Valguse Kaja

Valguse_Kaja

Eesti Pimedate Liidu infoleht

KEVAD 2020

Väga mitmeski mõttes ajalooline kevad

Jakob Rosin

Kevad saabus tänavu teisiti, märkasite ehk isegi. Kas või juba seetõttu, et Valguse Kaja toimetuse koosseis on uus. Tervitame meie ajakirjanike seas uut tulijat, Elisabeth Egelit. Püsilugejatele on kindlasti tuttav kogenud kirjutaja Kai Kuusk, kes on toimetusega taas liitunud. Vanadest olijatest jätkavad Jakob Rosin, Mirja Räpp ja Kerli Tennosaar.

Selle aasta kevades on paljugi teistmoodi. Inimesed saadeti koju, paljud asjad pandi seisma. Kõik meie tervise huvides. Et see va õnnetu koroona meid kätte ei saaks! Praegu, ajakirja trükki mineku eel, käib veel suurem sebimine selle ümber, kas eriolukord jätkub või mitte. Saame näha, kas loete seda numbrit näiteks rahvast pungil rongis või endiselt turvaliste koduseinte vahel.

Ei tasu siiski üleliia muretseda. Õnneks on eriolukorras valitsuse ja riigi veskid veidi hoogu juurde saanud. Muu hulgas mõeldakse ka erivajadusega inimeste toimetulekule. Näiteks toetatakse nüüd neid puudega laste vanemaid, kes peavad lapsega kodus viibima, kuna kool on kinni. Samuti pikendatakse puude või töövõime puudumise kehtivust, et karantiini ajal ei peaks muretsema toetuste kadumise ja uute taotlemise pärast. Peab nentima, et infotulvas on ka häid uudiseid.

Jagame aktiivselt uut teavet kõigi meie liikmetega. Kui muresid on, võib alati tõsta telefonitoru ja törtsu juttu puhuda. Aga kui aus olla, siis hakkab koroonast juba küll saama. Ma püsin endiselt turvaliselt kodus, aga tahaks lugeda ja rääkida millestki muust ka. Näiteks kas või sellest, et tegime jälle väikestviisi ajalugu ja tõime vabariigi aastapäeva kontsertetenduse kirjeldustõlke abil kõigi soovijateni. Kiidusõnu ja elevust tulevikus tehtavate kirjeldustõlgete üle jõudis meie kõrvu kuhjaga. Aitäh kõigile inimestele, kes seekordse kontsertetenduse ligipääsetavaks aitasid teha. Vähemaga me tulevikus enam ei lepi!

Püüame seekordse lugemismaterjaliga teie kallist aega võimalikult hästi ära kasutada. Ajakirjas jagame hüva nõu, mõnusaid meenutusi ja terake ka lõbusamat lugemist. Võtke tassike teed, avage aken, keerake raadio vaiksemaks ja asuge nautima!

„Kai, Eesti riik vajab sind!“

Kai Kuusk

Just nõnda algas minu jaoks väga ootamatu telefonikõne, millele vastasin ühel veebruarikuisel sombusel talveõhtul. Helistajaks oli mu hea sõber ja Kirjeldustõlge OÜ tegevjuht Piret Aus, kes hakkas vähehaaval kõige ees ootava tausta avama.

Olin mõni aeg varem kuulnud, et tänavune Eesti Vabariigi aastapäeva kontsert tuleb esmakordselt kirjeldustõlkega. See on pärast 2019. aasta suvel toimunud kirjeldustõlkega laulu- ja tantsupidu teine märkimisväärne verstapost kirjeldustõlke ajaloos. Ma usun, et ma ei eksi, kui ütlen, et mind ja paljusid teisi nägemispuudega inimesi puudutas selline kaasatus südamepõhjani. See on ju kõigi Eestimaa inimeste pidupäev ning pimedad ja vaegnägijad on üks osa meie ühiskonnast.

Ent tulles nüüd tagasi telefonikõne juurde, siis andis Piret selles teada, et pikaajalise kogemusega konsultant Kairi Kivitar ei saa kahjuks saabuvat kontsertetendust konsulteerida ning just minul on au olla nende järgmine valik sellesse rolli. Ja nii esitatigi mulle küsimus, kas ma oleksin valmis olema EV  102 kontsertetenduse kirjeldustõlke konsultant. Ma ei kiirustanud vastamisega, vaid võtsin kaks sekundit mõtlemisaega, sest tark ei torma. Hetk hiljem andsingi Piretile oma jah-sõna. Minu paariliseks ehk kirjeldustõlgiks sai kogenud Krista Fatkin, kellega mul oli suur au ja rõõm koos töötada.

Täpselt kaks nädalat enne Eesti Vabariigi aastapäeva saadeti meile Presidendi Kantseleist kontserdi stsenaarium, millesse paluti suhtuda kui väga salajasse ja tundlikku dokumenti. Aga kuna kirjeldustõlge on visuaalsuse vahendaja, siis jäi pelgalt tekstiga tutvumisest väheks, et tööga alustada. Esmalt edastasime hulga küsimusi lavastusbrigaadile. Kuna etenduse sisu hoiti arusaadavatel põhjustel viimase hetkeni saladuses, sai sellest väga põnev väljakutse – teha väga mitmekülgsele kontsertetendusele väga vähese ettevalmistusajaga kvaliteetne kirjeldustõlge.

Kolm päeva enne aastapäevakontserti seadsin varahommikul sammud Viljandi poole, sihtpunktiks Ugala teater. Esimesel päeval kogunesid kõik asjaosalised teatri fuajeesse proove tegema, sest suure saali lava alles dekoreeriti ning meil Kristaga polnud lavakujundusest aimugi. Esimese päeva proovid olid äärmiselt kaootilised ja väheinformatiivsed. Näitlejad olid tavariietes, osa muusikuid oli puudu, lavastuses kasutatavad esemed asendati kohati muu käepärasega jne.

Krista filmis vahetantse ja liikumisi, et järgmiseks päevaks oleks olemas mingisugunegi kondikava, mida täiendama hakata. Suhtlesime põgusalt ka lavastaja Karl Laumetsa ja koreograaf Ingmar Jõelaga. Viimane valgustas meile tantsijate olemust ja mida miski sümboliseerib. See oli vajalik, et me suudaks paremini kirjeldustõlget luua ilma, et me ütleksime otse välja, et näiteks etenduses kasutatavad valged A4-paberilehed sümboliseerivad armastuskirju. Kõigile sellistele pisinüanssidele tuli kõvasti rõhku pöörata, et moodustuks ilus terviklik tõlge, ilma suurema tõlgendamiseta. Selle kõige keskel avastasime korduvalt, et eelneval päeval või suisa pool tundi varem hoole ja pühendumisega tehtud kirjeldus ei kõlba enam kuskile, sest näitlejate ja tantsijate liikumisse ja välimusse lisandus pidevalt uusi detaile, millest meil enne polnud aimugi. Näiteks viimase päeva eelviimase proovi ajal tundus meile, et kõik näitlejad on juba lõpliku karakterilihvi saanud – grimmi ja kostüümiga. Ent hetk enne viimast proovi avastas Krista õudusega, et peaaegu kõikidele näitlejatele on tekitatud efektsed sulekulmud ja lava kohale ilmus ühtäkki lendlev kajakaparv. Need olid olulised detailid, mis tuli kirjeldusse sisse susata.

Oh seda elevust, kui pääsesime lõpuks suurde saali ja saime esimest korda visata pilgu peale lavakujundusele! Järgnesid väga sündmusrohked päevad. Näitlejad hakkasid tasahilju ükshaaval linnukesteks moonduma. Kui hommikul jalutas Vanemuise näitleja Aivar Tommingas vastu tavalise mehena, siis lõunapausi ajal võis teda kohata toonekurena teatrikohvikus rohelist teed nautimas. Lõunapausid olid tänu oma humoorikusele minu lemmikaeg. Võiks öelda, et kogu linnuriik oli lõunalauas esindatud: kudrutav teder, töökas tihane oma suurte värviliste lokirullidega, punase harjaga rähn, päeva kätte jäänud öösorr ja paljud teised värvikad linnuriigitegelased. Kõik vadistasid ja sädistasid läbisegi.

