Valguse Kaja

Valguse_Kaja

Eesti Pimedate Liidu infoleht

SÜGIS - TALV 2015

Head kaasteelised!

Ago Kivilo, EPLi juhatuse esimees

Oleme rühkinud läbi tuisu ja tormituulte, küll lörtsis, siis vihmasajus; jalge all klaasist libedam jää ja jõudnudki taliharjale ... Nüüdsest viib iga samm ainult kevade poole! Juba õige varsti võib õue astudes ilmeksimatult tajuda - ta on käes!

Kui looduse igavene ringkäik saadab meid turvalise ja igikorduvana, siis ümbritsevast maailmast kostuvad halvad ja vahel veelgi halvemad uudised teevad ärevaks ja viivad meelerahu.

Uskuda ja loota parematele aegadele - et nagu looduses ikka, saabub pärast maru tuulevaikus. Olla koos oma armsate inimestega; seda aega ei ole kunagi liiast, need on hetked, mis teevad meid tugevaks.

Tahan teid tervitada luuletaja Paul-Eerik Rummo sõnadega:

Me hoiame nõnda ühte
kui heitunud mesilaspere
me hoiame nõnda ühte
ja läheme läbi mere
ja läheme läbi mere
mis tõuseb me vastu tige
ja läheme läbi mere
ja muud me ei vaja tuge
ja muud me ei vaja tuge
kui üksteise selged õlad.

 

Skulptuurinäituse "Ettekujutus" muuseumiprogramm Kumus

Juta Adams, Pärnu Pimedate Ühingu juhatuse esimees

Sügisel levis nägemispuudega inimeste seas rõõmustav uudis - Kumus avatakse skulptuurinäitus "Meie modernism. Eesti skulptuur 1960.-1970. aastatel", millega kaasneb ka muuseumiprogramm "Ettekujutus".

Eriline on see näitus just sellepoolest, et näituse kuraator Juta Kivimäe on lubanud mitmeid skulptuure sõrmedega vaadata. Öeldakse, et kõige paremad silmad on sõrmeotstes. Kui inimene ei näe üldse või näeb halvasti, siis ta saabki olulise informatsiooni just kompimise kaudu.

Materjalide rohkus ja see, et igal skulptuuril on oma lugu tekitas Pärnu Pimedate Ühingu mälumängijates uudishimu ja soovi ise seda näitust oma sõrmedega kaema minna. Nii me siis kokkulepitud päeval Tallinna poole vurasimegi. Meie teejuhiks ja giidiks oli kunstimuuseumi haridustöö kuraator Jane Meresmaa-Roos.

Seekord lähtus ta muuseumiprogrammi loomisel just nägemispuudega inimeste erivajadustest. Teades, et sellel päeval on näituse külastajaks mälumänguklubi, oli meie giid ära teinud väga suure kodutöö. Iga skulptuuriloo juures pidime oma teadmised proovile panema ja vastama väga põnevatele küsimustele.

Läbi puudutuse tajusime skulptuuride suurust ja erinevaid kehaasendeid. Näojoonte kompamisel võis isegi näoilmet ära arvata. Materjalide rohkus andis võimaluse neid omavahel võrrelda. Kips, dolomiit, graniit, marmor, vask, puit - iga materjal kiirgas peopesade all erinevalt. Meie kompimistegevust saatis giidi väga ilmekas ja emotsionaalne jutt skulptuuride loomisloost ja nende autoritest. Igaühel tekkis oma kujutluspilt ja ettekujutus näitusest.

Aitäh meie giidile, kes nii teadlikult ja oskuslikult nägemispuudega inimesi juhendas!
Saime jälle kogemuse võrra rikkamaks. Suurenes teadmiste pagas ja hinge täitsid positiivsed emotsioonid.

 

Terateater - esimene Eesti pimedate ja vähenägijate teater

Jaanika Juhanson, Terateatri kunstiline juht ja lavastaja

Alguse sai kõik suhtlusest 2013. aasta suve hakul toimunud festivalil Puude Taga On Inimene. Sattusin Põhja-Eesti Pimedate Ühingu laua juures vestlema teatrist ja kuuldemängudest ning endalegi ootamatu sujuvusega olime PPÜ kultuuri- ja spordiorganisaatori Ahti Tombiga jõudnud teatriringi ideeni.

Tõukeajendiks tõdemus, et toona puudus pimedatel ja vähenägijatel järjepideva teatriharrastuse võimalus. Eelmise aasta sügisel alustasime teatriõpet, mille tulemusena valmisid jõuludeks luulekava "Öö" ning varasuvel Tallinna Vanalinna Päevadeks Indrek Hargla jutustuse järgi lavastus "Roos ja lumekristall". Suvel etendasime koos Tõkatõka Teatriga Pokumaal vabaõhu-lastelavastust "Lugu lahkest lohe Justusest ning printsess Miniminnist". Selleks ajaks olime jõudnud järeldusele, et meie soov edasi tegutseda on jätkuv ning selle kinnituseks nimetasime PPÜ teatriringi ümber Eesti esimeseks pimedate ja vähenägijate teatriks - Terateatriks, võttes nii endale ka vastutuse edasi areneda.

Selle sügise jooksul pühendusime peamiselt stuudiotööle - improvisatsioonilistele teatri- ja hääleharjutustele. Järjepidevalt toimusid aga ka teatriajaloo ning -teooria alased vestlusringid-loengud. Umbes kord kuus toimub ka kuuldemänguklubi, kus süüvime kuuldemängude ajalukku ja spetsiifikasse. PPÜ jõulupeol aga esietendus lühike kuuldelavastus Mehis Heinsaare novelli "Kui Herman õitseb" põhjal. See ei jää ühekordseks esinemiseks, vaid hetkel käivad proovid juba mahukama pimekohvikulavastusega "Ebatavaline ja ähvardav loodus", mis tõukub Heinsaare loomingust laiemalt. Eriline on see lavastus kahel põhjusel. Esiteks, sedapuhku anname ka sellele osale publikust, kes midagi näeb, silmaklapid. Ruumiline kuuldemäng rullub lahti publiku ümber ja vahel kuuldeliselt. Teine erisus on keeleline - lavastus katsetab, kuidas leida vorm, mis võimaldaks mängida eesti ja vene keeles paralleelselt. Vormikatsetused on Terateatrile laiemaltki omased - püüame teha teatrit, kus ilma kirjeldustõlketa või väheste tõlkeliste elementidega oleks etendus kogetav nii ainult kuuldeliselt kui ka vaadates ja kuulates korraga.

Suveks on aga plaanis mitmekeelne välilavastus Tallinna vanalinnas, keskaegse armastusloo "Tristan ja Isolde" ainetel. Kaugema ja suurema plaanina terendab järgmisel hooajal ees tempokas ja müütemurdev lavalugu pimedatest. Tulevikuplaanidesse kuulub ka kutseliste näitlejate kaasamine lavastustesse. Uuenduskuuri ootab PPÜ hoone saal, et seda etenduskohana juurutada. Kindlasti aga jätkame ka külalisetendustega - "Roosi ja lumekristalli" mängisime novembris lisaks Tallinnale ka Tartus ja Viljandis, kevadel-suvel ootavad ees Pärnu, Rakvere ja Narva.

