Valguse Kaja

Valguse_Kaja

Eesti Pimedate Liidu infoleht

SÜGIS 2018

2018. aasta tüürib lõpu poole

Ago Kivilo, EPLi juhatuse esimees

Edukas ja vahva aasta 2018 hakkab lõpule jõudma. Veetsime teie, liidu liikmetega, koos nii mõnega meeleoluka ürituse. Meenuvad suvekool Nelijärvel, matkapäevad Virumaale, valge kepi päeva tänugala Õpetajate Majas ja andmekaitsekoolitus. Aitäh, et olite koos meiega!

Ajakirja Valguse Kaja 2018. aasta sügisnumbrist saate lugeda palju põnevat. Jakob Rosin selgitab, millele peaks nägemispuudega inimene kodumasinaid valides eriti suurt tähelepanu pöörama. SKA projektijuht Mariliis Tilk tutvustab võimalust SKA pilootprojekti kaudu juhtkoera taotleda. Priit Kasepalu annab põhjaliku ülevaate sellest, et heliraamatuid on nüüdseks valmistatud pool sajandit ning et ka nägemispuudega inimesed on võimelised fotograafiaga tegelema. PPÜ tegevjuht Helen Künnap kirjutab sellest, kuidas ühing annetuskampaania korraldas. Ja see pole kaugeltki kõik! Hoidke ennast ja üksteist! Ajakirja veergudel kohtume taas järgmisel aastal.

 

Eesti Pimedate Liidu tunnustuse „Aasta tegu 2018“ nominendid

Eesti Jalgpalli Liit pälvis tunnustuse selle eest, et osutas 15. augustil 2018 Tallinnas A. Le Coq Arenal peetud UEFA superkarikamänguga seonduvalt pimedatele inimestele palju tähelepanu. Enne mängu korraldati kirjeldustõlkide koolitus, pimedate jalgpalli koolitus treeneritele ja nägemispuudega huvilistele ning Vabaduse väljakul pimedate jalgpallimängu tutvustus. Pimedatel lastel oli võimalus kohtuda superkarikafinaalis võistlevate kuulsate jalgpalluritega. Staadionil oli mängu kirjeldustõlge.

Adamson-Ericu muuseum pälvis tunnustuse projekti „Kunst nähtavaks!“ eest. 8. detsembril 2017 esitletud projekti tulemusel valmistati Adamson-Ericu laua intarsiatehnikas plaadis olevatest kujunditest ettekujutuse andmiseks üle 20 reljeefse kujundi; kirjeldati ja varustati helifailidega liikumisjuhis majas, muuseumi maja saamislugu, Adamson-Ericu kunstnikutee ning kolm maali, mööblikomplekt ja vaip. Teoste kirjeldused ja reljeefsed joonised on ka A4-formaadis mapis. Kirjeldusi võib tekstifailina lugeda või helifailina kuulata muuseumi veebilehelt. Kassast saab laenata muuseumis kasutamiseks MP3-mängija ning õhukesed kindad.

Pärnumaa Ühistranspordikeskus ja selle juhataja Andrus Kärpuk pälvisid tunnustuse selle eest, et pidasid oluliseks tagada Pärnu uue bussijaama hoone ning Pärnu ühistranspordi ligipääsetavuse nägemispuudega inimeste jaoks. Bussijaama ümbruses on sõidutee äär märgistatud reljeefsete kividega, et nägemispuudega inimene kogemata sõiduteele ei satuks. Bussijaamas on põrandal juhtsooned, mida mööda liikudes jõuab välisustest kassani. Välisuste ees väljaspool hoonet on pikalt väljaulatuvad kummimatid. Nende järgi saab aru, kus asuvad uksed. Vaegnägijate jaoks on uksed märgistatud suurte kontrastsete siltidega. Veel paigaldas Pärnumaa Ühistranspordikeskus suurematesse bussipeatustesse elektroonilised kõneväljundiga ajatablood. Neid saab kuulata nii nupule vajutades kui ka puldist juhtides. Selle tarvis andis keskus Pärnu Pimedate Ühingule üle 50 väikest juhtpulti. Linnaliinibussides on kinnihoidmistorud kergesti taustast eristuvalt kollast värvi.

Ugala teater ning selle direktor Kristiina Alliksaar pälvisid tunnustuse selle eest, et teater on pimedatele ja vaegnägijatele alates 2017. aastast andnud võimaluse osa saada kirjeldustõlkega etendustest. Teatri meeskonna valmisolek on olnud alati kõrgel tasemel, et iga erivajadusega külastaja saaks teatrisse tulles positiivse elamuse. Teatri direktor Kristiina Alliksaar soovib igal aastal pakkuda vähemalt kahte etendust kirjeldustõlkega. Selleks on renoveeritud Ugala teatris olemas moodne tehniline lahendus koos kõikide võimalustega.

Eesti Meremuuseum pälvis tunnustuse raamatu „100 aastat kiilu all. Eesti lugu laevades 1918–2018” annetuskampaania korraldamise eest. Meremuuseum korraldas Eesti Vabariik 100 raames Lennusadamas näituse „100 aastat kiilu all. Eesti lugu laevades 1918–2018“ ja koostöös Äripäeva kirjastusega ilmus samanimeline raamat. Iga müüdud raamatu pealt annetab Eesti Meremuuseum 1 euro Eesti Pimedate Liidule.

Eesti Puuetega Inimeste Fondi juhataja Eero Kiipli pälvis tunnustuse selle eest, et korraldas Eesti esimese pimedate noodiaabitsa väljaandmist toetanud heategevuskampaania „Valguse jalajäljed“. 30. aprillil 2018 toimus tema eestvedamisel Harjumaal Muuksi linnamäel heategevusüritus. Ligikaudu 250 inimest moodustasid taskulampide valgusvihkudest hiiglasliku jalajälje kujutise, mida drooniga filmiti ja pildistati. Annetusvõimalusele tähelepanu juhtimiseks levitati videot ja pilte Facebookis.

Noorterühm Puhkus Kuubis ja mentor Andrei Sadovoi pälvisid tunnustuse selle eest, et korraldasid nägemispuudega huviliste fotograafiakoolituse ning 12.–16. märtsil 2018 Tallinnas galeriis Positiiv nende ühise fotonäituse „Teine vaatenurk“. Näitus toimus Sotsiaalsete Ettevõtete Võrgustiku ja Briti Nõukogu korraldatud konkursi Changemakers Academy raames ning koostöös Põhja-Eesti Pimedate Ühinguga. Ettevõtmine ärgitas korraldama järgmist, rändnäitusega lõppevat projekti.

 

Tunnustatute mõtteid

Üles tähendanud Priit Kasepalu

Noorterühma Puhkus Kuubis liige Emili Järv: Suur aitäh Põhja-Eesti Pimedate Ühingule, et andsite võimaluse seda näitust korraldada. Kui tegevjuht Helen Künnapile ideest rääkisime, kõlas see võib-olla natuke hullumeelsena. Väga suur aitäh kõigile, kes tulid selle ideega kaasa. Kogu tiim sai sellest sama palju kui need inimesed, kes pilte tegema õppisid.

Eesti Meremuuseumi turunduse projektijuht Iris Tomson: Täname võimaluse eest, mille meile andsite, ja usalduse eest, et üheskoos selle lõpuni viime. On hea meel teatada, et nakatasite meid pisikuga ja jätkame uute trükiste väljaandmist, millega Eesti Pimedate Liitu ka edaspidi toetame. Teistele, kes on heategijad – eks me kõik üheskoos oma tegudega nakatame. Üheskoos muudamegi ühiskonna jätkusuutlikuks.

