama suuri puudleid. Ka meie pöördusime selle tõu poole just seetõttu, et juhtkoerakasutaja Marika pereliikmel on allergiaprobleem. Nii et näitusekarjäär ja diivanitšempioniks olemine, nagu tädi tänavalt puudlile ainuõigeks pidas, jääb Lunal ära. Seevastu võivad nad tulevase perenaisega hoopis juhtkoerte võistlustest osa võtta ja seal särada.

Kui mulle tehti ettepanek koolitada üks allergiat mittetekitav koer, olin kohe nõus. Ainsaks mureks oli leida õpetamise-eas olev puudel, sest Marika vana juhtkoer, saksa lambakoer Donna, oli juba eakas ja väsinud. Kuna Eestis kuningpuudleid praktiliselt enam ei kasvatata, siis hakkasime sobivat kandidaati välismaalt interneti teel otsima.

Suur oli minu rõõm, kui leidsin Peterburist õnnetu aretaja, kes oli sunnitud kaheksakuuseks kasvatatud hõbepuudlist loobuma, kuna kutsikas polnud hakanud halliks muutuma. Asi on selles, et seda värvi puudlid sünnivad mustadena ning peaksid kuuendaks elukuuks vähemalt heledamat halli tooni olema. Niisiis praagi värvi pärast otsiti koerakesele uut kodu. Kuna töökoera värvil pole mingit tähtsust, olgu ta või kõikides toonides siiruviiruline, siis olime õnnega koos. Telefoni teel sai “käed kokku löödud” ning Natalja sõitis Venemaale. Peagi saabus Eestisse pikast teekonnast läbiraputatud, autosõidutalumatusest ilane, peaaegu šokis noor loomake, kellest pidi saama julge, transporti taluv, tark, marsruudil probleemidele iseseisvalt lahendusi leidev juhtkoer.

Kui Natalja ta mulle üle andis, olin kimbatuses. Kas meie ettevõtmine ikka õnnestub? Kutsikas oli küll Peterburist pärit, kuid kasvanud linnaäärses eramajas ja polnud ei võõrastega ega linnameluga harjunud. Kõige magusam sotsialiseerumisaeg, kuni neljanda elukuuni, oli jäädavalt möödas ning ma olin õigustatult murelik. Samas oli põnev tegeleda tõuga, keda varem õpetanud polnud ja ma hakkasin õhinal tööle.

Tutvumine minu teiste koertega läks Lunal valutult, kassidega oli rohkem tegemist. Kui toakõuts uustulnukat ei kartnud, siis teadmine, et ka teised, vabaduses lippavad ja parkivate autode alla peituvad kassid tuleb rahule jätta, tuli puudliteismelisele päris visalt. Jalutuskäikudel pidin veel sedagi selgitama, et kogu prügi, mis Lasnamäel vedeleb, ei tule üles korjata, sest ta pole mitte “Teeme ära” talgute meeskonnas.

Kui koduümbrus ja seal valitsev seadus selgeks sai, siis hakkasime suuremaid ringe tegema.

Minu üllatuseks kohanes noor loomake uue olukorraga kiiremini kui ma lootagi julgesin. Tegelikult tegid poole tööst ära minu teised koerad, kelle eeskujul ja toel Luna enesekindlus võõras keskkonnas kiiresti kasvas. Alguses käisimegi linnaliini bussidega sõitmas ja linnaga tutvumas koos teise, kogenud koeraga. Varsti aga võtsime pikki reise ette juba Lunaga kahekesi. Käisime ka paljudel erinevatel üritustel, näiteks Tallinna Puuetega Inimeste Kojas esmaspäevastel abikoertega kohtumisõhtutel. Korduvalt kohtusime ka puuetega lastega Mustamäe koolis, sõitsime uue rongiga Türile tulbifestivalile, tegime kaasa Käpakäigu, osalesime erivajadustega laste laagris, mitmetel juhtkoerte üritustel jne.

Kui Luna sai 14-kuuseks, hakkasin talle juhtimistarkusi õpetama. Õppimisvõime on puudlil väga hea. Eriti kerge oli Lunale õpetada takistustest mööda viimist, kuna ta juba loomu poolest tahab neid vältida.

Olen Luna arenguga väga rahul, ta lausa hämmastab mind. Hämmastab just puudlina, sest labradorist erineb ta siiski tunduvalt. Luna on keskmisest labradorist pehmema iseloomuga. Tema suhtes tuleb kasutada nõrgemaid mõjutusvahendeid, järelikult saab selle tõuga hakkama ka inimene, kellele energiline ja jõuline labrador üle jõu käib. Puudel on alalhoidlikum ja ettevaatlikum, kõrvaliste inimestega sõprust ei otsi, neid ülevoolavalt ei tervita. Oma inimesse, juhtkoerana siis treenerisse, kiindub puudel väga ja seetõttu on teda raskem koerakasutajaga kokku õpetada.