Saime 45-minutilist kontsertetendust näha mõne korra nii täispikkuses kui ka umbes 10–15-minutiliste juppidena. Enamasti viimases variandis. Kuna proovide käigus etenduse sisu ja näitlejate linnulik välimus muutusid, siis pidime ka meie oma töös olema paindlikud.

Kui 24. veebruari lõuna paiku toimunud etenduse peaproov ja telega läbimäng said tehtud, suundusime Kristaga otsejoones Tallinnasse ERRi raadiomajja. Krista luges probleemideta meie viimase minutini lihvitud kirjeldustõlke sisse. Kurvastuseks saime teada, et umbes esimesed kümme minutit jõudis pimedateni ainult kirjeldustõlge, kuid mitte ükski kontsertetenduse enda heli. Kui see tõik välja arvata, siis kõik muu läks sujuvalt. Kogu selle väärika ja piduliku sündmuse kirsiks tordil oli ühe teise, väga hea ja kogenud konsultandi tagasiside. Ta kiitis meid ja ütles, et saime Kristaga selle keerulise ülesandega suurepäraselt hakkama. See tunnustus tegi südame alt tõesti soojaks. Loodetavasti jäid ka teised nägemispuudega inimesed rahule ja kogu kultuur saab tulevikus meie kõigi jaoks järjest ligipääsetavamaks.

Mirja Räpi kommentaar vabariigi aastapäeva kontsertetenduse kirjeldustõlke kohta

Piduliku päeva kõige erilisem osa nägemispuudega inimeste jaoks ootas ees alles õhtul, kui Eesti Televisioonis algas aastapäeva kontsertetenduse ülekanne. Juba varasemalt oli erinevates infokanalites teada antud, et sel aastal on kontsertetendus läbi kirjeldustõlke ligipääsetav ka nägemispuudega inimestele. Aastate vältel ei ole ma neid lavastusi jälginud, sest ausalt öelda pole pelgalt kuulmise abiga kuigivõrd võimalik laval toimuvast osa saada. Nüüd, kus esmakordselt kirjeldustõlk etenduse visuaalset poolt kirjeldamas oli, ei saanud kuidagi jätta niisugust erilist võimalust kasutamata. Pean ütlema, et kuigi Ugala teatri laval toimuv mind sisuliselt ei puudutanud, oli kirjeldustõlge ise väga hea. Sai suurepärase ettekujutuse, mis parajasti tehakse ning millised selleaastase lavastuse peategelasteks olnud linnuriigi esindajad välja näevad. Kontsertlavastus võis mitte meeldida, aga kirjeldus oli küll väga heal tasemel. Sisimas oli hea tunne, et nägemispuudega inimeste peale oli mõeldud. Nii saime meiegi end mõnes kodumaise linnuriigi esindajas paremini ära tunda.

Iseseisvuspäev Ugalas

Priit Kasepalu, Eesti Pimedate Liidu juhatuse aseesimees

Jaanuari keskel jõuab Eesti Pimedate Liitu kutse. Selles on kirjutatud, et Vabariigi Presidendil Kersti Kaljulaidil ja härra Georgi-Rene Maksimovskil on au paluda mind kaaslasega Eesti Vabariigi aastapäeva pidulikule vastuvõtule Ugala teatris esmaspäeval, 24. veebruaril 2020 kell 18. Otsustan minna ja palun saatjaks töökaaslase Silva Paluvitsa Eesti Pimedate Raamatukogust.

24. veebruari päikeselisel pärastlõunal väljub Balti jaamast aastapäeva erirong. See viib hulga elevil vastuvõtukülalisi Tallinnast Viljandisse. Rong on ehitud kuusevanikutega. Seda juhib Eesti ainus naisrongijuht. Läheme rongile üle perroonile laotatud punase vaiba. Mõlemal pool vaguniust seisavad auvalves sõdurid. Leiame endale mugavas rongis istekohad.

Nii vastuvõtule sõites, vastuvõtu ajal kui ka tagasi jõudes tehakse peokülalistest vist küll üle kümne tuhande pildi, isegi läbi vaguniakende. Kaamerad aina plõksuvad.

Vagunisse astuvad Andres ja Mari Tarand. Neile kaht kõrvuti istekohta enam ei jätku. Mari istub meie vastu. Tutvustame ennast. Mari räägib, et ajanappuse tõttu kestab Eesti Pimedate Raamatukogust tellitud heliraamatute kuulamine kaua. Ta imetleb, kuidas Rosina-poiss kõigi tehnikavidinatega hakkama saab. Näitan Marile äsja ostetud peent ja kerget valget keppi. Andres tuleb ka uudistama.

Ostame heategevuslikud rongipiletid. Kogu annetatud piletisumma läheb Sihtasutuse Haapsalu Neuroloogilise Rehabilitatsioonikeskus patsientide toetuseks, et aidata selja- ja peaaju kahjustusega inimesed taas liikuma. Vagunist saab osta ka söögi- ja joogipoolist. Kuulda on torupillimuusikat.

Rong enne Viljandit ei peatu. Silva kirjeldab, et põllud on rohelised ja väga palju on vett. Raplas ja Türil lehvitab rahvas perroonilt rongile, mitmel inimesel on sinimustvalge lipp käes.

Viljandis on rongil vastas meeskoor. Kui astume mummukivist randiga perroonile, laulab koor „Karulaane jenkat“. Jaamas ootavad bussid, mis külalised Ugala juurde sõidutavad. Paljud viljandlased uudistavad ja tervitavad tänavate ääres pidulisi. Läheme teatri ees piki punast vaipa. Uksel esitame esitlus- ja kohakaardi, mis turvaväravas skaneeritakse.

Olen uuenduskuuri läbinud Ugalas esimest korda. Suur saal, kus president kõnet peab ja mille laval toimub kontsertetendus, mahutab 540 külalist. Vastuvõtul pidavat neid olema aga lausa 950. Seetõttu kasutatakse ka teisi saale, kus suures saalis toimuvat näeb ekraanidelt ja kuuleb kõlaritest. Meie istekohad on kammersaalis.

Vastuvõtu kontsertetendusele on esmakordselt loodud kirjeldustõlge, mida saab kuulata Eesti Televisiooni vaegnägijate helikanalil. Olen ainus peokülaline, kes seda läbi nutitelefoni Ugalas kuulab. Kammersaali teenindaja annab mulle kasutada õigele kanalile sätitud nutitelefoni ja kõrvaklapid. Istume ukse lähedale, kus internetilevi on parim.

Hümn. Presidendi kõne, mille üle saab hiljem põhjalikumalt mõtiskleda.

Kontsertetendus „Igal linnul oma laul“. Kuna kirjeldustõlk loeb teksti Tallinnas telestuudios, tekib Ugala laval räägitava ning teleri ja telefoni vahendusel kuuldava vahel mõnekümnesekundiline ajanihe. Tean seda, mistõttu see ei häiri. Kuulen kõlaritest laval räägitavat ja telefonist kirjeldustõlget. Etenduses on palju lindudega seonduvaid vanasõnu. Kirjeldustõlkest saan näiteks teada, kuidas liiguvad laval haldjad, et tihane küpsetab leiba ja kotkas õngitseb välja raamatu „Kalevipoeg“. Kirjeldustõlketa ma seda ei teaks. Kursuseõde kirjeldustõlkide ja konsultantide koolituselt, Eesti tuntumaid kirjeldustõlke Krista Fatkin ja konsultant Kai Kuusk on tõlke põhjalikult ette valmistanud ning see toetab etendust igati.