Eesti Jalgpalli Liidu esindaja Martti Pukk: Meie jaoks oli UEFA superfinaal väga suur sündmus. Seoses sellega saime teha väikese tutvustava asja pimedate jalgpalli kohta. Maailmas on see juba päris levinud. Meie jaoks oli see ka väga põnev, sest oli uus. Tegime küll väikese sammu, aga loodame, et sellest võib tulla palju ägedat ka siin, Eestis.

Eesti Puuetega Inimeste Fondi juhataja Eero Kiipli: Olen natuke lapsemeelne inimene ja väga suuri kõnesid pidada ei oska. Peale selle, et mul oli algaja õnn, olid mul väga tugevad naised abiks – koorijuht Janne Fridolin, Kadri Kutsar Emajõe Koolist ja Katrin Kuusik Balti filmi, meedia, kunstide ja kommunikatsiooni instituudist. Samuti Margus Toomla, kes oli noorte tantsupeo juht ja aitas suurt jalajälge maastikule panna. Oma loomult olen alati tahtnud inimestele pakkuda mingit võlumaailma. Arvan, et võlumaailm on midagi, mis on tegelikult võimalik ja kättesaadav meile kõigile, sest see ei asu vaid silmades ja kõrvades. Peale selle usun ja loodan, et see andis jõudu ja jaksu ning tõstis püünele neid inimesi, kes teevad olulist ja tõsist tööd.

Adamson-Ericu muuseumi pedagoog Liisi Selg: Olen väga siiralt liigutatud, et selline tunnustus tuli. Kui üks asi algab hästi, sujub hästi, siis peab ta ka hästi lõppema. Loodan, et see ei ole veel sugugi lõpp, vaid Eesti Kunstimuuseum teeb üha rohkem kunsti nähtavaks kõigile Eesti inimestele.

Pärnumaa Ühistranspordikeskuse juhataja Andrus Kärpuk: Aitäh auhinna eest! Paneme selle Pärnu bussijaama kõige nähtavamale kohale, et oleks teistele eeskujuks. Kõik, mida oleme teinud, oleme teinud koostöös Pärnu Pimedate Ühinguga. Ei ole nii, et tahad teha. Peab teadma, mida teed. Meil on olnud aastatepikkune kontakt. Tänu sellele olemegi niisuguseid ideid saanud, mille peale ise ei tuleks. Pimedad on aidanud ühiskonda, sest teenused, mis on disainitud pimedatele ja vaegnägijatele mugavalt kasutatavateks, on eriti hästi kasutatavad tavainimestele. See on juba peenhäälestus. Eriti tänapäeval, kus inimesed käivadki nina maas. Aitäh inimestele, kes ei näe väga hästi, aga märkavad väga hästi!

 

Harjutusi iseseisvaks eluks ehk kuidas valida ligipääsetavaid kodumasinaid

Jakob Rosin

Ikka tuleb elus ette hetki, kui peab kuhugi kolima hakkama. Olgu siis naise juurde, mehe juurde või ämma juurest ära. Kui sul veab, tuleb hakata elama uues kohas, ja siis läheb sisustamiseks. Kas pole tore?

Kodumasinaid ja muud kraami koju valides tuleb olla aga tähelepanelik ja ettevaatlik, eriti kui sa ei näe. Mina ostsin pesumasina, ja avastasin alles siis, kui torud ja juhtmed küljes, et sel on puutetundlik ekraan. Elame üle! Aga sellegipoolest mõned tähelepanekud, mida arvestada, kui lähed endale pliiti, külmkappi, telekat või muud masinat koju valima.

Alustame köögist, sest kes ei tahaks süüa, või kellele ei meeldiks süüa teha. Külmkappidel pole häda midagi – lükka juhe seina ja külmutab. Loomulikult on olemas erinevate seadistustega masinaid ja ka neid, mis külma vett ja jääkuubikuid käsu peale välja pritsivad. Ülitore küll, aga sageli kipub sellistel keerulisematel külmkappidel olema puutetundlik juhtpaneel, mida ilma nägemata selgeks õppida võib olla üsnagi keeruline. Kõik on võimalik, aga sa vist ei tahaks jäämasina sisselülitamiseks enne kogemata kolm korda sügavkülma külmutustemperatuuri muuta ja avastada hiljem, et kogu jääkapp on lund täis. Seega uuri enne ostu, mismoodi külmkappi juhtida saab. Paljudel on nupud, aga mõnel ainult puutetundlik riba. Ja siis on üks Samsungi külmkapp, mille uksel on puutetundlik ekraan, kust muu hulgas saab telekat vaadata ja poest vorsti juurde tellida.

Jätkame kuumemas sektsioonis. Ka mikrolaineahjusid on mitut tüüpi. Üldjuhul kehtib siin sama reegel: uuri, mismoodi masinat kontrollitakse ja mis nupud tal on. Pisikese, aga olulise detailina võiks kontrollida, kas aega määrates masin piiksub või mitte. Näiteks minu mikrolaineahjul saab määrata aega, keerates vastavat ketast. Üks nõks on viis sekundit. Aga masin seejuures ei piiksu. Mõni teeb iga nõksu järel ka piuksu. Alati võib leida ka analoogtaimeriga ahju, mida keeratakse käima nagu munakella – mida rohkem nuppu üles krutid, seda kauem masin kuumutab.

Röstritest ja teekannudest ma ei hakka rääkima, need on üldiselt jäänud sellele tasemele, et lülita lülitit ja hakkab tööle. Kuigi on olemas ka teekannusid, millel saab määrata vee temperatuuri ning lasta kannul pärast vee keema minemist seda soojas hoida. Jällegi – uuri, kas tegemist on puutetundlike või pärisnuppudega.

Kõige rohkem muret võib tekitada pliit. Üldiselt soovitatakse paigaldada integreeritud pliit ja paljudele meeldib induktsioonpliit. Induktsioonpliitide ja ka paljude keraamiliste pliitide häda on aga see, et need on kole siledad. Just selles mõttes, et nende juhtnupud on joonistatud klaaspinnale ning need on täiesti puutetundlikud. Kuna pliidi juures on üsna kuum, seal lendab rasva ja muud pläusti palju ringi, on keeruline leida ka markerit, millega nuppude kohad taktiilseks joonistada. Niisiis mine poodi, katsu ja küsi ning leia endale pliit, millel on päris nupud. Sama jutt kehtib ka ahjude kohta.

Söök söödud, loivame elutuppa teleka ette. Ahjaa, millist telekat valida? Alustame sellest, et eestikeelset ekraanilugejat või meie Telia või Elisa videolaenutuse kasutamist pole mõtet nägemispuudega inimesel loota. Samas on paljudele telekatele sisse ehitatud ekraanilugeja, mis lubab sul teleka menüüdes liikuda, loeb ette sisendivaliku ja kui hästi läheb, siis ka näiteks YouTube'i äpi. Võiks uurida teleka kasutusjuhendit ja vaadata, kas seadmel on ekraanilugeja. Tasub teada, et ekraanilugeja toimib vaid teleka enda menüüdes. Kui asud kasutama näiteks oma digiboxi, siis pole teleka ekraanilugejast mitte mingit kasu.

Kui soov filme ja muud lõbusat sisu vaadata on suur, võib endale hankida näiteks Google Chromecasti, mis lubab sul telefonist saata telekasse näiteks Netflixi, Spotify või YouTube'i sisu. See seade on vajalik, kui sul ei ole nutitelerit. Tänapäevased nutitelerid oskavad juba iseenesest telefonilt käske vastu võtta, seega pole lisavidinaid teleka külge vaja.