Õnneks on Marika, Luna uus omanik, temaga mitmeid tutvumisretki teinud. Üks põnevamaid oli Maijooksul seitsme kilomeetri pikkuse käimisdistantsi läbimine. Omapärane tööjaotus oli meil Eesti Juhtkoerte Kasutajate Ühingu suvelaagris, kus koerad vabalt ringi liikusid. Seal viibis Luna suurema osa ööpäevast treeneri seltsis, kuid söögikordadel otsis Marika üles.

Algus on tehtud. Septembrist hakkab Marikal ja Lunal tõsine kokkuõpe ning seejärel iseseisev töö. Loodan südamest, et sellest koostööpaarist saab väga hea tiim nii tavaelus kui ka võistlusradadel.

Kui kohtate juhtkoera

Juhtkoer on teenistuskoer, kes on tööülesannete täitmisel pühendunud vaid oma perenaise/peremehe aitamisele. Seetõttu palume töötavat juhtkoera mitte segada, sest enamik Eestis liikuvatest juhtkoertest on labradori retriiverid, kes on väga altid võõraste inimestega suhtlema ja võivad mõneks hetkeks oma vastutusrikka töö unustada, mis võib muutuda ohtlikuks nii vaegnägijale kui ka juhtkoerale. Sellest tulenevalt palume töötava juhtkoera tähelepanu mitte häirida!

Ära siruta kätt välja töötava juhtkoera suunas!

  • Miks? Juhtkoerad on väga seltsivad ja uudishimulikud ning selline käitumine võõra inimese poolt häirib juhtkoera keskendumist tööle ning ülesande/käskluse täitmist.
  • Näiteks: Kui kasutaja ootab bussi ja soovib siseneda ühistransporti ning väljuv inimene sirutab käe juhtkoera poole, siis koer unustab bussiukse otsimise ja keskendub väljasirutatud inimese käe nuusutamisele. Selle tulemusel võib pime inimene bussist maha jääda.

Ära kutsu, häälitse ega kõneta vastutulevat juhtkoera!

  • Miks? Nagu eelmises punktis mainitud, põhjustab igasugune taoline käitumine juhtkoera töös käitumishäireid ja tähelepanu hajumist, marsruudilt kõrvale kaldumisi.
  • Näiteks: Kui nägemispuudega inimene peab koos juhtkoeraga ületama erineva raskusastmega ristmikke ja sebrasid ning vastutulev inimene juhtub heldinud häälel ütlema “Oi, kutsu!”, siis võib koer tõmmata end peremehele/perenaisele risti-põiki ette ja suunduda võõra inimese poole ning siis on väga suur oht jääda punase tulega sõiduteele! Või kui eeskõndiv inimene kutsub koera enda suunas, tahtes ainult head, võib see juhtkoera marsruudilt eksitada: juhtkoer peab järgima kindlaid jalakäijate liikluseeskirju ning võõra ja nägemispuudega inimese teed ei pruugi ühtida.

Ära anna juhtkoerale süüa!

  • Miks? Juhtkoerte seas liigub ka koeri, kes on allergilised või kindla dieedi peal ja kui annate juhtkoerale midagi näppude vahelt, siis see “pisike toidupala” võib osutuda koerale tervistkahjustavaks, halvimal juhul eluohtlikuks. Võõra poolt juhtkoerale toidu andmine halvendab koera töö kvaliteeti, kuna järgmine kordki marsruudil olles hakkab ta teravama pilguga inimestelt süüa otsima ja iga kilekotikrõbina või tasku peale huvi üles näitama ning võib seetõttu märkamatult marsruudilt kõrvale kalduda!

Kui näete eksinud juhtkoerakasutajat ning lähete abi pakkuma, siis küsige alati, millist abi vajatakse. Õiget suunda kätte juhatades ärge sikutage juhtkoera rakmetest, ärge kutsuge koera ega tõmmake mingil muul moel koera tähelepanu. Selle asemel suhelge kasutajaga.

Rohkem infot: www.juhtkoerakasutajad.ee

 

Ealine maakuli degeneratsioon ehk kollatähni kärbumine

Dr Maria Malva, Silmalaseri silmaarst

Maakul ehk kollatähn

Silmapõhja katab võrkkest, mille keskosas nägemisnärvi lähedal asub väike ümar ala - maakul ehk kollatähn. Maakuli piirkond on võrkkesta kõige õhem ja tähtsam koht.

Et selgelt näha, peavad silma langevad valguskiired murduma sarvkestas ja läätses ning koonduma silmapõhjas võrkkestale. Valguskiirte toimel tekib kujutis võrkkestale, kus asuvad valgustundlikud närvikiud. Närvikiud moodustavad nägemisnärvi, mille kaudu liigub info edasi ajju. Kõige selgem kujutis tekibki võrkkestal maakulisse. Nii kujuneb tsentraalne nägemine. Kui maakuli piirkond on kahjustunud, siis nägemisteravus ja värvide nägemine muutub. Nägemisteravuse langus sõltub haiguse olemusest ja raskusastmest ning võib lõppeda tsentraalse nägemise kaotusega. Kui ülejäänud maakulit ümbritsev võrkkest ja külgmine vaatevälja nägemine ei ole kahjustatud, siis inimene päris pimedaks ei jää.