Esitluskaardil on kirjas, et pärast etendust tuleb jääda oma kohale istuma ja oodata, millal antakse teada presidendipaariga kätlemisest.

Jälgime ekraanilt kätlemist. Kell 20.20 on kallistamise minut. Kammersaali ees pakuvad kelnerid kandikutelt suupisteid. Need on eestimaisest lihast ja kalast – kenasti kaunistatud, mõnel leheke, teisel lilleke peal. Pakkujad tutvustavad, millest üks või teine suupiste on valmistatud.

Peokülalised on heatujulised. Paljud tunnevad üksteist ja suhtlevad elavalt. Kohtume kultuuri ligipääsetavuse ema Piret Ausiga, kes etendusele kirjeldustõlke korraldamist on vedanud. Ta loodab, et Jakob, see Rosina-poiss, telestuudiot ära ei lammuta. Teletegijad olla jätnud etenduse alguses originaalheli sisse lülitamata ja kuulda olnud vaid kirjeldustõlget, mitte lavastuse teksti. Siiski parandanud nad vea üsna ruttu.

Jälgime, kas kammersaali teenindaja annab meie kätlemisjärjekorrast märku. Lõpuks teade tuleb. Rahvast on palju, kuid järjekord liigub üsna kiiresti. Jõuame kõrkjakaunistustega saali. Silva annab esitluskaardi esmalt protokollitöötajale ning seejärel heeroldile, kes presidendile nimed ette loeb.

Käepigistused ja tänusõnad presidendile ning tema abikaasale. Sammume edasi. Jõuame koridori pidi suurde saali, mille lava on tantsuplatsiks muudetud. Ukse juures pakutakse klaas šampanjat.

Uurin laval üht kontsertetenduse tuvipesa. Ansambel Apelsin mängib kolmveerand tundi oma tuntud lugusid. Tantsime nende järgi.

Ongi aeg Ugalast lahkuda. Laser-show kiired joonistavad rõõmsatest külalistest punasele vaibale pikki varje. Bussid viivad pidulised jaama, kus algab tagasisõit erirongiga. Ostame taas heategevuspiletid. Kuulame rahvaliku ansambli mõnusaid pillilugusid ja laule. Peatused Liival ja Tallinn-Väikeses ning olemegi tagasi Balti jaamas. Meeleolukas ja emotsioonirikas päev on lõppenud. Südaööst on möödas kümme minutit.

Anni armastab tegutseda

Mirja Räpp

„Kõige olulisem on, et ei istuks nukralt ja tegevusetult nurgas,“ ütleb Haapsalus elav Anni Oraveer (77). Tegutsemiskihk on Annit vaatamata nägemispuudele saatnud kogu pika elu. Viimased aastad on ta oma südame ja vaba aja pühendanud audioraamatute salvestamisele. „Ega ma üksi ei suudaks midagi, see on ikka meeskonnatöö. Ja uskuge, inimesed tahavad head teha,“ ütleb Anni. Ta seab diktofoni, mikrofoni ja küpsisekausi lauale valmis ning tõttab siis järjekordsele vabatahtlikule lugejale oma koduuksele vastu. Anni armastab oma lugejaid ja nendega kohtumisi. „See on tõeliselt ennastsalgav rahvas, kes annab endast kõik ja vastu ei taha muud kui teadmist, et nägemispuudega inimesed neid raamatuid ikka loevad.“

Anni sündis 1942. aastal Setomaal. Mis tema silmadega sel raskel sõjaajal täpselt juhtus, ta ei teagi. „Igatahes on tagajärg see, et vasak silm on välja jooksnud ja paremaga näen teatud nurga alt natuke. Lapsena nägin hästi lähedalt isegi midagi lugeda,“ räägib Anni oma viletsa nägemise tagamaadest. Loomulikult ei takistanud kahjustada saanud nägemine tüdrukul tegutsemist. Maitsmata ei jäänud karjaseelu ja õppimisega tuli hakkama saada täiesti harilikus külakoolis. Hiljem lõpetas Anni väga heade hinnetega kaugõppe keskkooli, kus õppisid nägemispuudega lapsed. „Oleksin väga tahtnud ülikooli minna, aga tol hetkel oli minu jaoks laev juba läinud, tuli hakata lapsi kasvatama,“ räägib Anni elus paraku tegemata jäänud asjadest.

Anni ellu on alati kuulunud raamatud. Ta kuulab heliraamatuid igal ajal ja igal pool. „Raamatud ja vanad lood on mulle alati südamesse läinud,“ ütleb Anni. Kusagil 7–8-aastaselt sai ta sünnipäevaks suurte tähtede ja ilusate piltidega lasteraamatu, mille ta siis pähe õppis ja karjas käies valjusti iseendale peast ette luges. Karjas käies kuulis ta inimestelt hulgaliselt huvitavaid tõestisündinud lugusid selle kohta, mis kõik kohaliku küla ja inimestega on juhtunud. Ta pani need lood kenasti pähe tallele ning aastaid hiljem, juba päris väärikas eas, pani ta need lõpuks ka kirja.

„Ega ma arvutist muud teada ei tahagi, kui et ma vaid kirjutada oskaksin. Mul on ju vaja vanad karjas kuuldud ja pimedate inimestega sündinud lood kirja panna,“ selgitas Anni oma esimestele arvutiõpetajatele Angela Leppikule ja Artur Räppile. Õige pea saidki talle õpetajate juhendamisel esmavajalikud kirjutamiseks tarvilikud arvutioskused käppa. Alguses ei olnud Annil ei arvutit ega pimedale arvutikasutamist võimaldavat ekraanilugemisprogrammi koos kõnesüntesaatoriga. Ta käis kirjutamas Haapsalu sotsiaalmajas ning kohaliku keskkooli arvutiklassis. Seal sai arvutisse panna vajaliku programmi demoversiooni, mis töötab 40 minutit. „Ma vist tüütasin nad oma pideva jalusolemisega ära. Nii nad tegidki Haapsalu linnavalitsusele avalduse ja linnavalitsus ostis mulle lauaarvuti,“ räägib Anni oma arvuti saamise loost. Nüüd läks lugude kirjutamine täie hooga käima, ikka varahommikust õhtuni. Lood jõudsid otsaga ka Eesti Rahvaluule Arhiivi ning sealt paluti lisa. 2011. aastal pälvis Anni Oraveer Eesti pimedate kogukonna pärimuse ja seto murdejuttude talletamise eest Eesti Vabariigi presidendi poolt rahvaluule kogumise preemia. Anni lugudest on ilmunud kuus raamatut: kolm eesti keeles ja kolm seto keeles. Ta on äärmiselt tänulik kõigile, kes talle sel teekonnal nõu ja jõuga abiks on olnud.

Raamatute kirjutamise ajajärk sai läbi. Terviski vajas vahepeal turgutamist, truuks kaaslaseks jäid ikka armastatud heliraamatud. Heliraamatute valik hakkas õige pea kokku kuivama ning Anni asus muidugi talle omaselt tegutsema. „Novembris 2014 ütles Haapsalu sotsiaalmaja juhataja Serli Küünarpuu, et mis sa käid mööda haiglaid, hakka parem raamatuid salvestama,“ jutustab Anni, kuidas kõik alguse sai. Varem oli Anni tegelenud ajalehtede valikartiklite salvestamisega. Nüüd lisandusid raamatud. „Aga üksi poleks ma suutnud midagi ära teha. Kõik sai teoks tänu neile vabatahtlikele lugejatele, kes raamatuid loevad,“ ütleb Anni. Audioraamatute salvestamine leiab aset Anni kodus ning Anni päevad on tegevust täis. Diktofonile salvestatud helifailid laeb Anni arvutisse ning edastab redigeerijale. Lugedes tuleb ju ikka vigu sisse ning need tuleb välja lõigata. Kõik need aastad on redigeerimistööd teinud Kehtnas elav Reet Kaljula, kes on samuti nägemispuudega. „Olen ka ise raamatute parandamise töö ära õppinud, sest raamatuid on palju ja üks inimene ei jõua kõike teha,“ selgitab Anni. Praeguseks on Eesti Pimedate Raamatukogule üle antud ligemale 400 heliraamatut. See on nägemispuudega inimeste raamatuvalikut kenasti täiendanud.