Tegelikkuses kehtib enamiku teiste kodumasinate puhul sama jutt, millest sai köögipoolel räägitud. Peamiseks takistuseks eri seadmete ilma nägemiseta kasutamisel võibki saada puutetundlik ekraan. Seega enne pesumasina, kuivati, robottolmuimeja või õhuniisutaja ostmist püüa aru saada, kuidas seda kasutada. Ja kui soovid ilmtingimata kõige modernsemat ja ägedamat, siis uuri, ega seadet ei saa juhtida ka äpi kaudu. On võimalus, et kuigi sa oma puutetundliku ekraaniga pesumasinat otse juhtida ei saa, saad talle anda käske läbi nutitelefoni äpi, mis on ehk ligipääsetav.

 

Kuidas saada tööle?

Annika Koppel, töötukassa kommunikatsioonijuht

Vähenenud töövõimega inimesed soovivad jõukohast tööd teha. Sobiva töö leidmiseks pakub töötukassa võimalusi, mis aitavad inimesel teada saada, millised on tema tugevused, kuidas panna paika tööelu eesmärk ja kuidas selleni jõuda.

Vähenenud töövõime ei ole töötamisel takistus. Sobiva töö leidmiseks tuleb esmalt läbi mõelda, missugust tööd inimene teha soovib ja saab. Kindlasti tuleb selgeks mõelda, milline on sobiv tööaeg ja missuguse intensiivsusega võiks olla tulevane töö, aga ka, milliseid abivahendeid võib vaja minna. Mõni inimene oskab neid aspekte ise hästi analüüsida. Enamasti on see siiski erand ja sel juhul on palju abi karjäärinõustajast.

Töötukassast leiab vähenenud töövõimega inimene mitmesuguseid teenuseid, nt toetust tööruumide ja -vahendite kohandamisel, vajadusel pakutakse vajalikke abivahendeid või tugiisiku abi. Töökoha kohandamise teenus pakub erilahendusi, mis nõuavad ka suuremaid ressursse. Lahendused võivad olla väga lihtsad ja seotud iga inimese individuaalse, mitte erivajadusega. Samas võivad need olla ka keerulisemad aeganõudvamad erilahendused. Nõustamisteenust pakutakse ka tööandjatele.

Eesti Puuetega Inimeste Koja tegevjuhi Anneli Habichti hinnangul on hästi toimivad teenused tööalane rehabilitatsioon ja tööks vajalike abivahendite (nt arvutiprogrammi või -hiire, ergonoomilise proteesi jmt) taotlemine. Ta nimetab ka tegevusi, mis on erivajadustega inimestele tähtsad, kuid mille korraldamist ja püsivat rahastamist saaks parendada. „Liikumistakistusega ja nägemispuudega inimestele on oluline töölesõidutoetus, intellektipuudega või psüühikahäirega inimestele tugiisikuga töötamine. Enamasti leiab tööandja oma kollektiivist isiku, kes juhendab, motiveerib ja jälgib erivajadusega töötaja tööohutust.“

Töötukassa tööandjate nõustaja Kristo Ringas räägib, et aprillis 2018 alustas töötukassas tegevust tööandjate nõustamise ja koolitamise meeskond, kelle eesmärk on parandada tööandjate teadlikkust vähenenud töövõimega inimeste tööhõive teemal. „Korraldame tööandjatele seminare, erikoolitusi ja nõustame tööandjat, vajadusel ka vähenenud töövõimega töötajat. Räägime, millised kogemused on vähenenud töövõimega inimestel tööturul, ja julgustame tööandjat vähenenud töövõimega inimesi palkama,“ täpsustab Ringas.

Ringase sõnul teavad tööandjad nägemispuudest vähe. Rõõm on siiski tõdeda, et üha enam ollakse valmis kaasama oma kollektiivi ka nägemiskahjustusega inimest. Ees on veel suur teavitustöö, ent järjest enam on märgata teadlikkuse kasvu ja suhtumise muutust.

„Pean väga oluliseks ka suuremat teavitustööd vähenenud töövõimega inimeste endi hulgas. Lähtudes oma kogemustest, on hea jagada soovitusi, kuidas tööturule siseneda ja seal püsida,“ räägib Ringas. „Tunnen paljusid vaegnägijaid, kes on meelepärase töö leidnud. Elu on näidanud, et mõnevõrra raskem on leida tööd nägemise täielikult kaotanud inimestel. Siin aitab hea arvutioskus. Mõned Eesti idufirmad on meelsasti nõus palkama õpivõimelisi ning hea keele- ja arvutikasutusoskusega nägemispuudega inimesi. Üldharidus- ja kutsekoolide ülesanne peaks olema õpetada spetsiifilisi oskusi, mis nägemispuudega inimest tööle saamisel toetaks,“ on Ringas veendunud.

 

Juhtkoera saab taotleda sotsiaalkindlustusameti pilootprojekti kaudu

Mariliis Tilk, sotsiaalkindlustusameti abivahendite talituse projektijuht

2018. aasta algusest saavad tööealised raske või sügava nägemispuudega inimesed üle Eesti taotleda sotsiaalkindlustusameti kaudu juhtkoera. Kaheaastase pilootprojekti eesmärk on testida, kuidas juhtkoerte riiklik süsteem võiks tulevikus nii tööealiste kui ka vanaduspensioniealiste inimeste puhul toimida. Praegu on projekt edukalt käimas. Esimesed juhtkoerad peaksid veel selle aasta sees endale uue peremehe või perenaise leidma.

Juhtkoeri õpetavad Eestis välja kaks asutust – MTÜ Abikoerte Keskus Tallinnas ning SA Juht- ja Abikoerte Kool Tartus. Nägemispuudega inimene võib pöörduda oma sooviga otse nende poole. Seejärel peavad juhtkoera treener ja juhtkoera taotleja kohtuma. Kohtumise põhjal selgub, kas juhtkoera taotleja on tõepoolest valmis koera eest hoolitsema ning kas treener on nõus juhtkoera välja koolitama. Järgmiseks täidab nägemispuudega inimene taotluse ja juhtkoera treener kinnituskirja. Taotluse ja kinnituskirja vormi leiab sotsiaalkindlustusameti veebilehelt http://www.sotsiaalkindlustusamet.ee/et/puue-ja-hoolekanne/puudega-inimesele/juhtkoera-taotlemine. Taotluses tuleb juhtkoera saamise vajadust põhjendada ning selgitada, milline on inimese igapäevane toimetulek. Kinnituskiri on n-ö tõend selle kohta, et treener on nõus taotlejale juhtkoera välja koolitama. Taotleja saadab taotluse koos treeneri kinnituskirjaga e-posti aadressile info@sotsiaalkindlustusamet.ee või toob ameti klienditeenindusse (vaata lahtiolekuaegu ameti veebilehelt). Esitatud taotlus ja lisatud dokumendid vaadatakse läbi 30 kalendripäeva jooksul, kuid vastuse võib saada ka kiiremini. Otsus saadetakse taotlejale kirjalikult posti või e-posti teel. Positiivne otsus tuleb edastada juhtkoera treenerile, kes saab seejärel hakata inimesele juhtkoera koolitama. Pärast juhtkoera koolituse lõppu toimub inimese ja juhtkoera kokkuõpe ning kokkuõppe eksam. Eksami läbimise korral saab inimene juhtkoera enda kasutusse. Omaosalust juhtkoera taotlemisel ei ole, kuid koera eest hoolitsemise kulud peab inimene osaliselt ise tasuma.

Projekti ja juhtkoera taotlemise kohta küsige lisateavet: Mariliis Tilk, mariliis.tilk@sotsiaalkindlustusamet.ee, tel 5635 8029.