Ealine maakuli degeneratsioon ehk kollatähni kärbumine ...

... on sage silmahaigus üle 50-aastastel inimestel. See on kiiresti kasvav probleem arenenud riikides, seoses keskmise eluea pikenemisega ja elanikkonna vananemisega. Arvatakse, et maakuli ealised muutused võivad tekkida igal teisel pensionieas inimesel. Mida vanemaks me elame, seda suurem on tõenäosus haiguse tekkeks.

Haiguse riskitegurid

Ealise maakuli degeneratsiooni tekkel on lisaks vanusele oma osa ka eluviisidel, kroonilistel südame-veresoonkonna haigustel, toitumisel. Suitsetamine, ülekaal, vähene füüsiline aktiivsus, ebatervislikud toitumisharjumused, vere kõrge kolesteroolisisaldus - kõik soodustavad haiguse teket. Veel võib maakuli kahjustust põhjustada liigne päikese UV-kiirgus. Haiguse riski tõstab ka maakuli degeneratsiooni esinemine lähisugulastel.

Haiguse tunnused ja sümptomid

Maakuli degeneratsiooni sümptomid ei pruugi olla haiguse algfaasis üldse märgatavad. Muutused võivad esineda varjatult ja progresseeruda aeglaselt mitmeid aastaid varem, kuni tekivad esmased silmakaebused. Põhilisteks kaebusteks on erinevad nägemishäired nii kaugele kui lähedale vaatamisel, nägemisteravuse langus ja tuhmid defektid nägemisvälja keskosas. Lugedes võivad täheread olla kõverad või ebaselged, osa tähti puuduvad. Värvid ei ole erksad. Kaugelearenenud muutuste korral halveneb detailne nägemine, näiteks ei saa lugeda, inimeste näojooni on raske eristada.

Maakuli degeneratsiooni vormid

Ligi 90% moodustab “kuiv vorm”. Maakulis tekivad esmased muutused - druuside ladestumine ja pigmentepiteeli defektid. Haiguse kulg ja nägemisteravuse langus on aeglane.

10% juhtudest areneb haigus edasi “märjaks vormiks”. Kulg on agressiivsem ja kiirem. Maakuli piirkonnas kasvavad võrkkesta alla haprad uudisveresooned ehk neovaasad, mis kergitavad maakulit ülespoole. Veresooned lekivad ja tekitavad maakulisse turset ja verevalumeid. Ilma ravita langeb nägemisteravus väga kiiresti. Kui ühes silmas on juba tekkinud ,“märg vorm”, siis on ka teine silm sellest rohkem ohustatud.

Diagnoosimine

Lisaks patsiendi silmakaebustele aitavad maakuli piirkonna muutuste ulatust täpsemini diagnoosida silmapõhja pildistamine ja veresoonte uuring ehk angiograafia.

Haiguse ennetamine

  • Maakuli degeneratsiooni ennetamisel on väga tähtis suitsetamisest loobumine!
  • Kindlasti tuleks muuta toitumisharjumusi - teadlik igapäevane tervislik toitumine, puu- ja juurviljade söömine. Näiteks sisaldavad rohelised aedviljad palju silmadele kasulikke aineid. Vähendada tuleks rasva- ja kolesteroolirikaste toitude tarbimist. Võib kasutada haigust ennetavaid profülaktilisi toidulisandeid.
  • Kehalise aktiivsuse suurendamine ja ülekaalu vältimine aitavad vähendada südame-veresoonkonna haiguste riski. Oluline on jälgida vererõhu, veresuhkru ja kolesterooli taset.
  • Silmade kaitseks peaks kasutama UV-kaitsega päikeseprille.
  • Soovitav on regulaarne silmade ja nägemise kontroll peale 45. eluaastat.

Ravi

Maakuli degeneratsiooni puhul puudub kahjuks spetsiifiline ravi, millega saaks haiguse välja ravida või täielikult pidurdada.

Maakuli degeneratsiooni kuiva vormi puhul peaks käima regulaarselt silmaarsti juures kontrollis, et saaks jälgida nägemise ja silmapõhja muutusi. Lisaks tuleks muuta ja vähendada haiguse kulgu soodustavaid tegureid, millest oli juttu eespool.

Märja vormi ravis tehakse skeemi järgi silmasiseseid süste anti- VEGF-ravimitega (inglise keeles anti-vascular endothelial growth factor), mis pidurdavad haiguse kiiret kulgu. Süstide toime ei ole pikaajaline, vastavalt haiguse kulule on vaja jätkata regulaarse raviga haiguse kontrolli all hoidmiseks. Süstid on näidustatud, kui maakulisse tekib turse või verevalum.