Praegu seab maailmas ringi möllav kuri viirus isegi Anni tegutsemistahtele piirid ette. Lugejad salvestama tulla ei saa ning inimestega suhtlemist nautiv Anni tunneb end veidi üksikuna. Appi tõttavad vanad head heliraamatud ning Anni saab kodus edasi tegutseda koos armsate raamatutegelastega.

Kuidas kirjeldada fotot?

Jakob Rosin ja Elisabeth Egel

Mida kaugemale areneb tehnoloogia, seda rohkem on meil võimalusi oma huvitavaid kogemusi, mida elu meile pidevalt pakub, teistega jagada. Üks sellistest võimalustest on sotsiaalmeediasse fotode postitamine. Nii saavad vaid ühe käeliigutusega kiiresti jäädvustatud kõik elu eredaimad hetked ning ka meid ümbritsev imeline loodus. Teie kogetu osaliseks võib saada kogu maailm.

Et need elamused oleksid kättesaadavad ka neile, kes fotosid silmadega nautida ei saa, siis pakume teile välja mõned lihtsad nipid, kuidas võiksite oma fotosid sõnadega kirjeldada. Juhendi on koostanud Jakob Rosin ja Merike Kaljujärv, kes lõid koos kirjeldustõlke septembris 2019 Juhan Kuusi Dokfoto Keskuses avatud fotonäitusele „Püüa mind“.

  • Alustage foto kirjeldamist sellega, et mainite ära foto autori ja pealkirja, kui need on olemas.
  • Järgmiseks võite kirjeldada foto välimust. Kui foto on füüsiline, tuleks kirjeldada, millised on foto mõõtmed. Kas foto on raamitud/klaasitud? Kui lai on paspartuu? Kas foto on püstine või pikali, läikiv või tuhm, must-valge või värviline?
  • Mainige kindlasti ära kirjelduse suund (tagantpoolt ettepoole, vasakult paremale).
  • Edasi võite siirduda foto sisu juurde. Mis on foto teema (nt loodus, portree vms)? Kus on foto tehtud või millist kohta see kujutab? Vajaduse korral võite täpsustada ka kujutatud ajastut.
  • Millist sündmust fotol on kujutatud (pulm, lõpupidu jne)?
  • Kirjeldage fotol nähtavat aastaaega/ilma. Kas on hommik, õhtu või öö?
  • Millistes värvides inimesed või esemed fotol on?
  • Edasi võite siirduda inimestega seotud detailide juurde (ilmed/tuju, kehakuju, nahavärv, riietus, tegevused jms).
  • Kirjeldage asjadega seotud detaile (materjal, kuju, kulumisaste jms).
  • Kirjeldage foto tausta.
  • Kui fotol on tekst, siis pange see kirja.

Kui tegemist on sotsiaalmeedias avaldatud fotoga, siis võite eeltoodud kirjeldust enda äranägemise järgi lühendada. Piisab sellest, kui mainite enda postituses ära foto teema, fotol kujutatud sündmuse ja koha ning kirjeldate võimalikult täpselt fotol toimuvat tegevust.

Sotsiaalmeediaplatvormid võimaldavad fotosid kirjeldada nii, et kõik kasutajad kirjeldust ei näe. See loetakse ette vaid neile, kes ekraanilugejat kasutavad. Seda võimalust on mõistlik kasutada, sest paljud platvormid on seadnud postitusele tähemärkide arvu piirangu, mida ei soovita ehk kirjeldusele kulutada.

Lisaks pakuvad näiteks Facebook ning Instagram alati välja automaatse fotokirjelduse, mille on loonud masinõppealgoritmid. Kahjuks jätab see praegu veel paljuski soovida ning head ülevaadet fotol toimuvast see ei anna. Seetõttu võiks fotosid siiski oma sõnadega kirjeldada.

Vaatame nüüd lähemalt, kuidas fotosid eri sotsiaalmeediaplatvormidel kirjeldada saab.

Facebook

Facebook pakub võimalust kirjeldada fotot, mida parasjagu üles laetakse, või fotot, mis on juba postitatud. Kui soovid arvutist Facebooki fotot üles laadida ja seda kirjeldada, siis toimi järgmiselt:

  1. Vali uus foto või videopostitus.
  2. Vali oma arvutist foto või fotod.
  3. Iga üles laetud foto juures vajuta „Edit Photo / muuda fotot“ ning seejärel vali „Alt Text / alternatiivtekst“.
  4. Facebook kuvab automaatselt loodud pildikirjelduse, mida saab redigeerida.
  5. Vajuta salvesta.

Selleks, et kirjeldada oma fotot, mis on juba üles laetud:

  1. Ava foto, mille kirjeldust soovid muuta.
  2. Foto alumises paremas nurgas leidub valikute nupp „Options“. Vajuta sellele ning tee valik „Change Alt Text / muuda alternatiivteksti).
  3. Facebook kuvab praeguse pildikirjelduse ning lubab seda muuta.

Fotodele saab kirjelduse lisada ka Facebooki nutitelefonide rakenduses. Selleks:

  1. Leia postitus, mille kirjeldust soovid muuta. Puuduta fotot nii, et see oleks täisekraanil nähtav.
  2. Puuduta ekraani ülemises paremas nurgas olevat lisavalikute nuppu.
  3. Puuduta valikut „Edit Alt Text / redigeeri alternatiivteksti”.
  4. Facebook kuvab praeguse fotokirjelduse ning lubab seda muuta.

Instagram

Maailma üks populaarseimaid sotsiaalvõrgustikke Instagram on vaid fotode ning videote päralt. Kahjuks jääb enamik nägemispuudega inimestest sellest kõrvale, sest sageli ei ole fotode sisu kirjeldatud. Seda ei ole siiski keeruline teha. Fotosid saab kirjeldada mugavalt otse Instagrami mobiiliäpis.

Uuele postitusele kirjelduse lisamiseks:

  1. Lae üles foto ning lisa sellele filtrid ja soovitud tekst.
  2. Postituse loomise ajal puuduta ekraanil valikut „Advanced Options / rohkem valikuid”.
  3. Avanenud loetelust vali „Alt Text / alternatiivtekst”.
  4. Nüüd saad sisestada fotokirjelduse.

Selleks, et kirjeldada juba avalikustatud fotot:

  1. Ava oma postitus ning puuduta ekraani paremas ülanurgas olevat lisavalikute nuppu.
  2. Puuduta valikut „Edit/redigeeri” ja seejärel „Alt Text / alternatiivtekst”.
  3. Nüüd saad foto kirjeldust muuta.

Twitter

Selleks, et Twitteris pildikirjeldusi luua, tuleb see funktsioon sisse lülitada. Oma nutitelefoni Twitteri rakenduses tee nii:

  1. Puuduta oma profiilipilti, et avada „Settings/seaded”.
  2. Vali „Settings and Privacy / seaded ja privaatsus”.
  3. Pealkirja „General” juures vali „Accessibility/ligipääsetavus”.
  4. Avanenud valikute seast lülita sisse „Compose image descriptions / loo pildikirjeldused”.

Postitatavale fotole kirjelduse lisamiseks:

  1. Loo Twitteri postitus nagu tavaliselt ning lisa sellele foto.
  2. Foto lisamise järel on foto peal kiri „Add description / lisa kirjeldus”.
  3. Seda valikut puudutades saabki foto kirjelduse sisestada.