Eri organisatsioonid soovivad juht- ja abikoertega seotud nõuded üleeuroopaliselt ühtlustada ning luua abikoerte standardi. See reguleeriks nii abikoerte (nt liikumisabikoerad, kuulmiskoerad, hüpokoerad jm) kui ka juhtkoerte, kuid mitte teraapiakoertega seonduvat. Seetõttu asutati Eesti Standardikeskuses 2017. aastal projektkomitee, kes on Euroopa standardi kohalik kontakt. Komiteel on juurdepääs koostatavatele dokumentidele ja selle liikmed saavad osaleda mitmesugustes töögruppides. Euroopa abikoerte standardi koosolekutel oleme käinud kaks korda, et olla plaanitavate muutustega kursis. Viimase koosoleku tulemusena moodustati üleeuroopalised töögrupid. Nii peaks saama oluliste teemadega kiiremini edasi liikuda (nt ühtlustada terminoloogiat). Ühist standardit soovivad näiteks ka lennufirmad, et lahendada probleemi, millise väljaõppega juhtkoeri võib lennuki salongi lubada. Samas on selge, et niisuguse standardi väljatöötamine võtab väga palju aega. Üksmeelele jõuda on keeruline ning ka riikide praktika kõnealuses valdkonnas on erinev.

Kokkuvõttes peaks see standard hõlbustama juht- ja abikoerte kasutajate ja treenerite, samuti teiste seotud osapoolte olukorda. Standard aitab ka tagada, et koerte oskused oleks üle Euroopa sarnasel tasemel. Loodav standard ei ole küll veel kohustuslik, kuid valdkonna arengule kindlasti vajalik dokument, et tulevikus saaks igaüks juht- ja abikoeri puudutavatest nõuetest ühtemoodi aru.

Ka on selgunud, et 2019. aastal toimub EGDF (Euroopa Juhtkoerte Föderatsiooni) aastakonverents 27.–29. märtsil Tallinnas. See on suurepärane võimalus juhtkoerte kasutajatele ja treeneritele ning kõigile valdkonnast huvitatutele ennast juhtkoerte maailmas toimuvaga kurssi viia.

 

Poolsajand heliraamatutega

Priit Kasepalu, Eesti Pimedate Raamatukogu teabejuht

"Väga tore, et heliraamatud on olemas ja neid loevad näitlejad," ütles tallinlanna Helga Dorožkin. Tütar laadib talle huvipakkuvad raamatud veebiraamatukogust alla. Helgal on heliraamatutega aga teinegi seos – ta luges poole sajandi eest tollase Eesti Pimedate Ühingu helistuudios lintidele esimese heliraamatu. See tähendas Eestis heliraamatute järjepideva valmistamise algust. Järjepidevust on edasi kandnud nägemispuudega inimeste raamatukoguteenindust korraldanud sihtasutus ja Eesti Hoiuraamatukogu osana tegutsev Eesti Pimedate Raamatukogu. Praeguseks on selle raamatukogu laenutuses olevast enam kui 4900 eesti- ja võõrkeelsest heliraamatust kujunenud suure kultuuriväärtusega varamu.

Alates 1950-ndate aastate lõpust hakati Eesti Pimedate Ühingu Tallinna ja Tartu õppe-tootmiskombinaatide raadiosõlmedes vabatahtliku tööna raamatuid ette lugema ning magnetofonilintidele salvestama. Kuulajateni jõudis üle kahesaja raamatu. Lintide kvaliteet ei olnud kiita, salvestisi ei paljundatud ja loetu on säilinud vaid mõne kuulanu mälestustes.

Muutuse tõi 1968. aasta sügis, mil Tallinnas Paldiski mnt 30 ahiküttega keldriruumides alustas tööd pimedate ühingu helistuudio.

Alates 1. oktoobrist 1968 võeti ametisse helioperaator Aleksander Dorožkin ja diktor Helga Jakobson – mõlemad vaegnägijad. Helioperaatori ülesanne oli teha kogu tehniline töö. Diktor koostas ka lugemisplaani. Esimest raamatut, Leonhard Franki romaani "Jeesuse jüngrid", asuti lintidele lugema sama aasta detsembris.

Eesti Pimedate Raamatukogu lugejad saavad heliraamatuid voogedastusena kuulata või alla laadida veebiraamatukogust või tellida iga kahe nädala tagant kodupostkasti saadetavates viis CD-d mahutavates karpides. Viiekümne aasta jooksul on heliraamatute mõõtmed pidevalt vähenenud – magnetofonilintidel, helikassettidel ja CD-del heliraamatutest on jõutud helifailideni. Varem tuli heliraamatute laenamiseks raamatukokku minna. Nüüd selleks enam vajadust ei ole.

Poole sajandi eest töötati helistuudios olmemagnetofonidega. Magnetofonilinte ei olnud saada piisavalt ja selleks, et neile võimalikult palju teksti mahutada, salvestati see väga väikese kuulamiskiirusega. Salvestati korraga kolme magnetofoniga. Igast heliraamatust saadeti koopia Tallinna ja teine Tartu kombinaadi raamatukokku, kolmas jäi helistuudio arhiivi.

1987. aastal – siis oldi pea kümme aastat tegutsetud Vene tänav 7 ruumides – saadeti lugejatele esimesed kassettheliraamatud. Tekst oli paljundatud emalintidelt kassettidele neljarajaliselt tavapärasest kaks korda väiksema kuulamiskiirusega. Igal kassetil oli ligi neli tundi teksti. Kuus kassetti paigutati ühte karpi ja heliraamatud hakkasid mõõtmetelt lähenema tavalistele raamatutele. Neid sai kuulata vaid eriliste magnetofonidega. Aastal 1994, veidi enne helistuudio kolimist Tondi tänav 8a hoonesse, hakati heliraamatuid valmistama tavalise kuulamiskiirusega kassettidel.

Aastast 2004 sai Eesti Pimedate Raamatukogust Eesti Hoiuraamatukogu osa ja helistuudios valmisid esimesed CD-del heliraamatud. Heliraamatute valmistamise mahu suurendamiseks võeti kahe aasta pärast kasutusele kodus tekstide arvutiga salvestamine. Paraku tekkis CD-del heliraamatute lugejatele ja neilt tagasi saatmisel ning korduval kuulamisel plaatidele kahjustusi. Ka ei olnud muusikakeskused CD-del heliraamatute kuulamiseks eriti sobivad.

Aastal 2008 hakati CD-del heliraamatuid valmistama ka mittetagastatavatena. Aasta hiljem mindi üle DAISY standardis heliraamatute valmistamisele, mis võimaldab hõlpsalt leida peatükkide algusi ning kohti, kus kuulamine katkestati. Laenutuste arv hakkas tänu postiga saadetavate mittetagastatavate heliraamatute menule suurenema – nende laenamine muutus valdavaks.

Eesti Pimedate Liidu tunnustuse "Aasta tegu 2012" pälvinud veebiraamatukogu võimaldab lugejatel igal ajal heliraamatuid alla laadida või voogedastusena kuulata. Praegu on selles ligi 3800 heliraamatut.

Viie kümnendi jooksul on Eestis heliraamatute tekste esitanud ligikaudu kakssada inimest. Helistuudios on seda teinud kutselised näitlejad ja diktorid.

1970-ndail ja 1980-ndail aastail luges suure osa raamatutest lintidele helistuudio kauaaegne diktor Asa Drui. Lugejatele on meelde jäänud Helle-Reet Helenurme, Aksel Orava, Aksel Künka, Tõnu Mikiveri, Jüri Karindi ning Hans Kaldoja esitatu. Ikka oodatakse esinema Andres Otsa, Urve Koni, Mart Aasa, Anne-Reet Margistet, Valli Pärna, Katrin Karismad ja Marite Kallasmad.

Kõige enam (231) on heliraamatute tekste esitanud Hans Kaldoja.