Apteegis on käsimüügis palju silmadele mõeldud erinevaid vitamiine ja toidulisandeid. Neid võib kasutada profülaktilise ravi eesmärgil, kuid juba tekkinud muutusi nad välja ei ravi. Toidulisandid pigem soodustavad maakuli piirkonna ainevahetust ja verevarustust, sest igapäevase toiduga ei pruugi me saada kõike maakulile vajalikke toitaineid piisavas koguses.

Kaugelearenenud maakuli degeneratiivsete muutuste korral, mil igapäevane praktiline toimetulek nägemisteravuse languse tõttu on häiritud ja prillid ei aita, võib abi olla spetsiaalsetest luupidest ja suurendavatest ekraanidest. Abivahendeid saab taotleda nägemisrehabilitatsiooni keskusest silmaarsti saatekirja ja isikliku abivahendi kaardi alusel.

 

Kui pimedasõbralikud on uued rongid?

Mirja Räpp

Eesti riigisiseses reisirongiliikluses on 2014. aasta algusest kasutusel uued, Stadler FLIRT elektri- ja diiselrongid. Reisijaveoteenust kõigil riigisisestel rongiliinidel pakub Eesti Liinirongid AS (ELRON), kelle käsutuses on selleks 18 elektrirongi ning 19 diiselrongi. Uued rongid on endisest kiiremad, vaiksemad, mugavamad ja ilusamad ning lausa kutsuvad endaga sõitma. Kui kasutajasõbralikud on aga niisugused rongid pimeda või väga halva nägemisega inimese jaoks?

Kõigepealt veidi perroonidest, millest tänaseks on valdav osa seoses uute rongide kasutuselevõtuga samuti uuenduskuuri läbinud. Kuna uued rongid on vaiksemad ja nende kiirendus kohaltvõtult suurem, on ohutusnõuete järgimine eriti oluline. Nägemispuudega inimestele ohutuse tagamiseks on uuendatud perroonid varustatud veidi üle 40 sentimeetri laiuse, reljeefsetest Braille-kividest ribaga, mis jookseb paralleelselt perrooniga ning paikneb perrooni servast poole meetri kaugusel. Ohutu oleks rongi oodata kõnealuse reljeefkivide riba taga.

Ühel suvisel päeval uurisime ja katsusime mitut Balti jaama perroonide ääres väljumist ootavat oranži valgete ustega rongi. Uutesse rongivagunitesse on mugav ja ohutu siseneda, sest rongi põhi ja perroon asuvad nüüd samal tasapinnal ning vagunisse astumiseks tuleb ületada vaid umbes 25-30 sentimeetri laiune vahemik. Vanade rongide ja perroonide puhul oli kõnealune vahe ikka ohtlikult suur ja pimedale inimesele suhteliselt vaevarikas ületada. Kui aga soovite eriti lihtsalt rongile pääseda, tuleks kasutada niinimetatud multifunktsionaalset vagunit, kuhu saab jalutada üle rongi alt välja sõitva trapi. See vagun ongi mõeldud lapsevankriga, ratastooliga või siis jalgrattaga reisijatele.

Rong seisis Balti jaama perrooni ääres, kõik uksed suletud. Sisenemiseks tuli esmalt tuvastada uksed. Kuidas leida uks, kui seda silmaga ei näe? Tundus, et valge kepiga kergelt mööda rongi külge vedades oli täiesti võimalik tuvastada vaguni liitekoht ja siis ka väike reljeefne püstine triip, mis tähistaski uste algust. Seejärel, et leitud uksest ka sisse saada, tuli vajutada vastavat, umbes rinnakõrgusel asetsevat nuppu. Uksi avav roheline küllaltki suur nupp paikneb vasakpoolse ukse paremal serval. Peale nupu vajutamist rongiuksed avanevad ning sisenemise järel sulguvad iseenesest piiksuva heli saatel.

Multifunktsionaalse vaguni uksel on aga kaks nuppu - tavaline roheline ja veidi allpool asetsev ratastoolimärgiga sinine nupp. Kui algpeatuses seisval rongil on erivaguni trapp kogu aeg väljas, siis teistest peatustest sisenemisel tuleb vajutada nuppu ja alles siis sõidab trapp välja. Uudne ja natuke harjumatu oli seegi, et igal vagunil on üks uks, mis paikneb vaguni keskel. Rong ise koosneb üldjuhul kolmest või neljast vagunist, mille uste kohal on näha, kui on piisavalt nägemist alles, vaguni number.