Minult on tihti küsitud, kuidas mõjutavad pimedate ning vaegnägijate erivajadused teatritegemist. On see väga erinev nn tavateatrist? Vastan alati, et mina arvestan eelkõige inimesega. Tema kui harrastaja eriomaduste, tausta, arengupotentsiaali, huvide, panustamise soovi ja võimalustega. Nägemise määr või selle puudumine on ainult üks osa inimesest ning ei mõjuta märkimisväärselt lavastusprotsessi. Ma ei "tööta puuetega inimestega", ma teen teatrit toreda kooslusega, kellest osa on kas pimedad või näevad vähe. Vastavalt sellele tuleb küll seada misanstseene või arvestada valgusintensiivsusega, kuid selline tegevus toimub alati niikuinii.

Terateatriga on järjepidevalt oodatud ühinema kõik huvilised - eelkõige pimedad või vähenägijad, kuid ka nägijatest sõbrad-tuttavad.

Lõpetuseks - Terateatri nimi sündis ühisel arutelul, kui üks teatriliige ütles naljatlemisi, et paneme nimeks siis juba: Pime Kana Leiab Tera. Sealt aga idee idanema hakkaski, sest mitmetähenduslikku "tera" saab laiendada ka "silmateraks", "päevateraks", "tarkuseteraks". Midagi väikest, millest saab alguse või mille taga on sootuks suurem asi. Kuid "tera" võib olla ka "mõõgatera" ning vähe sellest - vahel toob üllatuse "kahe teraga mõõk". Samas võib aga vaimustunult hüüatada: "Hoopis teine tera!". Rääkimata sellest, et "tera" ja "teater" koosnevad samadest tähtedest.

Jaanika Juhanson on vabakutseline lavastaja, kes on siiani lavastanud peamiselt Rakvere Teatris, aga ka NUKUs, Ugala Teatris, Kanuti Gildi SAALis ning erinevates projektikoosseisudes. Ta on lõpetanud TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias lavastaja ning Tartu Ülikoolis teatriteaduse erialad. Hetkel kirjutab Tallinna Ülikooli kultuuride uuringute doktorantuuris uurimistööd kuuldemängudest. Töötanud viimaste aastate jooksul TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias etenduskunstide osakonna juhataja ja teatrikunsti programmijuhina, kuid läbivalt ka etenduskunstide õppejõuna. Aja jooksul on ta juhendanud ka mitmeid harrastustruppe ja läbi viinud teatritöötubasid. Eelmisest sügisest ongi pühendunud lisaks doktorantuurile ning uue lavastuse "Ajarefrään" ettevalmistamisele NUKUs kahe harrastusteatri kunstilisele juhtimisele - Tõkatõka Teatrile Tallinna Tehnikakõrgkoolis ning Terateatrile Põhja-Eesti Pimedate Ühingu (PPÜ) juures.

Jaanika Juhansoni arvamuslugu pimedatest Postimehes:
NB! LINK EI TÖÖTA http://arvamus.postimees.ee/2956699/jaanika-juhanson-kes-kardab-pimedat"\n_blankhttp://arvamus.postimees.ee/2956699/jaanika-juhanson-kes-kardab-pimedat
Info: terateater@gmail.com

Terateatri koduleht Facebookis

 

Valge kepi päeva tänuseminar

Mari Sepp

Eesti Pimedate Liit korraldas 16. oktoobril 2014 Tallinna Õpetajate Majas rahvusvahelise valge kepi päeva raames tänuseminari "Ligipääsu suunas".
Tänuseminari teemaks oli ligipääsetava keskkonna loomine nägemispuudega inimestele. Päeva alguses toimus rühmatööna arutelu töövõimereformi kujundamise teemal. Loengutega esinesid Kati Soonvald ja Viljar Pohhomov. Kati Soonvald rääkis nägemispuudega inimeste toimetulekust muutlikul maastikul, Viljar Pohhomov tutvustas Eesti Rahva Muuseumi kui head näidet ligipääsetava keskkonna loomisest.

Peale seminari lõppu nautisid osalejad kaunist muusikat Õpetajate Maja Kroonisaalis. Kontserdil esinesid VHK õpilased Elisabeth Egel, Merilyn Jaeski, Mirjam Liivak ja Marilin Salström.

Päeva lõppedes andis Eesti Pimedate Liit üle tunnustuse "Aasta tegu 2014" neile, kes on andnud olulise panuse nägemispuudega inimeste elukvaliteedi tõstmisele ja ühiskonnas tuntuse suurendamisele.

Tunnustuse "Aasta tegu 2014" laureaadid:

  • Tallinna Tehnikaülikool - raamatukogus nägemispuudega lugejatele arvuti- ja trükiteksti kättesaadavaks muutvate abivahendite kasutuselevõtmise eest;
  • SA Pärnu Haigla - nägemispuudega inimeste vajadusi arvestavate keskkonnakohanduste tegemise eest;
  • AS Prisma Peremarket - kaupluste kiirkassades vaegnägijaid abistava hääljuhendamise kasutuselevõtmise eest;
  • Eesti Tervishoiu Muuseum - uue ekspositsiooni nägemispuudega külastajatele kohandamise eest;
  • Tartu Oskar Lutsu nimeline Linnaraamatukogu - Lõuna-Eesti Pimedate Ühingus nägemispuudega lugejatele raamatukoguteenuste pakkumise eest;
  • Haapsalu Sotsiaalmaja - nägemispuudega inimestele teenuste pakkumise ja ürituste korraldamise eest;
  • Vahur Laiapea - Eesti, Norra ja Portugali pimedate ning nägijate tantsuprojekti käsitleva dokumentaalfilmi "Fragile. Nägemiseni laval" loomise eest;
  • MTÜ Spordiklubi Meduus - nägemispuudega inimeste tipp- ja harrastusspordi edendamise eest;
  • Jaanika Juhanson - nägemispuudega harrastusnäitlejate Terateatri loomise eest;
  • Tiit Zeiger - pimedate laste esinemisi võimaldava digitaalklaveri ostmiseks Kaarli kirikus heategevuskontserdi "Su samme kaja" korraldamise eest;
  • Lions Klubi Tallinn Vanalinn - Põhja-Eesti Pimedate Ühingu mitmekülgse toetamise eest;
  • OÜ OptiPRO - heategevuskampaania "Toetame pimedate juhtkoera kasvatamist" algatamise ja läbiviimise eest.

 

Juhtkoertekooli oma kodu

Mati Malm, SA Juht- ja Abikoerte Kool

Juba juhtkoerte koolitamise algusaegadest saati on kõiki asjaosalisi huvitanud küsimus, millal siis lõpuks valmib Eestis juhtkoertele mõeldud kool. Teema on päevakorras olnud esimeste juhtkoerte hankimise hetkest, sest meie head sõbrad Soomest pidasid juba üheksakümnendate algupoolel täiesti enesestmõistetavaks, et ka Eestis ei võta koeratreenerid "tööd koju kaasa". Teisisõnu öeldes - tööle tulles võetakse koolituskeskusest tulevane juhtkoer, minnakse treeningringile ning selle lõppedes viiakse koer koolituskeskusesse tagasi. Ka on täiesti iseenesestmõistetav, et kokkuõppe perioodi esimeses faasis saavad tulevased kasutajad koolitushoones esimesed 2-3 nädalat oma tulevase koostööpartneri ja sõbraga koos elada ning lähemalt tutvuda. Paraku said treenerid oma neljajalgsete kasvandikega igapäevaselt vaheaegadeta koos veeta enam kui 22 aastat, enne kui jõudsime niikaugele, et saime avada uue maja uksed ning sinna ehitatud boksidesse oma neljajalgsed sõbrad sisse lasta.