Veerandsaja algusaasta jooksul anti tollases helistuudios igal aastal välja 25–30 nimetust heliraamatuid. Lugejatel oli tavaks pidada uuteks heliraamatuid, mis jõudsid nendeni kahe aasta jooksul pärast valmistamist. Aktiivsed lugejad lugesid-kuulasid kõik need läbi. Tuhande heliraamatu valmistamiseks kulus 38 ja teise tuhande piirini jõudmiseks vaid üheksa aastat.

Mullu valmistati raamatukogus 141 ning tehti digiteerituna ja restaureerituna kättesaadavaks 56 nimetust heliraamatuid. Praeguseks on suurem osa vanu ja väärtuslikke heliraamatuid taas lugejatele kasutatavateks muudetud. Nüüd on paljudel lugejatel võimalik laenata heliraamatuid, mis on valmistatud juba enne nende sündi.

Enamik laenutuses olevatest heliraamatutest on valmistatud Eesti Pimedate Raamatukogus. Neid on ka ostetud, saadud annetustena või teistest raamatukogudest vahetusena.

Lugejate arv on aastast aastasse kasvanud. Praegu ületab see 830 – Eestis, Soomes, Lätis, Saksamaal, Suurbritannias, Hispaanias, Kanadas ja USA-s.

Pimedate raamatukogu töötajad ja kauaaegsed esitajad märkisid poolsajandi möödumist heliraamatute järjepideva valmistamise algusest mõnusa vestlusringiga.

Kuidas heliraamatuid esitatakse?

Priit Kasepalu

Eesti Pimedate Raamatukogu juhataja Marja Kivihall: Praegustest kauaaegsetest heliraamatute esitajatest alustas selle tööga kõige varem Andres Ots – aastal 1985. Tema esituses on kättesaadavad 149 heliraamatut. Urve Koni esitas oma esimese heliraamatu aasta hiljem. Praegu on kättesaadavad 183 tema loetud tekstiga raamatut. Mõlemad alustasid Vene tänava helistuudios. Tatjana Markatšova alustas venekeelsete heliraamatute sisselugemist 1997. aastal. Kokku on ta sisse lugenud 106 heliraamatut. Mart Aas alustas 2005. aastal. Tema esituses on 135 raamatut. Anne-Reet Margiste esituses saab kuulata 172 heliraamatut ja ta alustas aastal 2006.

Urve Koni: Kui esimest korda raamatut sisse lugema tulin, pisut pelgasin. Priit võttis mu vastu ja rääkisime. Ta ütles, et pakub kohvi. Kuna ma ei teadnud, kuidas ja mismoodi, tahtsin hirmsasti aidata. Tal käis see aga nii lihtsalt. Kõik läks nalja ja jutuga. See võttis hirmu ja pinge maha.

Priit Kasepalu: Nägin sel ajal veel veidi. Mulle on meelde jäänud aga see, et Urve tõi meile pärast esimese raamatu lõpetamist kohvikuküpsiseid. Neid nimetati Suvorovi küpsisteks, praegu on nende nimi Maius.

Urve Koni: Vene tänava helistuudio oli omapärane ruum. Seinte ääres lindiriiulid ja kardinad, mis helisid summutasid. Ruumi keskel muu kraam, paksu kardinaga akna all laud ja tugitool. Varbad külmetasid laua all. Unistasime valveviltidest – kes lugema tuleb, võtab vildid, ja kui ära läheb, annab järgmisele.

Praegused, Suur-Sõjamäe tänav 44a asuvad stuudiod on väikesed aknata ruumid. Tulen väljast, jätan kõik oma mõtted ja mured maha. Kui on raamat, mis meeldib, loen kaks-kolm tundi ja olen maailmast väljas. Järsku vaatan – kus ma nüüd olen? See on hästi tore tunne.

Anne-Reet Margiste: Olen natuke klaustrofoobiline. Liftis võib olla paha. Kui lift vale koha peal peatuma jääb, tuleb paanika. Aga selles ruumis mul ei ole paha, midagi ei kammitse. On mingi mõtestatus. On teadmine, et väljund ei jää vaid minusse – helindaja Henrik Veeääre abi on olemas, kuigi ta pidevalt lugemist ei kuula. Veepudel on mul kõrval. Kui suvel ei ole paar-kolm kuud lugenud, kodus ei ole jõudnud neid "mi-ma-me-sid" teha ja tulen taas lugema, ei ole keel nii paindlik.

Urve Koni: Parem on teksti lugeda, kui ei ole seda varem lugenud. Üks raamat, mida lugesin, oli maavärinatest – milline on ajalugu ja kuidas neid mõõdetakse. Rida-realt lugesin mõttega, kuid ikkagi läks midagi minust mööda. Seal oli palju nimesid ja väljendeid, mida ma ei teadnud. Niisugused raamatud lappan enne läbi ning teen nimed ja väljendid endale selgeks.

Anne-Reet Margiste: Nüüd loeme arvutisse. Enne, kui ei olnud arvutit, otsisin või küsisin mõne targema käest võõrnimede hääldused ja kirjutasin üles. Nüüd saab seda kuulata sealsamas. Jätan lugemise pooleli ja saan kohe otsida. Vahel ei tea, mis rahvusest see inimene võis olla, missugune keel valida. Siis võib eksida. Nad võivad ise ka erinevalt hääldada, näiteks ingliskeelseid nimesid.

Urve Koni: Sattusin hiljuti üht vana raamatut vaatama. Selle lõpul olid võõrnimede hääldused väga õigesti kirjas. Nüüdsel ajal ei ole mõnd raamatut aga üldse toimetatud. On olnud faktivigu, näiteks sajandiga mööda pandud. Loen ja jään mõtlema, et nüüd läks midagi viltu. Ühes raamatus olid kummalised lühendid. Oli tunne, nagu mingist teadustööst oleks lõik sinna tõstetud.

Anne-Reet Margiste: Vahel peame ka kirjanikud olema. Loen sünni- ja surmakuupäevad, enne suri, siis alles sündis. Nii et tuli kontrollida. Roppe kohti vahele ei ole jätnud, aga eriti mõnus ei ole neid lugeda. Kui nii on kirjutatud, olen kohustatud seda esitama.

Urve Koni: Osa raamatuid on kirjutatud nii, et see ropp osa läheb kõigega kokku ja haakub. Siis ta läheb nagu iseenesest. On ka raamatuid, kus nimelt tehakse seda.

Kui raamatu kestus on kümme tundi puhast teksti, siis lugemise aeg on umbes viisteist tundi – tagasivõtmised, köhatused, vigade parandused. Vahel imestan, et nii palju aega kulus.

Priit Kasepalu: Helle-Reet Helenurmel oli tavaks panna enne lugemist paika, mitu linti või kassetti heliraamatusse tuleb. Talle meeldis sättida lugemise tempot nii, et raamat lõpeks täpselt lindi lõpus.

Urve Koni: Lindid olid siis ju kulla väärtusega. Kui raamat lõppes ja linti jäi veel veerand tundi, otsiti lühijutt, et see raamatu lõppu lugeda. Pidin hingevärinaga pabistama, et ei läheks üle. Küll on hea, et nüüd seda enam ei ole. Olen saanud lugeda väga huvitavaid ja toredaid raamatuid, mida võib-olla ise ei oleks lugenud. Mõnes mõttes on see täiesti puhkus. Minul on küll rõõm.

Anne-Reet Margiste: Minul ka. Kummaline, et kui ma alles õppisin stuudios ja kangesti tahtsin näitlejaks saada, käisid draamainimesed lugemas. Mõtlesin – kui põnev, lõpetan ja äkki saaksin ka lugeda. Vaat, kui palju aastaid läks enne mööda, kui saingi lugeda. Tahtmine seda teha oli ja võimalus tuli. Eriti hea on, kui lugejad-kuulajad sellest rõõmu tunnevad.