Kolme vaguniga rongides on 196 ja nelja vaguniga rongides 274 mugavat pehmet istekohta. Vanades neljavagunilistes elektrirongides oli aga keskmiselt 292 istekohta. Seega on uutes rongides kohti vähem. Kuigi rongid sõidavad sagedamini kui enne, on nende suurimaks komistuskiviks see, et nad on liiga täis. Ka rongist väljumiseks tuleb vajutada sarnast nuppu, kuid seespool on neid kaks, mis paiknevad mõlemal pool ust. Proovisime sisenemist ja väljumist mitu korda ning kõik näis sujuvat eriliste intsidentideta. Edasi vaatasime, kuidas pääseb rongi sees ühest vagunist teise. Tuli astuda neli väikest trepiastet üles, kus paiknes laiemat sorti istekohtadega varustatud ala, ning siis jälle neli astet alla. Olimegi teises vagunis, kus seadsime end kenadele pruuni- ja oranžikirjutele toolidele istuma, et teha ka väike proovisõit.

Uus rong sõitis vanade rongidega võrreldes väga vaikselt ja sujuvalt. Pimedale inimesele teeb iseseisva rongisõidu kindlasti mugavamaks olemasolev häälega peatuste teavitus. Uues rongis on ka avar tualettruum, samuti ei puudu kliimaseadmed ning ka üldjuhul toimiv WiFi. Proovisõit lõppes Nõmme jaamas, kus astusime ilma viperusteta Braille-kivide reaga varustatud perroonile. Võib öelda, et uute ja ilusate porgandivärvi rongidega sõitmine on pimedale või halva nägemisega inimesele üldjuhul suhteliselt hästi kättesaadav ja ohutu liikumisviis. Kõik on tõesti kena, kui oled juba endale vajaliku rongi üles leidnud, kuid just selle viimasega on hetkel probleeme. Seda eriti suuremates jaamades, nagu näiteks Balti jaam Tallinnas. Nägemise abita on praktiliselt võimatu tuvastada õiget perrooni, mis teeb rongiga iseseisva sõitmise pimeda või halva nägemisega isiku jaoks halvasti kättesaadavaks.

Elroni infospetsialisti sõnul on hetkel kõige kindlam viis saada infot õige perrooni kohta jaama infokassast, mis on olemas suuremates jaamades. Balti jaamas on kindlasti abiks ka häälteavitussüsteem: 10, 5 ja 2 minutit enne rongi väljumist antakse nii ootesaalides kui välialal teada rongi väljumisest ning teatatakse ka perrooni number.

Paljudes riikides on niisuguse tõkke kõrvaldamiseks teadaolevalt kasutusel süsteem, kus nägemispuudega inimene saab telefoni teel endale rongijaama töötaja appi tellida. Mida suurem raudteejaam, seda keerukam on seal nägemispuudega inimesel ilma lisaabita hakkama saada.

 

Minu tavaline koolipäev

Merilyn Jaeski

Mina olen Merilyn Jaeski ja õpin Vanalinna Hariduskolleegiumis. Selle aasta juunis lõpetasin kaheksanda klassi. Mul on nägemispuue, kuid käin sellest hoolimata tavakoolis, et saaksin olla kõigi teistega võrdses seisus. Tavalises koolis õppimine ei ole tegelikult üldse raske ning ma saan nägemispuudele vaatamata kõikides tundides hästi hakkama.

Koolimajas iseseisvalt liikumise olen endale juba ammu selgeks teinud. Siiski kasutan oma igapäevaelus mõnesid abivahendeid, nagu näiteks valge kepp, millega liigun ühest kohast teise. Kõikides tundides, välja arvatud matemaatika, kasutan arvutit ja lugemisriba. Minu arvutisse on laetud programm, mis loeb sünteeshäälega ette kõik, mis ekraanil kirjas. Lugemisribalt on aga võimalik punktkirjas lugeda, mis ekraani peal on. Riba on väike seadeldis, mis ühendatakse arvutiga ning seda on väga hea kasutada just pikkade tekstide lugemiseks.

Tahtsin teile kirjutada sellest, milline näeb välja üks minu täiesti tavaline koolipäev. On kolmapäeva hommik. Tavaliselt jõuan kooli umbes kell 7.50. Miks nii vara? Sellepärast, et minu ema või isa toovad mind autoga kooli ja viivad pärast koju, sest minu kodu juures on väga vähe bussiliiklust. Täna jõudsin kohale samuti kell 7.50. Praegu on klassiruumis peale minu veel vaid paar unist inimest, kuid vähehaaval tulevad ka teised klassikaaslased. Saabub minu abiõpetaja Merike Kaljujärv, kes on mu kõrval kõikides reaalainete tundides, mille tempo on üsna kiire ja õpetajad kirjutavad palju informatsiooni tahvlile. Üksi oleks siin päris raske hakkama saada. Kell saab 8.15 ja algab esimene tund, milleks on keemia.