Muljeid vahetusaastast Ameerika Ühendriikides õppeaastal 2018/2019

Elisabeth Egel

Õppeaastal 2018/2019 avanes mul erakordne võimalus õppida kümme kuud Ameerika Ühendriikides vahetusprogrammi Future Leaders Exchange Program (FLEX) raames. Kuigi olen alati unistanud õpingutest välismaal, ei oleks ma kunagi osanud arvata, et võin oma unistuse teoks teha juba gümnaasiumi ajal. Veel vähem oskasin ma oodata, et see aasta annab mulle juurde nii palju iseseisvust, julgust, uusi kogemusi ja teadmisi erinevate kultuuride kohta ning et lisaks uutele sõpradele Ameerikast leian ma endale uusi sõpru kogu maailmast.FLEX on vahetusprogramm, mida administreerib USA Välisministeeriumi hariduse- ja kultuurivaldkonna komisjon (ECA). Programm pakub õpilastele täisstipendiumit, mis katab nii elamis- ja reisikulud kui ka tervisekindlustuse. Igal aastal valitakse Eestist programmi tiheda konkursi tulemusena umbes 20 õpilast ning kokku osaleb programmis õpilasi 18 riigist.Vahetusaastal sai minu koduks Michigani osariigis asuv väikelinn Armada, kus elab ligikaudu kaks tuhat inimest. Michigani osariik on kuulus arvukate järvede poolest. Neid on seal üle 11  000. Mul oli võimalus mõnda neist ka külastada.

Terve vahetusaasta vältel elasin ma vahetusperes. Minu perre kuulusid kasuema, kasuisa ning kaks väikest koera. Mul olid ka kaks kasuõde, kuid nemad olid juba täiskasvanud ning elasid vanematest lahus. Mulle jääb igaveseks meelde, kui soe ja hooliv oli kogu minu vahetuspere. Terve vahetusaasta jooksul kohtlesid nad mind kui oma tütart. Sain nendega kõigest rääkida, nad olid mulle alati toeks ja elasid minu tegevustele kaasa. Nad ei jätnud vahele mitte ühtegi minu kontserti või spordivõistlust. Nad tulid kõikide minu ideedega kaasa. Ehitasime talvel koos mitu lumememme, käisime läbi kõik linnas leiduvad turud, laulsime minu sõpradele sünnipäevalaulu, tegime Eesti moodi küpsisetorti ning proovisime ära kõik vähegi Ameerikale omased toidud. Arvan, et just tänu nendele kujunes minu vahetusaasta nii eriliseks ja seiklusrohkeks.Vahetusaastal õppisin ma Armada keskkooli (tavakooli) 12. klassis. Kuigi koolimaja oli suur ja klassiruume palju, suutsin ma kuu ajaga tänu sealsele liikumisõpetajale, klassikaaslastele ja õpetajatele koolimaja enam-vähem selgeks saada. Kahe kuu pärast liikusin majas juba iseseisvalt ringi. Nii Eestis kui ka Ameerikas kestab kool koos keskkooliga 12 aastat, ometi on kahe riigi koolisüsteemid väga erinevad. Ameerikas algab keskkool juba 9. klassist. Kuigi õppisin 12. klassis, osalesid suuremas osas minu tundidest ka teiste klasside õpilased. Eranditeks olid inglise keel ja iga klassi kohustuslikud ained, nagu matemaatika, loodusteadused jm. Kui Eestis algab minu koolipäev tavaliselt kl 8.15, siis Ameerikas algas see kl 6.30. Koolipäeva varajase alguse tingis mittekohustuslik n-ö nulltund, milleks valisin džässorkestri, kuid ka selle tunni puudumise korral oleks minu koolipäev alanud kl 7.35. Tundide lõpp oli seevastu varasem kui Eestis, lõpetasin päeva juba kell 14.30.

Ameerikas õppides avanes mul võimalus osaleda paljudes huvitavates tundides, nt eelmainitud džässorkester, USA ajalugu, USA ühiskonnaõpetus, globaalne teadlikkus ja rock’n’roll’i ajalugu. Kuigi keskkoolis õppis üle 700 õpilase, siis jätkus kõikidel õpetajatel, kellega ma kohtusin, minu jaoks alati aega. Sain neilt Ameerika ühiskonna, kultuuri ja eluolu kohta palju väärtuslikke teadmisi. Õpetajad olid lahkelt valmis vastama minu küsimustele ning ka Eesti kultuuri ja ajaloo vastu tunti suurt huvi. Kooliaasta jooksul tegin ma kõikides oma tundides ettekandeid Eesti kohta. Käisin Eestist rääkimas ka algkooli lastele. Õpetasin neile selgeks kaerajaani ning mitmeid eestikeelseid sõnu. Kevadel 2019 tutvustasin algklassides ka punktkirja ning rääkisin abivahenditest, mida igapäevaelus kasutan. Tajusin, et ka sealses koolis valitses tugev ühtekuuluvustunne ja üksteist hoiti. Seda võis näha nii igapäevasuhtluses kui ka koolivälistel üritustel. Lisaks talvepeole ja lõpuballile nägin ma ka ühte huvitavat Ameerika kooli traditsiooni, selleks oli "Homecoming" ehk "Kojutulek". See on pidulik päev nii kooli õpilastele kui ka vilistlastele, kes selleks päevaks või õhtuks oma sünnikohta ja kodukooli tagasi tulevad. Seda päeva tähistati koolis paraadi ning Ameerika jalgpalli mänguga. Sellele eelnevad kaks õhtut olid enamik kooli õpilastest hõivatud, et kooli koridore kaunistada. Iga koridor tuli muuta teatud multifilmi teemaliseks ning parimat koridori ja selle kaunistamismeeskonda tunnustati auhinnaga. Nädala lõpetas pidulik koolitants, kus osalesid kõik õpilased.USA koolisüsteemi teeb eriliseks veel see, et ka pärast kooli toimub koolimajas väga palju tegevusi. Näiteks said õpilased osaleda sporditreeningutel, tegeleda loodusklubis, õpilasesinduses või National Honours Societys vabatahtliku tööga, õppida turundust ja ajakirjandust, osaleda marsiorkestris, mängida teiste koolide meeskondadega või omavahel kuldvillakut ja teha palju muudki. Huviringides käimine on hea võimalus sõpru leida, sest vahetunnid on väga lühikesed ning igas tunnis olid minu kõrval erinevad inimesed.