Esimesed sammud koolitushoone rajamiseks astus Eesti Pimedate Juhtkoerte Fondi juhatus aastal 1993. Töökavva võeti kaks versiooni: koolituskeskuse ehitamine Lõuna-Eesti pimedate ühingu Pajula krundile või hoonestatud krundi ostmine, mida saaks vastavalt vajadusele ümber kohendada juhtkoerte koolituskeskuse hooneks. Rahastajaks oli toona plaanitud rootslasest ärimees, keda sidusid Eestiga peresidemed. Paraku jäi asi algfaasis pidama, sest Rootsi-poolse rahastaja plaanid muutusid ning fondil oli kohapeal kõvasti tegemist, et soetatud juhtkoerte koolitusega edasi liikuda ning treeneritele palka maksta. Seega lükati projekt sahtlinurka paremate aegade saabumist ootama. Järgmine tõsisem katse sai ette võetud 2004. aastal, nüüd juba SA Juht- ja Abikoerte Kool juhatuse egiidi all. Sedapuhku saime enda koostööpartneriks Tartu linnavalitsuse, kellega sõlmis kool isegi koostööleppe, mille järgi oleksime saanud Raadi lennuväljale rajatavast lemmikloomade varjupaigast umbes 1200 m_ maatüki pikaaegsele rendile, eesmärgiga ehitada sinna koolituskeskus. Taaskord tuli tõdeda, et isegi hea koostööpartneri olemasolust Tartu linna näol ainuüksi ei piisa, kui finantsvõimekus puudub ning rahastamisvõimalusi napib. Lisan kohe täpsustuseks, et juba 1993. aastast alates sai tegeletud erinevate rahastamisvõimaluste otsimisega, kuid õnneliku lõpplahenduseni jõudmist pärssis fakt, et antud projekti oli ja on väga keeruline siduda mingi konkreetse rahastamisvaldkonnaga. Eesti riik on alates 2000. aastast erinevate allikate kaudu rahastanud juhtkoerte koolitamise ja tööshoidmisega seotud tegevusi, kuid kapitaalehituseks nad vahendeid anda ei soovi. Muude europrojektidega ei ole lood oluliselt paremad. Lõpuks saime paljude positiivsete asjaolude kokkulangemise tulemusena 2008. aastal esimesed 120.000 krooni riigieelarvelise eraldisena juhtkoerte hoiubokside rajamiseks. Seda just tänu meie juhtkoerakasutaja Arvo Teringu lobitööle. Veel kord suur tänu talle siinkirjutaja ja kogu kooli poolt! Vahepeal oli Tartu linn lemmikloomade varjupaigale kehtestanud detailplaneeringu, milles meie koolituskeskusele enam ruumi polnud. Kuna olime ise neli aastat ootel olnud, polnud ka põhjust eriliseks solvumiseks. Vahepeal olime jõudnud enda perega osta Tartu külje alla Kardla külla kinnistu, millel asusid 1920. aastast pärit asunikutalu koos sauna ja muude kõrvalhoonetega. Leppisime sotsiaalministeeriumiga kokku, et nad aktsepteerivad koerte hoiubokside ehitamist meie krundile vastava hoonestusõiguse kehtestamisel 25 aastaks.

Algne hoone oligi planeeritud põhjamõõtudega 6 x 10 meetrit. Seda kahel põhjusel: raha, mis eraldati, oli üsna väike ning teiseks ei vajanud ehitis põhjapindalaga kuni 60 m_ eraldi põhjalikku projekti. Tellisin kopa kohale ning lasin vee- ja kanalisatsioonitrassi ning vundamendisüvendi augud maasse kaevata. Kuna tegu oli liivase pinnasega, vajus osa vundamendisüvendit enne saalungi ehitamist kinni ning olime sunnitud labidatega kraave läbi kaevama. Kaevamistalgute käigus sattusid toonane juhtkoeratreener Kaarel Vaidla ning Veronika Malm hoogu ning vundamendisüvendist mõõtudega 6 x 10 m sai süvend 10 x 11,5 m. Võtsime seda naljaga pooleks kui saatuse märki ning järgmisel nädalal seadsin sammud tuttava arhitekti Andres Kulli poole, et põhjalikum projekt tellida ning koolituskeskuse hoonega edasi areneda. Muidugi kulus omajagu aega ja närve selgitamaks ministeeriumile, miks boksidest sai koolitushoone ning kust leida lisarahastamist, kuid õnneks olid meie partnerid mõistvad ja andsid meile toimetamiseks ajapikendust. Siinkohal tulid appi kauased koostööpartnerid ja head sõbrad Soome Juhtkoerte Koolist ning Soome Juhtkoerte Kasutajate Ühingust, kes kogusid annetustena üle 4000 euro ning eraannetaja Marjatta Jääskeläinen, kes otsustas enda pärandi arvelt toetada meie tegevust 8200 euroga. Kuna asi oli käima lükatud, ei jäänud me ise ka käed rüpes ootama ning kirjutasime projekti NATO Wives Bazaarile (heategevuslik ühing, kuhu kuuluvad NATO peakorterisse saadetud kõrgemate sõjaväelaste abikaasad), kes toetas meid 5400 euroga. Ehitamisel kasutasime ka vabatahtlikku tööjõudu. Eriti tore on see, et töö käigus leidsid teineteist kauaaegne Soome Juhtkoerte Kooli juhataja Juha Herttuainen ning Läti juhtkoerte koolitaja Zaiga Klavina, kes nüüdseks on juba kaks ja pool aastat õnnelikus abielus. Lisaks veel materiaalsed toetajad Schiedel Eesti OÜ, kes annetas majale moodulkorstna ning Ahja Moodulahi, kelle ahju me turuhinnast neli korda odavamalt saime, ja kodusoe Grupp OÜ, kes need mõlemad ilma rahata paigaldas. Kuna antud summadest siiski väheks jäi, kirjutasime koos Kaarel Vaidlaga PRIA Leader-meetme raames lisaprojekti, kust saadud 12.800 euroga õnnestus koolitushoone esimene korrus 2014. aasta suvel valmis ehitada.

Maja teise korruse ehitamiseks, kus saavad olema toad kokkuõppes juhtkoerakasutajatele ning koertehooldajale, otsime jätkuvalt rahastamisallikaid. Kindlasti proovime sel aastal uuesti Leader-meetme raames uut projekti alustada. Ilmselt jagub ehitamist veel järgnevaks 2-3 aastaks, kuid algus on tehtud ning reaalsed tulemused saavutatud. See omakorda annab enesekindlust ja usku asjaga edasi liikumiseks.