Valmistan ennast vaimselt ette igavaks töövihikuülesannete lahendamiseks, aga tänane tund osutub teistsuguseks. Vaatame hoopis videosid erinevatest katsetest. Näiteks ühe aine reageerimisest teisega ja mis selle tagajärjel toimub. Kuna klippide taustaks on vaid muusika ja mitte selgitav jutt, kirjeldab abiõpetaja mulle, mis videotes täpselt juhtub. Ülejäänud klassikaaslased on sellega juba harjunud ja ei tee sellest numbrit. Kui enamus õpilastest on katsetest huvitatud, arvab osa siiski, et poole toredam on sellel ajal juttu rääkida, sest õpetaja tähelepanu on ju mujal. Tänases tunnis rohkem midagi ei toimu.

Vahetunnis lähen natukeseks ajaks koridori jalutama. Tavaliselt tulevad sinna ka teised klassikaaslased ning räägin nendega paar sõna juttu. Vahetund on aga üsna lühike ja varsti ongi aeg järgmisesse tundi minna.

Algab prantsuse keel. Selles tunnis peame täna lahendama töölehelt ülesandeid. Õpetaja on ka mulle lehe meili peale saatnud ja kõik sujub ilma vahejuhtumiteta kuni tunni lõpuni. Keemia ja prantsuse keele tunnid toimusid minu koduklassis, kus veedan enamuse oma koolipäevast. Järgmisena on aga tunniplaanis inglise keel ja nüüd pean ühest klassist teise liikuma. Koridorid on rahvast täis ja treppide peal on päris suur ummik. Manööverdan oma valge kepiga inimeste ja maas olevate koolikottide vahelt läbi ning jõuan lõpuks õnnelikult õigesse klassi. Inglise keele tunnis loeme teksti ja täidame selles olevad lüngad. Tüüpiline ülesanne, kuid iga sellise harjutuse lõpus on teksti teemale vastavad küsimused. Terve klass, kaasa arvatud õpetaja, hakkavad nüüd nende üle arutama ning tunni lõpuks oleme teemast väga kõrvale kaldunud. Arvatavasti ei ole me läbi võtnud pooltki sellest materjalist, mida õpetaja tahtis, aga kõigile meeldib ju oma arvamust avaldada.

Vahetunni ajal läheme sööma. Laual on kauss, kust igaüks peab endale toitu tõstma. Et ma ajahätta ei jääks, aitab abiõpetaja mul seda teha, aga kui mul toit otsa saab, viin oma nõud ise ära. Söögi ajal jagub kõigil palju juttu, aga sellegipoolest ei jää keegi meist eesti keele tundi hiljaks.

Eesti keele tunnis peame üles kirjutama kõikide nende emakeelsete raamatute pealkirjad ja autorid, mida oleme alates viiendast klassist lugenud. Mina loen raamatuid kas punktkirjas või kuulan neid helisalvestistena. Miks ei ole aga kõik raamatud punktkirjas? Põhjus on lihtne. Mõned neist oleksid ebanormaalselt paksud ja neid ei saaks käe otsas kaasa tassida. Kõikide raamatute pealkirjade ja autorite meeldetuletamine ei osutugi nii lihtsaks, kui ma arvasin. Olen mõnede teoste autorid ära unustanud. Juhtub ka nii, et mäletan raamatu sisu, aga midagi muud selle kohta meeles ei ole. Nendest raskustest hoolimata saan siiski kokku päris pika nimekirja. Nüüd tuleb igaühel oma töö ette lugeda. Kõigil on kirja pandud väga erinevad raamatud, aga mõned siiski ühtivad, nagu näiteks kohustuslik kirjandus.

Ongi kätte jõudnud selle koolipäeva viimane tund ehk füüsika. Õpetaja dikteerib ülesande ja meie peame selle oma vihikusse kirjutama ning pärast iseseisvalt ära lahendama. Hakkan siis pusima. Natukese aja pärast kuulen, et minu selja taga toimub vestlus. Räägitakse sellest, et ülesanne läks nässu ja nüüd peab kõik uuesti tegema. Lõpuks jõutakse järeldusele, et Nässu oleks väga armas kassi või koera nimi. Siis küsib õpetaja minu taga istuvate klassiõdede käest harjutuse lahenduskäiku. Aga neil ei ole ülesanne tehtud ja kui aus olla, siis mul ka mitte. Õpetaja oleks samahästi võinud minu käest küsida ja ma ei oleks midagi öelda osanud. See läks nüüd küll napilt. Kell saab viimaks pool neli ja füüsika tund jõuab lõpule. Sellised ongi minu kolmapäevad. Tõsi küll, ei ole võimalik leida kahte täpselt ühesugust koolipäeva. Tunnid on küll samad, aga nende teemad on erinevad. Vahel juhtub ka midagi lõbusat, millest on hiljem tore teistele rääkida.

 

Muusik Viktor Gudrjanov

Mari Sepp

Tutvusin Teiega eelmisel aastal, kui Ida-Eesti Pimedate Ühingu ansambel Kannike esindas Eestit Palangas laulukonkursil Balti Laine. Võlusite kuulajaid meisterliku vilistamise ja lusikamänguga, mis tõi Teile publikupreemia.