Minu lemmiktegevusteks said maastikujooks ning kergejõustik. Sain joosta nii pikka kui ka keskmist distantsi. Sporditegevus andis mulle sõbrad kogu vahetusaastaks. Maastikujooksuga alustasin septembrikuu keskel. Juba peale nelja treeningut avanes mul võimalus end esimesel võistlusel proovile panna. Treeninguid alustasin oma jooksuõpetaja käe all, kes mind esimesel võistlusel ka saatis. Ühtlasi oli ta meie inglise keele õpetaja. Hiljem võtsid minu abistamise üle minu klassiõed. Maastikujooksu distants on ligikaudu 5  km. Jooks ise toimub tavaliselt rajal, mis läbib mõnda metsa või farmi. Lisaks väiksematele küngastele võib teele jääda näiteks mõni oja, millest tuleb läbi joosta. Selline oli marsruut ka minu esimesel võistlusel, mille nimi oligi oja tõttu "Old School Classic" ehk "Vana kooli klassika". Lisaks jooksmisele oli selle võistluse kõrvaleesmärk võimalikult mudaseks saada. Oma esimese maastikujooksu võistluse läbimine jääb mulle kogu eluks meelde tänu kogu jooksumeeskonna toetusele: nad jooksid koos minuga kuni võistluse lõpuni välja. Need olid inimesed, kellest said minu esimesed sõbrad. Nende rõõmsad tervitused ja toetus saatsid mind kogu vahetusaasta. Kevadel saatsid mind kergejõustikujooksus kaks klassiõde, kes mõlemad olid enne olnud ka maastikujooksu võistkonnas ning kellega hoiame siiani väga tihedat sidet.Minu teine kooliga seotud lemmiktegevus oli koolikooris laulmine. Tegemist oli 18-liikmelise segakooriga, mis lisaks jõulu- ja kevadkontserdile andis ka külaliskontserte ning osales iga-aastasel Michigani koorikonkursil. Peale kontserdirepertuaari õppimise tegime nii kogu koori kui ka väiksemate rühmadega omaenda vokaalseadeid poplauludele. Neid laule käisime laulmas jõulude ajal ja kevadel haiglates ja hooldekodudes, kuid ka näiteks linna peaväljakul. Koos kõikide kooriliikmetega lõime koolikontsertide jaoks oma lauludele koreograafia, kevadkontserdil kasutasime näiteks stepptantsu.Lisaks kooli ja perega seotud tegevustele oli mul võimalik osaleda Ameerika Nõukogu korraldatud inglise keele õpetamise koolitusel, mis toimus Washingtonis. Koolitus kestis viis päeva. Selle jooksul sain uusi teadmisi inglise keele õpetamise, abimaterjalide kasutamise, Washingtoni linna ja ajaloo kohta. Koolitust aitasid läbi viia lisaks professionaalsetele inglise keele õppejõududele ka sellesama koolituse eelnevate aastate vilistlased. Nad jagasid meiega oma õpetamiskogemust ning tutvustasid meile projekte, mille raames nad olid eri kogukondades inglise keelt õpetanud. Pärast tihedaid koolituspäevi külastasime linna vaatamisväärsusi, Valget Maja ning USA välisministeeriumit. Kuna koolitusel osales õpilasi paljudest riikidest, siis saime kõik selle nädala jooksul uusi teadmisi eri kultuuride kohta üle kogu maailma. Koolitusel osalenute entusiasm, pühendumus ja rõõmsameelsus muutsid selle nädala väga eriliseks.Kogu vahetusaasta peale tagasi mõeldes tunnen, kuivõrd palju on see mind inimesena muutnud. Uued kogemused ja sõbrad on avardanud minu mõttemaailma. Nad on teinud minust palju julgema ja iseseisvama inimese. Pärast vahetusaasta lõppu on mul olnud palju võimalusi, et õpitut ja kogetut teistega jagada. Olen saanud Tallinna Ameerika inglise keele vestlusklubis õpetada ja koos FLEXi vilistlaste kogukonnaga üritusi korraldada. Selle aasta jooksul sain ma aru, et avatud ja rõõmsa meele ning uudishimu abiga saab igal pool hästi hakkama ning et enda unistusi peab julgema teoks teha. Viimase mõttega seoses meenub mulle kohe minu Ameerika kasuema, kes ütles mulle tihti: „Taevas on meie piir, aga taevas on ju piiritu“.

Raamatukogu tõrjub muremõtted eemale

Priit Kasepalu, Eesti Pimedate Raamatukogu teabejuht

Loodetavasti on Valguse Kaja trükilõhnalise kevadnumbri ilmumise ajaks koroonaviiruse levikust tingitud eriolukord lõppenud või peagi lõppemas.

Eesti Pimedate Raamatukogu lugejad olid väga tänulikud, et raamatukogu saatis eriolukorra ajal tavapäraselt välja raamatuid, heliajalehti ja -ajakirju ning e-ajalehti. Üha populaarsemaks on muutunud veebiraamatukogu, mis tagab igal ajal heliraamatute varamule ligipääsu ja mida pidevalt täiendatakse. Loetu-kuulatu oli pimedatele ja vaegnägemisega inimestele nende sõnul koduseinte vahel seltsiks, andis uusi teadmisi ning tõrjus ligi tikkuma kippunud muremõtted eemale.

Enamik raamatukogu töid tehakse kas arvutil või arvutiga ühendatud seadmete abil. Need tööd, mida oli võimalik teha kaugtööna, tehti soovitust järgides kodukontoris. Osa töid tuli siiski teha raamatukogu hoones. Vastavalt eriolukorra nõudele hoidsid töötajad tänavail liikudes, bussidega kodust tööle ja tagasi sõites ning töökohtadel kahemeetrist turvavahet. Lisandus desinfitseerimine.

Eriolukorra ajal salvestati ka uusi heliraamatuid ning kontrolliti varem salvestatud ning nüüdseks digiteeritud heliraamatuid. Helisalvestustööd tehti nii raamatukogu stuudiotes kui ka näitlejate kodustuudiotes. Lisandus uusi esitajaidki. Ka tekstide sisselugejad tunnustasid raamatukogu töökorraldust. Kuna Tallinna Keskraamatukogu ja selle harukogud, millest pimedate raamatukogu tavaliselt sisselugemiseks raamatuid laenas, olid suletud, tuli teha valik Hoiuraamatukogus ja Rahvusraamatukogus ning töötajate ja esitajate kodudes olevatest raamatutest.

***

Eesti Rahvusringhäälingu portaalist võis lugeda, et näitleja Laine Mägi tegeleb eriolukorra ajal audioraamatu „Teekond tantsus“ sisselugemisega. Muud tööd näitlejatel tema sõnul praegu polegi. „Minu teada see ongi ainuke võimalus näitlejal üldse midagigi teha. Kõik on väga rõõmsad, kui saavad raamatut lugema minna,“ ütles Mägi ETV saates „Terevisioon“. Ta lisas, et on ka varem audioraamatuid sisse lugenud. Viimati kümme aastat tagasi, kui ilmus Leelo Tungla teos „Seltsimees laps“. Selle ajaga on raamatute sisselugemise protsessis palju muutunud.

„Kunagi ammu, kui ma lugesin, siis oli nii-öelda helimees teises ruumis ja ütles: „Oota, siin sa läksid halvasti üle“ ja „Oota, korda seda sõna“. Nüüd nii ei ole. Istud arvuti taga, ise loed, ise parandad, ise kuulad,“ rääkis Mägi.

Eriolukord mõjutab ka raamatute sisselugemise korraldust. Päevas tohib lugemas käia vaid üks inimene. Seejärel ruum desinfitseeritakse ja alles järgmisel päeval võib uus inimene lugema minna. „Muidu on nõndaviisi, et 3–4 tunniga läheb lugemine pudiks ja siis tuleb keegi teine lugema. Praegu on aga nii, et loed, kaua loed,“ kirjeldas Mägi.

***

Portaal Delfi kirjutas, et näitleja Inga Lunge jagas sotsiaalmeedias lõbusat vahejuhtumit kodustuudios teksti salvestamisest, millesse sekkusid nii koer kui ka kass.

„Üks väheseid töid, mida praegu olen saanud teha, on pimedate raamatukogule Leelo Tungla raamatu „Maimetsa laste lood“ sisselugemine. Seda saab teha ainult õhtul, kui lapsed on juba magama läinud. Siis on vaikne,“ kirjeldab Inga Lunge. „Eile hakkas aga trall pihta. Hakkasime salvestama – niuts. Proovisime uuesti – niuts, niuts. Lasin siis Rolli meie juurde tuppa ja palusin tal vaikselt lesida. Lesiski vaikselt. Alustasime uuesti – mjäu. Proovisime veel kord – mjäu, mjäu. Lasime kassi ka salvestusruumi. Tal on üldse eilsest saadik komme kontrollida, kas pisikese tegelasega on ikka kõik hästi. Kui koer magama jääb, siis käib ja kontrollib üle, et kas ikka hingab veel. Kass lesis vaikselt, koer oli oma pea toetanud minu varvastele.“

Seejärel proovis Inga salvestamisega uuesti algust teha, kuid keegi nohises ja norskas taustaks tasakesi. Rolli oli magama jäänud. „Muidugi oleks võinud norina ka kuulajate rõõmuks taustaks jätta. Kahju, et pooliku koera lugu juba loetud oli. „Kirju liblika suvesse“ see enam nii hästi ei passinud. Jätsime salvestamise katki, tassisin magava koera tema pessa ja läksime ise ka magama. Täna proovime uuesti.“

Epüfoni poolsajand

Priit Kasepalu, Eesti Pimedate Raamatukogu teabejuht

Nägemispuudega inimestest kirjutav-rääkiv ajakiri Epüfon hakkas ilmuma pool sajandit tagasi. Märtsis 2020 lugejate-kuulajateni jõudnud ajakirja järjenumber oli 300.