Infotöötaja Silva Paluvits: Kord ütlesin Hans Kaldojale, et minu meelest on tal pinev hääl. Ta tegi suured silmad: "Seda öeldakse mulle küll esimest korda." Ta tegi iga asja kuidagi põnevaks. Luges, nagu oleks kogu aeg pinge sees, ja pani nii ennast kuulama. Mõnd sisselugejat olen kuulnud vahel tekstis olevaid laulusõnu tegelikult ka laulmas. Hea esitus võib natuke igavama tekstiga raamatu põnevaks teha.

Kuidas heliraamatuid kuulatakse?

Punktkirjatoimetaja Avo Falkenberg: Hakkasin heliraamatuid kuulama koolipõlves, kuuekümnendatel. Kombinaadis loeti neid lintidele. See ei olnud professionaalne. Neid ei ole säilinud. Kui töötasin seitsmekümnendatel Tallinna kombinaadi metallijaoskonnas, jõudsid need meieni raadiotranslatsiooniliinide kaudu. Helilint pandi magnetofonile ja oma töökohal sai kõrvaklappidest kuulata. Palju raamatuid sai nii kuulatud. Umbes poolteist tundi lasti korraga. Hommikul ja vist ka õhtupoolikul. Kuulata sai, tööd ei seganud. Mulle meeldib ise emotsioonid juurde mõelda. Hiljem hakkasin Soomest laenama. Algul punktkirjas raamatuid, et soome keelt õppida. Seejärel kassettheliraamatuid, mida sai ka töö juures väikese pleieriga kuulata. Ega ma praegu väga suur kuulaja ole. Õhtuti enne magama minemist panen aparaadi mängima ja unerežiimi poole tunni peale. Järgmisel päeval vaatan, et olen viis minutit kuulanud, ja kerin tagasi. Kui on mõni pikem sõit, on ka hea kuulata.

Eesti Pimedate Liidu juhatuse liige Jakob Rosin: Heliraamatute kuulamine sai alguse esimese viie eluaasta jooksul. Kolm kassettmagnetofoni kulus lasteraamatute kuulamisel läbi. Heliraamatud on jäänud minu lemmikuteks. Olen suutnud neid kuulata alates kodust, lõpetades bussis sõitmisega, vahel keset linnatänavatki ja varsti kuulan Peruu vihmametsades. Kuna raamatud on sisse loetud, neile esitaja poolt hääl ja tahes-tahtmata ka väike iseloom antud, said väga paljud raamatud ning hääled justkui headeks sõpradeks, keda saab magnetofoni kaudu külla kutsuda. Osa raamatute puhul ei ole jäänudki meelde nii eredalt sisu, vaid pigem see, kuidas loeti ja mis seosed sellega tekkisid. Hea sisselugemine on andnud neile raamatutele lisaväärtuse. Mulle meeldib, kui emotsioon antakse edasi hääle abil.

Jälgin pidevalt, mida uut loetakse. Olen veebiraamatukogus seadistanud uute heliraamatute teavituse, mis tuleb e-postkasti. Tõstan sealt, mida soovin, endale nimekirja ja hakkan kuulama. Nimekiri heliraamatutest, mida lugeda tahaksin, on hulga pikem, kui lugeda jõuan. Kohe saab täis kolmsada raamatut, mida lugeda võiks. Ingliskeelseid tuleb ka palju peale. On väga tänuväärne, et eestikeelseid heliraamatuid saab tasuta kuulata. Tõenäoliselt poleks minagi väiksena nii palju heliraamatuid läbi suutnud kuulata, kui need oleksid olnud tasulised.

 

Tõsilood heliraamatute tegijailt

Leidsime ühest vanast digiteeritud heliraamatust lõigu, mille tekst on selline: "Keegi koputas uksele." Taustal on kuulda koputus. Järgmine lause: "Koputamine läks tugevamaks." Taustal on kuulda neli koputust. Nagu tõeline kuuldemäng. Oli tunda, et see oli tahtmatult, kuid kõik läks nii hästi kokku.

***

Meie hea esitaja luges kunagi sisse ajalehti-ajakirju. Helimees ütles, millist artiklit lugeda. Ühe artikli pealkiri oli "Üks hetk". Esitaja läks stuudiosse. Helimees ütles: "Üks hetk." Esitaja istus ja ootas. Helimees taas: "Üks hetk." Esitaja: "Ja-jah, ja-jah!" ja ootas edasi. Helimees: "Loe palun artikkel "Üks hetk"!"

***

Helimehel on võib-olla kolm esitajat korraga salvestamas ja ta ei saa panna juttu nii valjuks, et lugeja esitatav üle tema toa kostaks. Lugesin raamatut loodusravist. Ühe koha peal leidsin, et selle peaksin üles kirjutama. Seepeale küsis helimees: "Mis juhtus?" Vastasin: "Ma kirjutan üles." Siis kuulsin naeru - külalised olid tulnud vaatama, kuidas seda tööd tehakse.

***

Stuudios on esitajaid jäänud tukkuma ja uinunud. Üks noor ema ei saanud vist öösiti korralikult magada. Helimees ütles, et paarkümmend minutit on stuudios vaikus olnud – kas segaks vahele? Siis lülitas mikrofoni ümber ja küsis: "Mis juhtus?" "Ah-ah! Ma jäin tukkuma," oli vastus.

***

Üks proua luges vabatahtlikuna öösiti kodus raamatut sisse. Tema lugemine läks aina aeglasemaks, kuni kadus ära ja kuulda oli nohin. Äkki ta ärkas ja hakkas tohutu tempoga taas lugema. Siis jäi lugemine taas aeglaseks ja kustus.

***

Kord unustas diktor stopp-nuppu vajutada ja heliraamatusse sattus telefonikõne. Telefon helises, sammud "Hallo, oota, ma ei saa praegu pikalt rääkida. Olen stuudios ja salvestan praegu." Telefon pandi ära, kõik jäi peale ja lugemine jätkus.

***

Pärast Mart Sanderi raamatust "Litsid" heliraamatu valmimist helistas vanem härra raamatukokku. "Kas on raamatut "Libu"? Autor on Mõrnõi, välja antud 1975. aastal. Infotöötaja vastas: "Kahjuks pole, aga ehk sobib Teile uuem raamat "Litsid"?" "Ei sobi, ma tahaksin ikka seda vanemat "Libu". See üsna hea ja tõsine raamat Ukraina ajaloost on nelikümmend aastat tagasi lintidele salvestatud. Tegin selle DAISY-raamatuks ja härra sai soovitu.

***

Tõsilugusid rääkisid Eesti Pimedate Raamatukogu infotöötajad Margit Orusaar, Ülle Olt ja Silva Paluvits ning heliraamatute esitaja Anne-Reet Margiste. Kirja pani Priit Kasepalu.

 

Põhja-Eesti Pimedate Ühingu uus suund – annetuste kogumine

Helen Künnap, tegevjuht

Mittetulundusühingud tegutsevad enamasti paljuski vabatahtliku töö ja eestvedajate motivatsiooni toel. Ka meie tunneme oma töös pidevalt, et põhienergia kulub raha hankimisele, kuigi Põhja-Eesti Pimedate Ühingu põhieesmärk on ju hoopis nägemispuudega inimestele tuge ja teenuseid pakkuda.

Olime pikalt mõelnud, et on vaja leida veel mõni raha saamise viis, mitte ainult oodata riigi või kohaliku omavalitsuse järgmist otsust ja sellest sõltuda. Loomulikult tuleb edaspidi ka selle suunaga edasi tegeleda ja ikka oodata, sest ükski tuluallikas pole piisavalt suur, et lubaks muud allikad julgelt kõrvale jätta. Aga nüüd on meil lisandunud veel üks suund – annetuste kogumine!