Kuidas jõudsite muusika (sealhulgas vilistamise ja lusikamängu) juurde?

Lusikamängu ning pillimängu õpetas mulle mu onupoeg veel enne kooliminekut, muusikakooli ma ei lõpetanud. Vilistamine tuli hiljem, kui ma tulin tööle. Proovisin ja nii läks.

Kes on Teie eeskujud muusikas?

Minu eeskujuks muusikas on akordionist Pjotr Dranga.

Kui palju mõjutab nägemispuue Teie elu muusikuna?

Nägemispuue eriti ei mõjuta minu elu muusikuna, ainult kui õpin laule laulma, siis on raske sõnu lugeda.

Mis on Teie hobid? Millega tegelete vabal ajal?

Mu peamisteks hobideks on pillimäng ja laulmine. Vaba aega veedan rohkem perega.

 

Aga mida tead Sina ...?

Kai Kuusk

Selle aasta Valguse Kaja kevadsuvises numbris uurisime inimestelt, kes ja kui paljud on üleüldse kuulnud spordialadest, millega nägemispuudega inimesed tegelevad nii hobi korras kui ka professionaalselt.

Et oma küsimustele vastuseid saada ja uudishimu rahuldada, läksin küsitlust tegema Tartu linna peale. Kokkuvõttes võib öelda, et inimesed on üldiselt kursis sellega, et erivajadusega inimesed on aktiivsed ja tegelevad erinevate spordialadega, käies isegi oma riiki paraolümpial esindamas. Kuid inimestele valmistas raskusi sobitada kokku puudeliike ja spordialasid, millega üks või teine erivajadusega inimene on võimeline tegelema.

Eestis ja mujal maailmas on väga levinud pimedate lauatennis ehk pimetennis (inglise keeles showdown). Üks Eesti kõige paremaid mängijaid on Ališer Hožanijazov, kes on seitsmekordne Eesti meister pimetennises. Lisaks Ališer Hožanijazovile on Eestit välismaal esindamas käinud ka Avo Falkenberg ja Mari-Liis Täht. Selle aasta EM-il Rootsis esindavad Eestit Robert Lätt, Merli-Riin Silts ja Maris Vahter.

Lisaks showdown'i kiiresti kasvavale populaarsusele on juurde tulnud ka ujumine, kus Eestit esindab väga võimsalt Elisabeth Egel, kes alustas tänavust EM-i pronksmedaliga. Laskmises esindas Eestit nägemispuudega sportlane Heldur Mänd. Kui Google'isse sisestada vastavad märksõnad või nimed, võib leida palju huvitavat.

Siin mõned nopped vastustest:

Mall (61)
“Oi, selline küsimus kohe. Kohe ei oskagi vastust anda ... Olen ikka neid spordiuudiseid jälginud, mida peale Aktuaalset Kaamerat näidatakse, ja meenub, et kui toimusid need paraolümpiad, siis seal olid ühed ujujad ja kui ma ei eksi, siis üks tütarlaps ka ujus. Tema oli pime, aga rohkem hetkel ei oska öelda ... Võib-olla harrastavad pimedad selliseid spordialasid, mis on rohkem mõtlemisega seotud, nagu näiteks mälumängud.”

Karl-Hendrik (32)
“No mina suure jalkafännina olen justkui kuulnud, et ka pimedatele on valmistatud mingi spets pall, mida mängijad siis kuuleksid, aga vaat seda ei oska kommenteerida, et kas juba mängitakse ka kuskil meeskonnas või on asi alles algstaadiumis. Siin parakatel ju muidu oli päris mitmes spordialas esindatud pimedad või inimesed, kellel on nägemisvaegus ... ujumine, laskmine ja midagi oli veel ...”

Mirell (18)
“Ee ... mina ei ole väga kursis ja olen suhteliselt väga kauge spordist. Mul teised huvid, et kahjuks jah ... ei oska öelda.”

Vaike (47)
“Teate, mina käisin paar aastat tagasi AHHAA Teaduskeskuses, kus oli pimenäitus ja seal pimeduses juhtisid meid päris pimedad inimesed ning mulle ja minu perele jättis meie giid väga võimsa mulje, kuna rääkis, et pimedad mängivad lauatennist. Sellel oli mingisugune teine nimetus ka, aga vot ei meenu. Seda mäletan, et see pinks on ikka teistsugune võrreldes nägijate omaga ja mängus tuleb kasutada kuulmist. Ma ise mõtlen, et kui juba lauatennises kasutatakse helisevaid palle, et ju siis äkki on ka jalg- ja korvpallis ...”