Sel ajal vaid helivariandis ajakirja hakati välja andma tollase Eesti NSV Pimedate Ühingu helistuudios. Väljaandmist jätkas helistuudiost moodustatud sihtasutus. Alates 2004. aastast, kui Eesti Hoiuraamatukogu koosseisus loodi Eesti Pimedate Raamatukogu, on ajakirja väljaandmine üks selle töölõike.

Esimene heliajakiri oli selle aja kombe kohaselt pühendatud Lenini 100. sünniaastapäevale. Lisaks tähtpäevajuttudele kõneldi pimedate ühingu tollase Tallinna Õppe-Tootmiskombinaadi tööst ja Tartu kombinaadi ajaloo uurimisest. Kuulamiseks pakuti Tallinna kombinaadi segakoori laule. Heliajakirjas oli Tartu pimeda viiuldaja Auli Kunderiga tehtud intervjuu, mille lõpetas tema mängitud pala. Tutvustati ka kombinaatide kehakultuurikollektiivide ülesandeid.

Nime sai ajakiri aastal 1980. EPÜ oli Eesti Pimedate Ühingu lühend. "Fon" tuleneb aga kreekakeelsest sõnast "phono" – heli.

Ajakirja teemavalik, mõttearendused ja sõnakasutus on muutunud koos ühiskonna arenguga. Seitsmekümnendatel aastatel räägiti Epüfonis palju pimedate ühingu ettevõtete töösaavutustest. Kaheksakümnendate lõpul hakati käsitlema lahendamist vajavaid probleeme. Pärast Eesti taasiseseisvumist, kui enamik nägemispuudega inimesi kaotas töö, muutus heliajakiri murederohkemaks. Viimastel aastatel on lisandunud enam uut infot.

Sajanda numbrini jõuti 1996. aastal. Selles kajastati Eesti Pimedate Liidu 75. aastapäeva tähistamist ning tutvustati ajakirja Valguse Kaja ja kaht pimedate ajalooraamatut. Ajakirja 150. number ilmus aastal 2005. Paljude käsitletud teemade hulgas tutvustati kaht puuteraamatut ja Eesti Televisiooni saatesarja "Puutepunkt" ning anti teada, et Tallinna Heleni Koolis hakkasid õppima ka nägemisliitpuudega lapsed. Kümme aastat tagasi valminud 200. numbris kirjutati Kuressaares pimedate raamatukogu korraldatud lugejate konverentsist ja Tartus toimunud nähtamatust näitusest. Viie aasta eest ilmunud 250. numbris käsitleti sotsiaalteemasid ja kirjutati rahvusvahelisest nägemispuudega inimeste kunstinäitusest "Art Senses Estonia 2015". Tänavuses märtsinumbris edastati eriolukorra infot, vahendati pimeda külalise muljeid Ugalas toimunud presidendi vastuvõtust ning tutvustati kirjeldustõlke loomist ja teenuseid vähenenud töövõimega inimestele.

Poole sajandi kestel on muutunud ka helikandjad ning salvestus- ja kuulamisseadmed. Esimesest heliajakirjast valmistati kaks magnetofonilintidel koopiat. Üks saadeti Tallinna ja teine Tartu kombinaati, kus neid traathäälingu vahendusel kuulati ja pärast seda raamatukogudest kodus kuulajatele laenutati. Kaheksakümnendate aastate teisel poolel võeti kasutusele kassetid. Algul salvestati heliajakirja neljarajaliselt ja tavalisest kaks korda väiksema kuulamiskiirusega. Neid kassette sai kuulata vaid eriliste magnetofonidega. 1996. aastal jõuti tavapärase salvestusviisini. Kassettidel heliajakirja hakati lugejatele postiga saatma. Esimese tavapärase salvestusega kassettidel Epüfoni eksemplaride arv ulatus üle kuuekümne ja see hakkas aastast aastasse suurenema. Alates 2009. aastast salvestatakse mittetagastataval ajakirjanduse plaadil postiga lugejateni jõudev Epüfon DAISY (Digital Accessible Information System) standardis. See võimaldab DAISY-pleieriga kuulamisel liikuda artiklite alguseid pidi, valitud pikkusega ajavahemike järgi või fraaside kaupa. Alates 2017. aastast antakse ajakirja välja sünteeskõnes. Tiraaž on praegu ligi 200.

Osa lugejaist kasutab võimalust Epüfoni kuulata või alla laadida Veebiraamatukogust, milles on heliraamatud, heliajakirjad ja elektroonilised teavikud. Selles on lisaks Epüfoni helivariantidele ka tekstiversioonid, mida saab lugeda arvutil ekraanilugeja või suurendustarkvaraga.

Punktkiri toetab ligipääsetavust

Priit Kasepalu, Eesti Pimedate Raamatukogu teabejuht

Punktkirja olulisuse rõhutamiseks tähistatakse iga aasta 4. jaanuaril punktkirjapäeva. 2020. aasta 4. jaanuaril möödus rahvusvahelise pimedate punktkirja looja Louis Braille sünnist 211 aastat.

Paksus Margareetas 2019. aasta novembris avatud Meremuuseumi püsiekspositsiooni korruseplaanidel ja kombatavate laevamudelite juures on ka punktkirjas selgitused. Tallinna Kunstihoone näituse "Sõna mõjutus: puue, suhtlus, katkestus" eksponaate tutvustasid lisaks tavatekstile samuti punktkirjas sildid. Vaataja märkab salapäraseid reljeefseid täppe – nii näeb välja punktkiri – veel mitmes muuseumis, samuti liftinuppudel ja ravimipakenditel. Poest võib leida punktkirjas tähistusega piparkoogikarbi ja veinipudeligi.

Braille kiri ehk punktkiri koosneb reljeefsetest punktikombinatsioonidest, mida loetakse sõrmedega. Kombinatsioonide alus on kuuspunkt – ülevalt alla kolm ja vasakult paremale kaks punkti. Igat tähte ja kirjavahemärki tähistab kindel punktikombinatsioon.

Punktkiri jõudis pimedate eestlasteni ülemöödunud sajandi lõpuveerandil ja oli neile peaaegu sajandi jooksul peamine kirjaliku info andja ning kirjandusele ligipääsu võimaldaja. Seejärel hakkasid laialdaselt levima magnetofonid, kaks viimast aastakümmet on nägemispuudega inimesed kasutanud info saamiseks üha enam arvuteid ning viimastel aastatel ka nutiseadmeid.

Kõige enam loevad punktkirjas raamatuid Tartu Emajõe Koolis või Tallinna Heleni Koolis selle kirja selgeks õppinud pimedad lapsed. Pärast kooli lõpetamist niisuguste raamatute lugemine paraku väheneb. Suurim punktkirjas raamatute valmistaja ja laenutaja on Eesti Hoiuraamatukogu osakond Eesti Pimedate Raamatukogu. Laenutuses on 932 nimetust punktkirjas raamatuid. Eelmisel aastal valmistas raamatukogu neid 18 nimetust, enamik lasteraamatud.

Mullu trükiti punktkirja kõige enam Leelo Tungla teoseid: jutustus "Puudel Pedro ja igatsustasu", luulekogu "Kama üks ja kama kaks", vene keeles anti välja muu hulgas "Barbara ja sügiskoerad" ning "Kristiina, see keskmine". Lasteni jõudsid punktkirjas ka Helvi Jürissoni valikkogu "Mida tähed räägivad" ja Aapeli "Vinski lood". Täisealistele pakuvad kindlasti huvi Tõnu Õnnepalu lugemisdraama "Klaasveranda" ja Conrad Ferdinand Meyeri romaan "Angela Borgia".