 

Laste nägemise areng ja põhilised nägemishäired

Dr Maria Malva, Silmalaseri ja Tallinna Lastehaigla silmaarst

Nägemise areng

Kui laps sünnib, on tema silmad ja optiline süsteem päris hästi arenenud, kuid aju ja närvisüsteem ei ole kohe valmis silmafunktsioone täiel määral kasutama. Silmaosade lõplik väljaarenemine jätkub aktiivselt peale sündi, kõige kiirem on see esimesel eluaastal. Esimestel elukuudel paraneb silmalihaste töö, areneb kahe silmaga koosnägemine. 5.-6. elunädalal tekib pilgu fikseerimine. Kui vastsündinud laps näeb selgelt 20-25 cm kaugusele, siis lapse kasvades suureneb ka nägemisteravus. 3-aastane laps näeb kaugele 65%-80% täiskasvanu normist, peale 5. eluaastat võiksid lapsed näha juba 100%. Täpne nägemisteravus areneb välja kooliea alguseni, s.o. 7.-8. eluaastani. Seetõttu on väga oluline piisavalt varakult avastada need silmahaigused ja nägemishäired, mis võivad lapse nägemist takistada ja põhjustada "laisa silma" teket.

Kohe peale sündi ...

... kontrollib lapse silmi lastearst, et välistada suuremad nähtavad silmaprobleemid, mis võivad nägemise arengut pidurdada. Vaadatakse üle silmalaud, sarvkesta läbipaistvus ja vikerkest. Sünnitusmajas avastatud läätse hägustumine ehk kae vajab kiiret operatiivset ravi juba esimestel elukuudel, et nägemine saaks üldse hakata arenema.

Väikelapsed, raviprillid ja "laisk silm"

Parim aeg laste silmade ja nägemise täpsemaks uurimiseks on 3-4 aasta vanuselt.| Selles vanuses on nad piisavalt valmis koostööks ja silmauuringuteks. Silmaarst kontrollib lastetabelil olevate kujunditega nägemisteravust, testib silmade liikuvust, kontrollib üle optilise ehituse ehk refraktsiooni. Pilulambiga saab üle vaadata silma eesmised osad ja silmapõhjad.
Väikelapsed ei oska enda nägemist ise hinnata, paljud silmahaigused esinevad sageli varjatult ja tulevad välja alles silmi põhjalikumalt uurides. Vanemate tähelepanek, et laps katsub tihti oma silmi, tahab asju lähemalt vaadata või aegajalt kõõritab, võib viidata võimalikule silmaprobleemile.

Kõige enam esineb väikelastel nägemishäireid, mis on seotud silma optilise ehituse ehk refraktsiooni kõrvalekalletega, enamasti pluss-silmaehitusega.| Sageli esineb väikelastel veel silma liikuvushäireid ehk kõõritamist. Harvem on enne kooliiga nägemishäire põhjuseks müoopia ehk lühinägevus või sarvkesta ehituslik omapära - astigmatism.

Mitmed kaasasündinud või omandatud silmahaigused võivad olla nägemislanguse põhjuseks - nägemistelge varjutavad sarvekesta- ja läätsetuhmumised ning silmapõhjas olevad võrkkesta või nägemisnärvi haigused mõjutavad nägemise arengut.

Lapse normaalne silmaehitus on kergelt hüperoopiline ehk esineb pluss-refraktsioon. Vähene hüperoopia ehk kaugnägevus ei põhjusta lastel silmakaebusi, sest nende nägemisteravus alles areneb. Lisaks puudub selles vanuses pidev silmi pingutav tegevus nagu õppimine või lugemine.

Suure pluss-silmaehituse korral määratakse lapsele raviprillid, et nägemisteravus saaks õigesti välja areneda. Prille pidevalt kandes silmad ei väsi, laps hakkab nägema selgemini nii kaugele kui ka lähedale. Silmalihaste kontroll ning silmade liikuvus ja koostöö on parem. Kui silmade nägemisteravus ei ole võrdne (üks silm näeb halvemini), tuleb hakata "laiska silma" treenima. Paremini nägeva silma prilliklaas kaetakse kinni spetsiaalse kattega. Seda nimetatakse oklusioonraviks, mis aitab "laisa silma" nägemisteravust parandada. Oklusioonravi pikkuse määrab silmaarst, ravi efektiivseim aeg on kuni 7.-8. eluaastani.

Raviprillide pidev kandmine, kõõrsilmsuse ravi ja "laisa silma" ravi aitavad kooliea alguseks võimalikult head nägemisteravust välja arendada. Väga oluline eesmärgi saavutamisel on koostöö ning usaldus lapse, silmaarsti ja vanemate vahel!

Koolilapsed ja miinusprillid

Koolilaste nägemist kontrollivad kooliõed või perearstid-pereõed. Nägemishäiretega lapsed suunatakse silmaarsti või optometristi juurde. ||Koolieas on kõige sagedasemaks silmaprobleemiks müoopia ehk lühinägevuse teke.|

Silma refraktsioon nihkub miinuse suunas, tekib müoopia ehk lühinägevus. Halveneb kaugele vaatamine. Müoopia tekib keskmiselt 10-12 aasta vanuses ja enamasti progresseerub 18.-20. eluaastani. Hiljem silma kasv peatub ja müoopia stabiliseerub. Kui perekonnas on emal või isal lühinägevus ja miinusprillid, siis suure tõenäosusega võib müoopia tekkida ka lastel.

Müoopia korral nägemisteravus langeb, koolis tahvlile vaadates paistab tekst udune. Müoopia tunnuseks on ka silmade pingutamine ja kissitamine kaugele vaadates. Lapsel võivad olla peavalud, õigete prillideta väsivad ka silmad kiiremini.

Väikese müoopia korral on vaja prille ainult kaugele vaatamiseks. Müoopia kasvades tuleb prille kanda pidevalt. ||Sageli arvatakse ekslikult, et miinusprillide kandmine halvendab oma nägemist ja põhjustab müoopia progresseerumist. Tegelikult on prillid heaks abivahendiks, et laps saaks ilma silmi pingutamata 100% hästi vaadata.

Prillikandjad koolilapsed võiksid käia 1-2 korda aastas silmaarsti või optometristi vastuvõtul, et oma nägemist ja prillide sobivust kontrollida.

Astigmatism

Vahel võib nägemishäire põhjuseks olla hoopis astigmatism. Astigmatism tekib enamasti silma sarvkesta ebakorrapärasest ehitusest, st sarvkest ei ole kõikides oma telgedes ühtlaselt kumer ja sümmeetriline. Astigmatism võib tekkida ka silma läätse kuju muutusest.

Astigmatismi tõttu näeb inimene esemeid hägusate piiridega või koos varjudega, nägemine nii kaugele kui lähedale on ebaselge. Astigmatism võib kaasneda nii müoopia kui hüperoopiaga, seda korrigeeritakse silinderklaasidega.

 

Tartu Emajõe Kooli õpilaste ühine sõber - lugemis- ja teraapiakoer Ellie

Ilona Tars, Tartu Emajõe Kooli kasvatustöö koordinaator

Tartu Emajõe Kooli õpilaste sõprus koer Elliega on kestnud juba ligi aasta. See sai alguse 2014. aasta kevadel, kui Ellie perenaine Gianna Leiten kirjutas koolile oma soovist tutvustada lugemiskoer Elliet meie õpilastele. Nõustusime kohe selle ettepanekuga, sest teadsime selliste koerte positiivsest mõjust lastele.