Selleks, et hakata edukalt annetusi koguma, on vaja enne investeerida nii tööd kui ka raha. Soovisime korraldada positiivse kuvandiga annetuskampaania. Idee oli mitte jätta pimedatest haledat muljet, nagu nad ei saaks hakkama ja oskavad vaid raha küsida. Soovisime tekitada arvamuse, et pimedad on väga iseseisvad ja vahvad ning nad võiks olla veel tublimad, kui rahalised vahendid nii piiratud poleks.

Plaanis oli teha annetuste kogumise baasiks ühingu veebileht. See on n-ö korduvkasutatav investeering. Korras veebileht võimaldab pidevalt uusi annetuskampaaniaid teha. Olime juba ammu aru saanud, et meie veebileht pole tavainimese jaoks piisavalt atraktiivne. Vana leht oli küll infost pungil, kuid uudistajale väljastpoolt ühingut polnud seal midagi huvitavat. Samuti unistasime, et veebilehel oleks viited annetuste kogumisele. Eesmärk oli teha veebileht ümber nii, et lehele sattunud inimesel oleks põnev ja ta saaks aru, millega ühing tegeleb, mis on ühingu tugevad ja nõrgad küljed. Ehk siis, et ta saaks aru, et see on üks väärt ettevõtmine, mille puuduseks on vähene rahaline toetus. Ja sealsamas on ka viited, kuidas saab anda oma panuse.

Kuna ühingu töötajatel puudus varasem annetuskampaania korraldamise kogemus, tuli tegevusse kaasata oma ala professionaalid. Selleks tegime Kodanikuühiskonna Sihtkapitali (KÜSK) projekti „Põhja-Eesti Pimedate Ühingu sotsiaalse ettevõtluse edendamine läbi majandusliku elujõulisuse tõusu“. Projekti tegevustesse planeerisime muu hulgas annetuskampaania korraldamise ja veebilehe uuendamise.

Projekti algul saime infot, et suhtekorraldusfirmad on just need, kes aitavad kampaaniaid korraldada, aitavad meediaga suhelda, annavad nõu isegi ümarlaua korraldamisel. Nende käes saab igasugune sotsiaalmeedias toimetamine hoopis teised mõõtmed. Peab ütlema, et keegi ühingu töötajaist pole ka eraelus väga suur sotsiaalmeedia kasutaja.

KÜSKi projekti raames palkasime endale appi suhtekorraldusfirma Cloud Media. Samuti leidsime pärast läbirääkimisi väga toreda veebilehe arendaja Artweb. Mõlema ettevõttega sujus koostöö hästi. Artweb tegi valmis meie uue veebilehe. See protsess kestis natuke üle kuu ning nõudis meilt pidevat sisendit ja tagasisidet. Samal ajal pidasime Cloud Mediaga sagedasti läbirääkimisi, kuidas annetuskampaaniat teha. Nad aitasid meid meediasse (näiteks ERRi saatesse „Ringvaade“). Nii saime reklaamida oma tugevaid külgi ja suunata inimesi oma uuele veebilehele, kus on üleval teave annetusvõimaluse kohta. Iga meediakajastuse järel kogusime ligikaudu 500 eurot.

Seda sorti ettevõtmise eel tuleb arvestada üpris suure töömahuga. Veebilehe tegija võib täita küll pea kõik soovid, aga oluline on teada, mida soovida. Ka suhtekorraldusfirma võib olla mitmel rindel abiks, aga ühing peab olema valmis pidevaks koostööks. Annetuste kogumiseks tuleb köita võimalikult paljude inimeste ning meedia tähelepanu. Et saada meedias positiivset tähelepanu, on vaja huvitavaid, julgeid ja elurõõmsaid inimesi, kes on nõus meedias esinema. See kõik tagab edu.

 

Omapärane teine vaatenurk

Priit Kasepalu

„1 isik, istub ja siseruumides; üks või mitu inimest, kaamera ja lähivõte; 1 isik, seisab, puu, koer, taevas, snow, vabas õhus ja loodus,“ kirjeldavad Facebook ning kõnesüntesaator pimedatele arvutikasutajatele Põhja-Eesti Pimedate Ühingu fotokoolitusel tehtud pilte. Kirjeldused on nähtamatud ja nägijad neid lugeda ega kuulata ei saa. Fotosid avades võivad nad aga lugeda ja pimedad kuulata lisatud täpsemaid selgitusi: „Inimesed istuvad koolitusklassis ja kuulavad; pildil on mees fotoaparaadiga, ta nägu on peidus aparaadi taga – pildistab pildistajat; talvine grupipilt: kõik on rõõmsad ja lehvitavad pildistajale.“

12.–16. märtsini 2018 oli Pelgulinnas peagi oma kolmandat tegutsemisaastat alustavas galeriis Positiiv avatud fotonäitus „Teine vaatenurk“. Sellel olid välja pandud pimedate ja vaegnägijate tehtud fotod. Autorid olid Aire Bornschein, Allan Vibur, Julia Kabanova, Katrin Margus, Maia Konikova ning Ülle Kirotbek.

Teadaolevalt oli see Eestis tegutsevate nägemispuudega fotograafiahuviliste esimene ühisnäitus. Küll on Eesti näitusekülastajatel olnud võimalik vaadata Soome vaegnägijast fotograafi Ismo Tilanto fotosarju. Kaheksa aasta eest juhendas ta Tallinnas ka vaegnägijate fotograafiatöötuba.

Fotonäituse avamisel oli väike galerii Roo tänavas huvilisi tulvil, lisaks inimestele kolm sabadega põrandat põntsutanud juhtkoera. Näitus toimus Sotsiaalsete Ettevõtete Võrgustiku ja Briti Nõukogu korraldatud konkursi Changemakers Academy raames. Sellel osalenud noortevõistkond Puhkus Kuubis, mis tegi koostööd Põhja-Eesti Pimedate Ühinguga, pakkus välja idee õpetada nägemispuudega inimestele pildistamist.

Märtsi alguses korraldati väljasõit Jänedale, kus fotograaf Ain Paloson õpetas pildistama. „Esmalt proovisin aru saada, mida ja kuidas rääkima peaksin. Mulle meeldib öösiti pilte teha. Võib-olla on see natuke sarnane vaegnägijate pildistamisega. Ma ei näe ka täielikus pimeduses, kus asuvad kaameranupud – eri aparaatidel on need eri kohtades,“ mõtiskles Ain.

Julia Kabanova näeb veidi valgust ja erksaid värve. Ta pildistab rääkiva iPhone’iga päris palju. „See on lihtne. Sa juba tunned oma telefoni ja tead, millise nurga alt midagi pildistada,“ selgitas Julia. „Tublid noored olid laenanud kaamerad. Sain eri võimalusi proovida. Keegi pidi aga kõrval seisma ja kommenteerima, millise nurga alt mida näeb.“ Julia tahaks osta pojale kaamera ja hakkaks ka ise seda tasapisi õppima – mõnel aparaadil saab programme vahetada ka siis, kui ei näe.

Pime mees Allan Vibur pildistas nägija abiga. „Arutasime koos läbi, missuguse pildi ma teen. Nägija andis suuna ja mina tegin klõpsu,“ kirjeldas Allan oma pildistamiskogemust.

Näitusefotod valis kuraator ja galerist Kristel Schwede. „Valiku alus oli see, et pildid räägiksid lugu sellest vahvast fotoretkest, kus külmakraade oli üle 20. Fotosid ma ei töödelnud. Kui mõni neist oli kas ülehelestatud või ületumestatud, võtsin seda maha, et üldpilt oleks enam-vähem ühtlane,“ rääkis Kristel.