Riine (15)
“Ei tea. Paraolümpiast olen kuulnud, aga ma ei tea, kes milliseid spordialasid seal teevad.”
Vastajaid oli: 24
Vastajad, kes teadsid ühte või enamat spordiala, mida pimedad harrastavad: 14
Vastajad, kes ei teadnud konkreetset spordiala, kuid teadsid või olid kuulnud paraolümpiast: 7
Vastajad, kes ei osanud spordiala nimetada ega teadnud ka paraolümpiast midagi: 3

 

Luulet

Madis Kruus

Elu Palvetades

Astun päikselillelisel mereteel
Ja kuhu ma ka ei püüaks ujuda
Saan hoitud taeva kuldsel käel

(Rannal 2014)

Ülikoolikaaslastele

Kui päike tõstab käe üle nelja
Mu aias õhetama lööb üks helk
Peatub aeg, lille vari seljal
Kui sõprus kinni võtab südamest

Oma tundeid hoian valgeis õites
Et teil anda suudaks rohkem headust
Te hoidke kinni minu sõrmest
Kui öö kustutanud värvid minu aiast

(Koosviibimine koduaias 2012)

 

Naljad elust enesest

Täpne käsi

Raili Ilves

Pesime ühel õhtul maal maja ees emaga mõlemad nägu. Et veevärki meil tookord veel sees polnud, seisid selle tarvis õues pingi peal kaks pesukaussi ja maas veeämber kopsikuga. Ema oli omadega juba mäel, kallas kausi võpsikusse tühjaks ja nühkis seda nüüd hommikuseks silmapesuks läikima.

Mina koogutasin vett näole uhades ikka veel kausi kohal. Sain siis samuti valmis, ajasin selja sirgu, raputasin käed kuivaks ja vaatasin, kuhupoole seekordne pesuvesi läigatada. Eelmine kord olid vett saanud naadid vasakul, nüüd võtsin hoogu ja heitsin vee paremale.

Vaikus. Ainult rohutirtsude siristamine ümberringi.

Siis kuulsin ema häält imestunult ohkamas: “No täpselt minu kausi sisse! Jõudsin selle just ära pesta ja maha kuivama panna.”

Ja ega tal muud üle jäänudki, kui äsja oma pesukaussi maandunud ikka veel loksuvale veele hämmeldunud pilke heita, äsjasest üllatusest kuidagiviisi toibuda ning pimeda inimese täpset kätt imeks panna.

Kraanikausi pesemise lugu

Mariana Maltseva

Mõne aja eest sai endale muretsetud uus ja ilus liivakarva ning igati kaasaegne kraanikauss. Kuid nagu kraanikausid ikka, vajas seegi aeg-ajalt põhjalikumat küürimist. Tavapäraste puhastusvahenditega aga polnud soovitav kausile läheneda ning peale mõningast uurimistööd otsustasin proovida puhastamist vana hea sidrunhappega.

Ühel päeval, kui minuga koos elavad nägijad inimesed olid läinud välja omi asju ajama, otsustasingi asja käsile võtta. Teadsin, et köögikapis, maitseainete korvis, peab meil ka sidrunhapet leiduma. No nii, vasakul paiknevas korvis on mul ravimid ning paremal maitseained, arutlesin omaette, kui kapiukse lahti tõmbasin. Veidi aega käsikaudu tolles parempoolses punutud korvikeses sorinud, arvasingi õige paberkoti käe alla sattuvat. Võtsin juba kunagi varem avatud pakikese välja ning kuna minu olematu nägemisvõime mul visuaalset vaatlust läbi viia ei võimaldanud, siis katsusin sõrmega ning nuusutasin ka veel. Lõhnas täitsa sidruni järele.

Mis muud, kui raputasin sidrunhapet käsnale ning asusin kraanikaussi nühkima. Nühkisin põhjalikult, et kogu kraanikauss ikka korralikult igast servast ja nurgast puhtaks saaks. Katsusin vahepeal sõrmega ja pesemisalune objekt oli täitsa sileda moega. Loputasin puhta veega üle ning nüüd lõi mulle korraks ninna külmetusvastase ravimjoogi Coldrexi lõhn ...

Õhtul, kui nägijast elukaaslane koju tuli, kutsusin ta kohe oma kätetööd üle vaatama. Mees vaatas kraanikaussi ning imestas, millega ma selle küll nii puhtaks ja läikivaks olin saanud. Vastasin, et omast arust sidrunhappega, kuid ma pole enam päris kindel ning tõin pesemise käigus tühjaks saanud pulbrikoti taskust lagedale.

Elukaaslane uuris väikest paberkotti ning oli siis päris pikalt vait, enne kui naerma pahvatas. Tuli välja, et olingi kraanikaussi külmetusravimiga nühkinud. Küllap olin tolle Coldrexi kogemata maitseainete sekka pistnud. Nojah, mis seal ikka, pimedal inimesel juhtub nii mõndagi. Pealegi sai ju kraanikauss korralikult puhtaks ning kõhutäie naerda veel pealekauba.