Lugemis- ja teraapiakoer Ellie, passinimega I'm Terra Antyda Honey, on tõult kuldne retriiver. Ta on pikakarvaline, rahulik ja väga sõbralik koer. Gianna Leiteni koju jõudis koer Ellie 2013. a oktoobris kahe ja poole aastasena. Aasta hiljem, 27. septembril 2014, sai Elliest ka teraapiakoer, kui ta läbis Eesti ja Tšehhi Teraapiakoera Ühingute korraldatud teraapiakoera eksami maksimumtulemusele. See andis Elliele kolmeks aastaks teraapiakoera sertifikaadi.

Ellie esimene külastus Tartu Emajõe Kooli õpilaskodusse oli 3. aprillil 2014. aastal. Õpilased olid sellel päeval väga elevil ja ootasid kannatamatult kohtumist oma neljajalgse külalisega. Mõned õpilased teadsid juba Elliet - nad olid teda näinud Tartu Oskar Lutsu nimelises Linnaraamatukogus. Esimene kohtumine möödus rahulikult. Lapsed hakkasid kohe uut sõpra silitama ja kallistama. Siiski oli ka neid, kes algul lähemat tutvust kutsuga teha ei julgenud.

Nüüdseks kohtuvad õpilased Elliega kaks korda kuus. Ellie saabumisega unustatakse kõik muu. Koer rahustab ja loob meeldiva meeleolu. Õpilased kogunevad ümber koera. Nad silitavad ja kallistavad teda, mõni paneb oma peagi koera peale. Lastele meeldib koera soojus, pehme karv ja rahulikkus, mõnele meeldib koera lõhngi. Paljud lapsed loevad koer Elliele ette juturaamatuid, luuletusi ja kodutöödeks antud lugusid. On neidki, kes muidu lugeda ei taha, kuid Ellie juurde võtavad hea meelega lugemiseks antud loo kaasa ning loevad selle koerale ette. Õpilased peavad koer Elliet heaks kuulajaks, kes kuulab ilusasti ja saab kõigest aru. Üks meie õpilastest, kelle emakeel on vene keel ning kelle eesti keele oskus on veel vähene, ütleb koerale eesti keeles oma nime, loeb talle numbreid ja nimetab nädalapäevi. Teisele lapsele meeldib Ellie sellepärast, et ta on tema lemmikvärvi. Vanematele õpilastele meeldib suhelda ka juhtkoera omaniku Giannaga, kellelt küsitakse ja saadakse huvitavat ja asjalikku teavet koerte kohta. Nooremate laste jaoks on lugemis- ja teraapiakoer Ellie küllatulek päeva tippsündmuseks. Õhtul kodudesse helistades räägitakse kõigepealt just sellest kohtumisest.

Õpilased naudivad väga koer Elliega veedetud aega. Tänaseks on mitmed õpilased saanud üle koerakartusest. Lapsed küsivad sageli, millal koer jälle tuleb. Märkame, kui hästi koer Ellie meie õpilastele mõjub. Nende silmad lähevad särama, kui kuulevad, et koer on rühmas. Kohe muutub nende käitumine, kõik tegevused jäetakse pooleli ja kiirustatakse neljajalgse külalise juurde, et jagada temaga hellust, rõõmu ning oma lugemisoskust. Sõbraga koos on kõik tegevused lihtsamad ja toredamad. Lugemis- ja teraapiakoer Ellie on alati oodatud sõber Tartu Emajõe Koolis.

 

Ujujast pianist Elisabeth Egel

Jakob Rosin

Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumi 7. klassi õpilase Elisabeth Egeli päevad on täis kooli, trenni ja muusikat. Olles välismaistel paraolümpiakomitee ujumisvõistlustel kogunud nii mitmeidki märkimisväärselt kõrgeid kohti ja pälvinud palju positiivset tähelepanu oma klaverimänguga, võiks ta eeskujuks olla igale noorele. Kuid mis motiveerib teda kõike seda tegema? Miks ta seda teeb? Üritan intervjuus Elisabethiga nendele küsimustele vastuseid leida.

Elisabeth on nüüdseks ujunud juba hea mitu aastat, alustades ujumisega viie-aastaselt. "Algul meeldis mulle väga käerõngastega ujuda ning ma ei tahtnud neid üldse ära võtta, kuid lõpuks hakkasin ikka ilma nendeta ujuma," räägib ta. Esimese ujumisvõistluse, klubi jõuluvõistluse läbis ta saatjaga, kes eespool ujudes häält tehes suunda näitas. Täna peaks saatja ilmselt kõvasti rohkem trenni tegema, et Elisabethist mitte maha jääda. Noor ujuja on Rahvusvahelise Paraolümpiakomitee Euroopa meistrivõistlustelt koju toonud mitu medalit, mille võitmiseks on kindlasti kulunud palju aega ja tööd.

"Mulle meeldib ujumine väga. Vees saab nii palju huvitavaid asju teha ning mulle meeldib tunda, kuidas vesi mind hoiab ja edasi kannab," lisab Elisabeth. Aga ujumine ei tähenda vaid trenni ja võistluseid. Nagu pea iga asjaga siin elus, on ka ujumine hea võimalus luua uusi sõpru ja tutvuda inimestega. Elisabethi sõnul on tema trennikaaslased fantastilised ja ta on nii trennist kui ka välisvõistlustelt leidnud mitu head sõpra.

"Me räägime alati üksteisele, kuidas meil läinud on ning jagame muresid ja rõõme. Kui ma sõpradega kokku saan, siis meeldib meile laulda ja neljal käel klaverit mängida. Me käime koos ka palju kontsertidel, teatris ja kinos," kirjeldab ta oma vaba aega.

Ujumisega soovib Elisabeth tegeleda veel kaua, kuigi peamine, mis teda köidab, on klaverimäng. Seda soovib noor muusik õppima minna ka Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiasse.

"Minu meelest saab muusikaga väljendada tundeid, mida sõnades on võimatu väljendada," põhjendab Elisabeth oma kiindumust muusikasse. Nelja-aastaselt klaverimängu õppima asudes meeldis talle klaveril ka improviseerida, kuid nüüd on seda vähemaks jäänud. Samas meeldib talle olemasolevatele lugudele klaveriseadeid luua, mistõttu nimetab ta end pigem klaverimängijaks kui heliloojaks.

"Mulle meeldib väga lugudele variatsioone ja seadeid mõelda, näiteks siis, kui ma sõpradega neljal käel mängin." Ühiselt valitakse poplugude seast välja mängitavad ja meeldivad lood, mida klaverile seada.

Hiljuti andis Elisabeth Vanalinna Muusikamajas oma soolokontserdi. Kontserdi kava pandi kokku tulevase klaverieksami ja klaverikonkursi paladest, kuhu vahele oli sätitud luuletusi, mida luges Maarja Haamer. Uurin, kas Elisabeth oli soolokontserdi ajal nii pikalt laval olles närvis ka? "Natukene närvis on alati hea olla, aga kui ma olen liiga närvis, siis mul võib väga halvasti minna, sõrmed lähevad lihtsalt alt ära."

Mis või kes motiveerib sind kõike seda tegema? "Ma arvan, et mind motiveerib kõige rohkem see energia, mis ma nendest tegevustest saan. Sest isegi kui vahel ei lähe klaveris nii hästi, siis läheb ujumises hästi ja vastupidi. Ning mul on olnud ka suurepärased inimesed, kes mind ümbritsevad ja mind toetavad." Teistele nägemispuudega noortele, kes ehk pelgavad tegeleda sellega, mis neile meelepärane, soovitab Elisabeth siiski proovida ja mitte kõhelda.