Väga põnev on Tartu Emajõe Koolis valmistatud taktiilne teatmik, milles on suvise tantsupeo "Minu arm" tantsude reljeefsed põhijoonised koos tava- ja punktkirjas selgitustega. See raamat aitab neil, kes ei näe, luua ettekujutust staadionil toimunust – muuta tantsupidu ligipääsetavaks.

Nägemispuue – puust ja punaseks

Kerli Tennosaar

Nägemispuue on inimese nägemisvõime osaline või täielik kadu. Nägemispuue võib olla kaasasündinud või haiguse või trauma tagajärjel tekkinud. Eristatakse tsentraalse ja perifeerse nägemise, valgus- ja värvustaju, binokulaarse nägemise (kahe silma koosnägemine) ja akommodatsiooni (silmade kohanemine vaatamiseks eri kaugustele) hälbeid. Sellega võivad kaasneda nägemisteravuse langus, vaatevälja kitsenemine, pimesus, topeltnägemine, ruumitajuhälve, värvustajunõrkus vms. Eestis on nägemispuude peapõhjused haigustüsistused, suur lühinägevus, nägemisnärvi atroofia, glaukoom ehk rohekae, kaasasündinud nägemiskahjustused ja diabeet. Viimasel ajal on sagenenud diabeedi ja vananemise tõttu tekkinud silma võrkkesta keskosa degeneratsiooni osatähtsus nägemispuude põhjustajana.

Enamik nägemispuudega inimesi on vanemaealised, st nägemislangus on tekkinud elu jooksul. Eestis on hinnanguliselt 7500 nägemispuudega inimest, neist ligikaudu 500 on täiesti pimedad.

Nägemismeele puudumist kompenseerivad osaliselt teised meeled, kuid ei vasta tõele arusaam, et pimesus iseenesest muudab teised meeled üleloomulikult erksaiks. Pime inimene saab infot ümbritseva kohta peamiselt kuulmise, kompimise, lõhnameele abil. Pimesus ahendab kogemusmaailma, kuid stimuleerib mälu, mõtlemise ja kõne arengut. Kaasnevateks erivajadusteks võivad olla psühholoogilised probleemid, suhtlemishirm. Nägemispuude tõttu võib olla takistatud suhtlemine ja igapäevane toimetulek. Pimedad inimesed saavad infot peamiselt raadio, televiisori ja arvuti vahendusel. Samuti meeldib neile audioraamatuid kuulata. Neid laenutab Eesti Pimedate Raamatukogu. Suur vajadus on nõustamise, isikliku abistaja (või saatja) teenuse ning rehabilitatsiooniteenuste järele. Raskendatud on poeskäimine, pangateenuste, transporditeenuste kasutamine.

Pimedale inimesele on liikumisel ja orienteerumisel abiks valge kepp, juhtkoer, helimajakas, samuti reljeefsed kombatavad skeemid või punktkirjas infotahvlid. Teenustest on olulised abivahendite kättesaadavus, isikliku abistaja või saatja olemasolu, taksoteenus, eluaseme kohandamine. Ülitähtsad on pimeda jaoks arvuti kasutamist võimaldavad programmid (nt Jaws) ning veebikeskkondade ligipääsetavus. Vaegnägijaile on abiks suurendavad abivahendid (luubid, lugemisteler). Kirjeldustõlge võimaldab saada kultuurist (nt teatrietendustest, filmidest, kunstinäitustest, muuseumiekspositsioonidest jm) osa.

Tänapäevased arvutiprogrammid ja abivahendid võimaldavad pimedatel inimestel edukalt arvutiga töötada. Kõige lihtsam oleks neil töötada kodus. Pimeda inimese jaoks on kõige raskem töökohale jõudmine ja võõras ruumis orienteerumine. Siin võib ta vajada saatja abi ja marsruudiõpet. Liikumise juures on tähtsaimad tegurid nägemisjäägi olemasolu, nägemise kaotuse aeg ning see, kui kaua on inimene pimedana elanud. Pimeda töövõime ja meeleolu sõltuvad paljuski temasse suhtumisest (nagu tegelikult kõigi inimeste puhul). Peamised tegelikud takistused tööturul osalemisel on nägemispuudega inimeste arvutiõppe/väljaõppe probleemid ja ka inimeste endi vähene eneseusk, samas ka tööandjate vähesed teadmised. Traditsiooniliselt on pimedate töövaldkonnad olnud käsitöö, palju on massööre. Sobiva väljaõppe ja toetava töökeskkonna tingimustes saavad nägemispuudega inimesed töötada paljudes valdkondades (nt käelised tegevused, igasugune arvutitöö, müügitöö, tõlkimine jne).

Suhtlemissoovitused:

Pimeda inimese kõnetamisel puuduta tema käsivart ja tervita teda nimepidi, siis ta teab, et pöördutakse just tema poole. Ütle ka seda, kes sa oled, sest pime inimene ei pruugi sind hääle järgi ära tunda.

Kui sa kohtad pimedat inimest tänaval ja sulle tundub, et ta võib abi vajada, siis küsi, kas ta vajab seda. Kui vastus on eitav, siis ära suru abi peale.

Suhtle pimeda inimesega otse, mitte tema saatja ega juhtkoeraga.

Millegi asukohta kirjeldades kasuta konkreetse tähendusega sõnu „vasakul”, „paremal”, „üleval”, „all” vmt. Umbmäärased sõnad „see“, „siin“, „seal“ ei anna pimedale inimesele mingit infot.

Pimeda inimesega vesteldes pole vaja valjusti rääkida. Enamasti on tema kuulmine hea.

Nägemispuudega inimene hindab väga kõrgelt seda, kui talle ümbritsevat (loodust, esemeid, ruume, inimesi jm) kirjeldatakse.

Anna teada, kui tema juurest lahkud. Muidu võib tekkida piinlikke olukordi, kus pime inimene räägib ikka veel inimesega, kes on tema juurest juba lahkunud.

Mare Vainokivi – Lääne-Viru Pimedate Ühingu kauaaegne väsimatu eestvedaja

Mare lahkus meie hulgast reedel, 20. märtsil 2020. aastal. 30. märtsil oleks Mare tähistanud 75. juubelit. Paraku ta seda enam teha ei saanud.

Mare Vainokivi oli Lääne-Viru Pimedate Ühingu väsimatu eestvedaja. Ta pakatas alati ideedest ja oli indu täis, et ette seatud plaane ellu viia. Mare ei raisanud elu. Ta ei virisenud ega otsinud ettekäändeid, miks miskit ei saa või ei suuda teha. Mare haaras härjal sarvist ja viis kavandatu ellu. Lääne-Viru Pimedate Ühingu kokkuhoidev pere toetab üksteist ja käib tihti koos. Palju käiakse üritustel ja väljasõitudel. Kõik suuresti tänu Mare energilisele korraldustööle, liidriomadustele ja võimele inimesi kaasata.

Mare helistas Eesti Pimedate Liidu töötajatele tihti. Alati oli tal palju plaane ja ta andis oma teotahtelise eeskujuga innustust paljudele oma ühingu liikmetele. Ma ei mäleta, et Mare oleks olnud kurb või väsinud. Ta jääb meile meelde rõõmsa ja naljatavana. Mare võttis alati meie üritustest osa ja kutsus meidki oma üritustele. Mare täitis paljude oma ühingu liikmete ja sõprade-tuttavate elu tegevuse ja rõõmuga. Aitäh suure töö ja hea eeskuju eest! Puhka rahus, kallis Mare!

LÕPP.

Kirja suurus
Kontrast