"Isegi kui kohe ei leia seda õiget ala, siis kunagi tuleb see kindlasti. Ja need elamused ja sõbrad, mida need tegevused annavad, jäävad igaveseks sinuga!"

 

Julia teeb ja jõuab palju

Mirja Räpp

On inimesi, kelle puhul ei jõua kõrvalt vaadates ära imestada, kuidas nad seda kõike suudavad ning kust nad kõigiks oma ettevõtmisteks aega leiavad. Kuid öeldakse ju ka, et kes palju teeb, see palju jõuab. Niisuguste inimeste hulka kuulub kindlasti ka noor energiline naine Julia Kabanova (32), kes vaatamata oma nägemispuudele suudab ja jõuab tegeleda vist küll saja asjaga - töötab eripedagoogi, massööri ja pimegiidina, osaleb harrastusteatri töös ning seda kõike veel kahe väikese lapse kõrvalt. Isegi hea nägemisega inimese jaoks oleks tegemist tõelise väljakutsega.

Julia näeb ühe silmaga värve või õigemini värvilatakaid, nagu ta ise ütleb, ja hea nägemisega võrreldes pole seda just märkimisväärselt palju.

Ka sel talvehommikul, kui Juliaga loo asjus kokku saame, on ta tegelikult tööl. On üks neist kahest päevast nädalas, mil ta on Põhja-Eesti Pimedate Ühingus ametis eripedagoog-nõustajana. Ta on omandanud ka massöörikutse ning käib hetkel massaaži tegemas lausa viies erinevas asutuses. Kord nädalas võib Juliat kohata ühes pealinna restoranis, kus ta ei käi mitte lihtsalt söömas ja kohvi joomas, vaid aitab korraldada pimeõhtusööke.

"Need annavad mulle endale emotsionaalselt väga palju ja ühtlasi on see nagu missioonitöö," ütleb Julia populaarseks saanud pimeduses korraldatavate õhtusöökide kohta.

Lisaks on Julia ametis veel eripedagoogina Nägemispuudega Inimeste Rehabiliteerimiskeskuses ja praktiliselt lõpusirgele jõudnud oma sotsiaalpedagoogika ja lastekaitse magistriõpingutega Tallinna Ülikoolis.

"Ülikooliõpingutes olen hetkel pausi teinud, sest tööd on nii palju, et õppimiseks tõesti enam aega ei jää. Tempo on praegu ikka tohutu," ütleb Julia. Kuid kunagi edaspidi kavatseb ta kindlasti õpingud käsile võtta ja ülikooli ära lõpetada.

Julia halva nägemise põhjuseks on kaasasündinud glaukoom. Kuni teise eluaastani nägi ta täitsa hästi, kuid siis olukord halvenes. Järgnes pikk operatsioonide rida, mis aitas sedavõrd, et kuni 25. eluaastani nägi ta paari meetri kaugusele.

Kooliteed pidi Julia alustama Riias, sest vene keelt kõnelevast perest pärit ning eesti keelt mitterääkival lapsel polnud Eestis tol ajal võimalik haridust omandada. Kuid viiendas klassis tuli Julia õppima Tartu Emajõe Kooli, kus läbi raskuste sai selgeks ka eesti keele.

"Alguses oli ikka väga raske. Huvitaval kombel sain läti keele kiiresti selgeks, aga eesti keelega läks väga kaua aega. Algul olin kaua aega lihtsalt vait," räägib Julia nüüd juba täiesti puhtas, kerge aktsendiga eesti keeles.

Küsimusele, kelleks ta kooli ajal saada tahtis, vastab ta naerdes, et unistas juristi ametist, kuid õnneks mõtles ümber. Ta arvab, et tema emotsionaalsusega taoline amet kokku ei sobikski.

Peale töö ning laste kasvatamise mahub Julia ellu hulk hobisid. Tema praegune suur kirg ja armastus on osalemine Põhja-Eesti Pimedate Ühingu juures tegutsevas Terateatris. Tema häälde ja hoiakusse sigineb teatritegemisest kõneldes ilmselge vaimustus: "See teatritegemine tuli minu ellu just õigel hetkel. Olin lastega tükk aega kodus olnud ja vajasin midagi uut, mingisugust väljundit iseenda jaoks," ütleb Julia.

"Töö ja teatritegemine nagu tasakaalustavad teineteist. Pika tööpäeva järel, kui oled endast palju ära andnud, on vaja midagi emotsionaalselt tagasi saada. Ja meil on ju nii tohutult vahva juhendaja ning seltskond. Etenduse ajal, kui koos laval oleme, lausa tunnetan ühist energiat ning kaaslaste toetust. Nendega koos on nii turvaline olla," räägib Julia Terateatrist.

"Kõige olulisem minu, nagu ilmselt iga teisegi ema elus on aga loomulikult minu lapsed - kuuene Aleksandr ja kolmene Ariadna," ütleb noor naine, kui räägime asjade tähtsusejärjekorrast tema tegemistest tuubil täis elus. Vaatamata oma nägemispuudele on ta alati teadnud, et tal saavad kindlasti lapsed olema ja õnneks on see soov täitunud.

Julia tegemisi täis päevad eeldavad linnas ühest sihtpunktist teise liikumist ning sageli mitte just vähe. Halva nägemise juures polegi see lihtsana näiv asi üldse nii kerge ning sageli tunneb ta puudust võimalusest ise autot juhtida. Paraku pole see võimalik ning sellega tuleb lihtsalt leppida. Varem oli Juliale iseseisval liikumisel abiks juhtkoer, kuid hetkel tal koera pole ning liikumisel kasutab ta valget keppi või taksot.

"See on minu jaoks suur saavutus, et olen hakanud valge kepiga ringi jooksma. Ma pole küll mingi hea liikuja, kuid varem ei käinud ma üldse valge kepiga," räägib Julia, väike uhkusenoot hääles. Ja vaadates tema kiiret kõnnakut, on "ringi jooksma" just õige väljend tema liikumise kohta.

Kõiki Julia tegemisi vaadates tekib paratamatult küsimus, et kuidas ta seda kõike jõuab? "Kui ei toida ennast emotsionaalselt, ega siis ei jõuakski," ütleb Julia ise. "Oluline on leida aega iseenda jaoks, omaenda aeg. Käia aeg-ajalt lihtsalt sõpradega teatris, kohvikus, reisimas," selgitab Julia oma moodust asjad tasakaalu viia, et jõuaks taas edasi tegutseda.

Julia ise peab ennast suureks unistajaks. Kui tal poleks mingeid kohustusi, siis tahaks ta palju ringi rännata, lihtsalt matkata - pikalt ja jalgsi. Tema üheks unistuseks on rännak Santiago teel ning kunagi tulevikus, kui lapsed suuremad, tahab ta selle unistuse ka teoks teha. Lähema aja unistustest rääkides on tal aga suvel kavas näiteks langevarjuhüpe ära proovida. Ta tahaks leida aega ka keraamikaga tegelemiseks, kaltsuvaiba kudumiseks ja üldse igasugusteks uuteks ja huvitavateks asjadeks.

Kõikide oma sadade tegemiste juures on Juliale abiks mitmed abivahendid. Kirjatöö tegemisel aitab teda kõnesüntesaatori ning ekraanilugemisprogrammiga arvuti. Samuti on iseseisvalt hakkama saamisel suureks toeks isikliku abistaja ning invatakso teenused. "Kui erinevaid teenuseid oleks rohkem, siis ei sõltuks nii palju teistest inimestest ja jõuaks veel rohkem ära teha," selgitab Julia puuetega inimesi toetavate teenuste vajalikkust.

 

Aga mida tead Sina ...?

Kai Kuusk

Seekord otsustasin minna rahva sekka, punktkirja paber näpus ja Victor Reader (DAISY-pleier) kaenlas ja uurida inimestelt, kas nad ka teavad, millega on tegu, kui neile punktkirja tekst kätte anda.

Kokkuvõttes olid inimesed selgi korral vägagi teadlikud, kuid mul on väike kahtlus, et minu enda nägemispuue ja kaasas olnud juhtkoer andsid inimestele suure vihje, et tegemist peab olema mingi asjaga, mis on seotud nägemispuudega.

Allpool siis mõned arutelud:

Ulvi (51)

"Ma pole päris kindel, aga mulle tundub, et tegu on pimedate punktkirjaga, aga mis siin kirjas on, seda ma küll öelda ei oska."
Järgmiseks näitasin Victor Readerit, mille peale Ulvi lausus: "Hmm, see on nüüd mingisugune abivahend küll, aga mis see on ... numbrid-klahvid viitaksid natuke nagu telefonile, aga see ei saa küll õige olla, sest toru pole."
Ulvi uurib Victor Readerit iga nurga pealt ning lõpuks jõuab peaaegu õige vastuseni: "Oot-oot, aga siit saab CD sisse panna. Hmm, see on äkki mingisugune audioga seotud abivahend."

Timo (18)

"See on punktkiri. Olen nii mõneski kohas kohanud punkkirja märgistusi."
Victor Readeri peale tuli vastus kiiresti: "See on arvatavasti mingisugune tehniline abivahend, mis aitab äkki seda punkkirja heliliselt ette lugeda ..."

Laine (64)

"See peaks pimedate punktkiri olema, aga selle tehnika kohta ma küll ei oska isegi mitte pakkuda."

Inga (33)

"Kas see võiks olla äkki mingisugune spetsiaalne topograafiline kaart pimedate jaoks?"
Victor Readeri peale vastas Inga järgmist: "Oh jummel, mingisugune CD-mängija, aga mingite lisafunktsioonidega äkki. Mõtlen, et raadio, hääljuhend ja võib-olla veel miskit peenemat tehnikaimet ... tänapäeval areneb tehnika ju nii kiiresti."

Vastajad, kes oskasid pakkuda, et tegu on audio- või kõneleva abivahendiga (21)
Vastajad, kes ei teadnud, millise abivahendiga tegu (2)
Vastajad, kes tundsid ära punktkirja (12)
Vastajad, kes ei tundnud punktkirja ära (11)

 

Kui ema rääkis lugusid

Anna Fusz (Ungari)

Veidral kombel on mul lapsepõlvest vaid mõned üksikud mälestused. Siiski on nende seas kogemused ja hetked, mida ma kunagi ei unusta - hetked, mis on sügavale hinge oma jälje jätnud koos kõigi oma maitsete, lõhnade ja soojusega.

Need on need hetked, mil ema mulle lugusid rääkis. Mäletan, kuidas ma õhtut ootasin, et saaks pugeda pehme, jaheda lapiteki alla ja ema oleks minu lähedal. Ma panin pea ta rinnale, tema pani oma käed minu ümber ja alustas järjekordset lugu.

Enamik lugudest olid tema enda loodud. Neid sain ma kommenteerida ja niimoodi loo kulgu mõjutada - ema kujundas mu lemmikkangelaste seiklusi minu märkustele vastavalt. Mõnikord ärkasid tema lugudes ellu tuntud jutud. Ma armastasin ta lugusid. Ma armastasin ta hääle mängulisust ja seda, kuidas lugude tegelased tema hääle kaudu ellu ärkasid. Seitsmepealine lohe, haldjad ja nõiad olid tema esituses nii tõelised, et ma suutsin neid kõiki ette kujutada, kuigi ema ise polnud nende pilte kunagi näinud.

Kord tegid vanemad mulle sünnipäevaks imelise kingituse. Kingipakis oli kõige ilusam juturaamat, mida ma kunagi näinud olin. Mind võlusid kõik need värvilised pildid ja kaunid joonistused. Ma ei jõudnud ära oodata, millal tuleb õhtu ja ma saan kuulda lugusid selle raamatu kangelastest. Kuid järsku taipasin, et mu ema ei saa mulle neid lugusid jutustada. Tavalisi raamatuid olin varem ainult koos vanaemaga vaadanud, aga see polnud see. Oli hoopis teine asi minna lugude maailma oma ema häält kuulates, tõmmata end tema lähedal kerra ja uinuda.

Järsku tekkinud vaikuses märkas ema mu pettumust, võttis ühe ümbriku ning tõmbas sealt välja väiksed lehed, millel oli imelik kiri. Ta ütles, et see on punktkiri ja see oli minu meelest täpne nimetus, sest seal olidki ainult punktid läbisegi. Ma olin seda kirjapilti meie kodus varemgi näinud. Need punktid olid köögis karpide, pudelite ja majapidamistarvete peal. Ma olin neid kohanud elutoas karpidel, mis olid kindlas järjekorras riiulitel ja siis, kui korrastasin ema CD-sid. Seda kirja leidus meie kodus kõikjal. Vanaema abiga kleepis ema need väiksed paberilehed mu uue juturaamatu lehtedele. Nende abil teadis ta alati, kus järg on ja millist pilti ma parajasti vaatasin. Seega sain oma uue raamatu lugusid endistviisi nautida. Enamik lugusid olid emale tuttavad, nii et ta lihtsalt jutustas neid mulle. Uusi lugusid luges ta oma arvuti abil ning õhtul oskas neid mulle juba peast rääkida. Kui ta oli ühte lugu mitu korda lugenud, oli see tal peaaegu sõna-sõnalt peas. Minulgi olid oma lemmiklood viimase üksikasjani peas ja ma katkestasin ning parandasin teda alati, kui ta midagi vahele jättis.

Kui ma veidi vanemaks sain, võttis ema ükskord riiulilt raamatu oma lemmiklugudega. See oli punktkirjas, ja ma polnud seda kunagi varem näinud. Need sissepressitud punktid raamatulehtedel näisid imepärased, nad tekitasid harmoonia ning igal leheküljel tundus olevat oma meloodia. Loomulikult ei mõistnud ma seda tollal niimoodi, vaid uurisin raamatut lapseliku uudishimu ja imetlusega. Kuigi minu jaoks olid need vaid tühjad lehed, suutis ema neist välja võluda imesid - klaasist mägesid, võlureid, printsesse ja koguni haldjaid. Ma imetlesin seda, kui õrnalt ta sõrmed üle ridade libisesid ning üha uusi lugusid lõid.

Panin ka käe raamatulehele, kuid tundsin ainult krobedat pinda ning kätt liigutades kõdistasid tuhanded täpid mu peopesa. Mulle oli suureks mõistatuseks, kuidas ema oskas nendest sõnu kokku lugeda. Mul on siiamaani silme ees pilt sellest, kuidas ema jämedavõitu sõrmed dekodeerivad peidetud meloodiaid, rida rea haaval. Täiskasvanuna tunnen, et mu hinges on alati uhkus ja tänutunne, teades, kui palju need käed on minu heaks teinud, proovides anda mulle sellise lapsepõlve nagu kõigil teistel. Loomulikult polnud see nii, aga ma pole kunagi teistsugust soovinudki. Mõnikord oli ka halbu päevi, mil ma tundsin et tahaks maailma eest ära joosta, selle asemel et lugeda ja täita ema nimel järjekordset ametlikku dokumenti. Siiski tunduvad need hetked nüüd vaid väikeste ebameeldivustena. Ma tean, et mu vanemad andsid mulle kõik, mida üks laps võib soovida - armastava kodu ja palju hoolimist. Ma olen õppinud ka seda, kuidas anda, kuidas võidelda, kuidas julgustada, ja palju muudki, mille tulemusel on minust saanud rõõmus ja tasakaalukas inimene.

Lapsena mängisin sageli pimedat. Panin silmad kinni ja proovisin meie korteris ringi liikuda või sülesolevast punktkirjas raamatust emale lugusid ette lugeda. Mäletan, et ta käskis mul alati selle raamatuga ettevaatlik olla, sest kui punktid saavad kahjustatud, siis ei saa neid enam lugeda. Ma olingi ettevaatlik, välja arvatud ühel korral, mida siiani häbiga meenutan. Kord õhtul peale vanniskäiku sättisin ennast just loo kuulamiseks valmis, ja olin juba loo välja valinud, kui ema ütles et tal on palju teha ning et lugu tuleb järgmise päevani edasi lükata. Ma sain väga vihaseks, võtsin ema raamatu ja hakkasin punktidele vajutama. Ma ei teadnud, et mu vihahoo ohvriks oli langenud üks mu lemmiklugusid. Seda lugu pole ma enam kuulnud ...

Sellest päevast peale oli emal õhtuti üha rohkem toimetusi ja mul lubati loo kuulamise asemel telekat vaadata või mõnda oma lemmik CD-d kuulata. Kuid see polnud sama tore kui üheskoos lugusid kuulata.

Miks on need hetked minu jaoks siiani unustamatud? Osaliselt nende seikluste tõttu, mis ma läbi elasin. Ootasin põnevusega õhtut, et kuulda mis mu lemmikkangelastest edasi saab, ja mulle tundus, et ma olin ka ise üks tegelane nendes lugudes. Ma olen siiani selle kõige eest tänulik, sest just emalt sain ma armastuse lugude vastu ja sealt edasi armastuse raamatute vastu.

Siiski poleks lugude kuulamine ilmselt nii meeldejäävaks kujunenud, kui seda poleks saatnud rahulikkus ja lähedus, mille lõid ema käte puudutus, tema keha soojus, ta lõhn ja õrn hääl. Kui ma päeval ema saatjaks olin, aidates tal sisseoste teha või kodus mõnd asja üles leida, tundsin sageli oma õlgadel vastutuse koormat. Kuid neil õhtustel hetkedel muutusin taas lapseks, tavaliseks lapseks, kel polnud midagi karta, sest teda kaitsesid ema käed. Uinusin, kuulates tema armastava südame lööke pärast pikka väsitavat päeva.
(Märkus: Kõik tegelased on väljamõeldud.)

Naljad elust enesest

Munavõi ja vahukoor

Mirja Räpp

Teadsin hästi, et minu koduse külmkapi ülemisel riiulil on kaks sarnase välimusega karpi. Ühes neist munavõi ning teises vahustatud vahukoor. Olin mõlemad ise hommikul valmistanud ning karpidesse pannud, et vajadusel oleks hea võtta. Õhtul väljast tulles tekkiski mul soov ühe munavõiga saia järele. Võtsingi siis kotist saiaviilu ning külmikust karbi munavõiga ja läksin laua juurde neid omavahel ühendama. Rääkisin ise samal ajal teiste pereliikmetega juttu ning muudkui määrisin saiaviilule munavõid peale. Mõtlesin sealjuures, et munavõi läheb ju külmkapis harilikult päris kõvaks, aga täna on see kuidagi pehmevõitu, aga määrisin siiski edasi. Arutlesin korraks omas peas, et ehk oli keegi pereliikmetest munavõid hiljuti kasutanud ja see oli sooja käes laual seistes pehmeks läinud. Sain lõpuks oma saiaviilu kenasti munavõiga üle võõbatud ning istusin laua äärde teed ja munavõisaia nautima. Lõin hambad isukalt saiasse ning ... Nojah, munavõi asemel oli minu sai kaetud paksu magusa vahukoorekihiga. Elukaaslane teatas seepeale veel, et ta nägi küll, et määrin saiaviilule vahukoort ja imestas veidi. Ometi ei hakanud ta midagi ütlema, sest arvas, et ju ma siis niisugust vahukooresaia just tahtsingi.

No mis seal ikka, tuli uus munavõiga sai teha.

Must ja valge king

Mirja Räpp

Kiirustades kipuvad asjad tihtipeale natuke viltu minema neilgi inimestel, kel silmanägemisega kõik korras, rääkimata siis neist, kel nägemismeel üldse ei funktsioneeri. Pimedast peast ei tohiks asju kiirustades teha, aga või inimene sellest kasulikust nõuandest alati juhindub. Nii selgi korral, kui bussi peale kiirustasin, et õigeks ajaks kesklinna jõuda ja eesootavale üritusele mitte hiljaks jääda. Kõigi ettevalmistustega viimaks valmis, torkasin esikus kähku veel kingad jala otsa ning võisimegi minna. Nägijast pereliige pidi mind bussipeatusse saatma ning kesklinnas oli tuttav mind ootamas. Üksi bussis sõitmisega saab ju pimegi iseseisvalt hakkama.

Olime juba majauksest väljas ning kiirustasime mööda kõrvalmaja esist kõnniteed peatuse poole. Korraga hakkas mulle tunduma, et käia on kuidagi imelik, et üks king oleks justkui veidike kõrgema kontsaga kui teine jalavari. Sikutasin oma nägijast saatjat varrukast, et ta korraks peatuks ja ma saaksin uurida, mis mu kingadel viga on. Äkki on miskit kontsa alla kinni jäänud või midagi? Saatja heitis siis pilgu mu jalgade ning ühtlasi kingade poole ning hüüatas: "Issake, sul on ju eri paaridest kingad jalas!"

Kükitasin ja uurisin kingi näpuga lähemalt. Olidki täitsa erinevad kingad. Mõlemad küll suhteliselt sama kujuga kinnised jalavarjud ja kõrguski ainult pisut erinev. Kuid see-eest olid nad kohe täiesti erinevad. Nimelt oli üks neist valget ja teine musta värvi. Ei olnud ka mu saatja märganud, kuigi temal nägemisega probleeme ei olnud, et mul eri väljanägemisega kingad jala otsas ilutsesid. Ei jäänudki muud üle, kui vaatamata ajanappusele need lisaminutid leida ja koju kingi vahetama minna. Ma ei tea, mis siis oleks saanud, kui oleksin eri värvi kingadele alles bussis või kesklinnas jälile jõudnud. Ilmselt oleks tulnud tähtis nägu pähe teha ning kõndida ringi hoiakuga, et just täpselt nii see peabki olema.