Mentor Andrei Sadovoi ülesanne oli luua hea atmosfäär ja jälgida, et noortetiimi töö oleks tõhus. „Eesmärk oli mõelda pimedate ühingule mingi turunduskontseptsioon. Sellest tuligi lõpuks välja näitus.“ Ta selgitas, et pimedate ja vaegnägijate tehtud pildid tõmbavad tähelepanu. Tiimi liikme Diana Vederiku sõnul aitas igaüks kaasa – kes otsis fotograafi, kes näitusekohta, kes oli pildistamise juures abiks. Dan Tõnus, üks programmi eestvedajatest, rääkis, et kaksteist noortetiimi pidid mõtlema välja ühiskondliku eesmärgiga ettevõtetele turunduslahendusi. Puhkus Kuubis osutus nii žürii kui ka rahva lemmikuks, olles selle lahendusega konkursi parim. Kindlasti rõõmustas noori pärast näitust toimunud preemiareis Londonisse tutvuma sealsete sotsiaalsete ettevõtetega.

Asjaosalised on esitanud projektitaotluse, et nägemispuudega inimestele edaspidigi fotograafiat õpetada ja ühisnäitusi korraldada.

 

Saarlased ja läänlased Kihnu saart avastamas

Doris Peucker

Mõte Kihnu minna tekkis meil tegelikult juba paar aastat tagasi. Paljud Saaremaa Pimedate Ühingu liikmed polnud seal kunagi käinud, aga huvi oli suur. Aasta alguses asusime asja organiseerima. 19. juulil 2018 jõudiski kauaoodatud päev kätte. Et õigeks ajaks Munalaiu sadamasse Kihnu praamile jõuda, pidi meie 20-liikmeline seltskond Kuressaarest teele asuma juba varavalges – enne kella viit. Merereis Kihnu oli imeline! Mitte et saarlaste jaoks praamisõit midagi erilist oleks, aga tavapärase 20 minuti asemel kestis sõit terve tunni. Praamil kohtusime ka sõpradega Läänemaa Nägemisvaegurite Ühingust, kes meie Kihnu avastamise ekspeditsiooniga ühinesid.

Kell 9.30 kohtusime Kihnu sadamas traditsioonilist Kihnu körti kandva giid Mare Mätasega ning alustasime kahe bussiga oma avastusretke. Esimese peatuse tegime Linakülas Kihnu muuseumi juures. Saime teada veidi fakte: Kihnu saar on iseseisev ja suurim saarvald Liivi lahes, saar on 7 km pikk ja veidi üle 3 km lai. Saarel elab 1. jaanuari 2017 seisuga paikselt 700 inimese ringis. Saarel on 4 küla – Lemsi, Rootsiküla, Linaküla ja Sääreküla. Mandrilt pärit inimesi kutsuvad kihnlased maessakateks.

Kihnu koduloomuuseum asutati 1974. aastal endisesse koolihoonesse, 2009. aastal renoveeriti see põhjalikult. Muuseumis leidub tööriistu, rõivaid, käsitööd, mööblit. Oli, mida vaadata ja kuulata! Giid seletas, et Kihnu on iidne meresõitjate, kalurite ja hülgeküttide saar. Paljude aastate jooksul on Kihnu mehed veetnud suure osa ajast merel ja jätnud saare asjad naiste ajada. Kihnu naistest on saanud saare käsitööd, tantse, mänge ja muusikat sisaldava kultuuripärandi kaitsjad ning edasikandjad. Ka tänapäeval järgitakse paljuski esivanemate tarkusi. Iidsed ja muutumatuna püsinud on abiellumistraditsioonid koos kolm päeva kestvate pulmadega, aga ka paljud teised traditsioonid ning rituaalid, mida järgitakse jaanipäeval, mardipäeval, kadripäeval ja muudelgi kalendripühadel. Kihnu kultuuriruumi UNESCO vaimse pärandi meistriteoste loetellu võtmine on suur tunnustus. See kohustab kihnlasi muistseid kombeid eriti hoolikalt hoidma!

Seejärel suundusime saare kõige lõunapoolsemasse tippu Pitkäna ninale vaatama Kihnu tuletorni, mis kohalikus keeles on puaek. Tuletorni kõrgus merepinnast on 29 meetrit ja aastast 2013 on torn külalistele jälle avatud. Julgeimad meist rühkisid mööda keerdtreppi üles torni ja said imetleda Kihnu imekaunist loodust. Teised maiustasid kihnlaste tehtud käsitööjäätist ja jalutasid kiviklibulisel mererannal.

Järgmiseks külastasime Kihnu Püha Nikolai kirikut. See on üks vähestest õigeusukirikutest Eestis, mis algselt, aastatel 1857–1862, ehitati luteri kirikuks. Hiljem lisati hoonele väike sibulakuppel. Kirikuski tegutsevad peamiselt naised. Koos käiakse jumalasõna kuulamas, kiriku juures tegutseb ka väike lauluansambel.

Edasi kulges sõit Mõnu käsitöötalusse. Seal oli meie jaoks juba valmis ansambel „Kihnumua“, kes meid tervituslauluga vastu võttis. Ansambel koosneb vanematest ja noorematest naistest ning isegi lastest. See on selge tõestus, et rahvalaul kandub saarel põlvest põlve edasi. Tunni aja jooksul kostitati meid kihnu laulude, tantsude ja mängudega, ise samal ajal näppudel nobedalt käia lastes. Meile tutvustati ka Kihnu pulmakombeid. Mõnu käsitöötalu kolmes toas oli üles seatud talu perenaise ja Kihnu hinnatuima käsitöömeistri Rosaalie Karjami ehk kohalikele Härma Roosi tehtud käsitöönäitus. Seal võis kõiki neid tanusid, pitse, käiseid, kindaid, vöösid ja kapukaid nähes vaid imetlusest ahhetada. Huvilistele räägiti ka sellest, kuidas kangast taimedega värvida ja pastlaid teha.

Pikk ja huvitav päev tegi loomulikult kõhu tühjaks. Ka selle peale oli meie hoolitsev giid Mare mõelnud. Saginas maitses kalasupp ning suitsulest imehästi. Seejärel külastasime käsitöö ja toidu poode. Ei saa ju Kihnu saarelt lahkuda ilma kohaliku leiva-saiata.

Kihnu-reisist jäi igaühele oma emotsioon. Minule jättis sügava mulje Kihnu naiste tugevus ja töökus. Kihnu naisel on igaks elujuhtumiks seelikukangas olemas. Pikitriibulised seelikud räägivad kandja kohta värvilisi lugusid. Näiteks võib rahvariide järgi aru saada, kas selle kandja on vallaline või abielus. Esivanemate tarkused paljastavad värvi väge: punasel värvil on raviv või haigust tõrjuv mõju, seda kanti katku vastu.

Kui kihnlase perekonnas keegi sureb, siis seelik muutub tumedamaks: lisandub lillasid ja siniseid triipe. Kui keegi lahkub, siis kootakse uus seelik. Pikitriibulisi seelikuid koovad ja kannavad Kihnu naised tänapäevani. Igal naisel on aidas keskmiselt 20 kodukootud körti.

Kahju, et Kihnu saarel käies ei kohtunud me Köstri Virvega. Ta oli vaatamata kehvale tervisele sõitnud eelmise päeva hommikul Valgevenesse. Soovime talle tervist ja jaksu, et ta jõuaks oma rahvale veel palju laulurõõmu valmistada.

Aitäh tublile Saaremaa Pimedate Ühingu rahvale, kes näitas reisi jooksul, kui tähtsad on ühtekuuluvus, sallivus ja hoolivus!

 

Täiesti kadunud

Mirja Räpp

Vahel ikka juhtub, et kodus on mõni asi kadunud, sest seda pole õigesse kohta tagasi pandud või on see lihtsalt mõtlematult käest ära torgatud. Kuhu see televiisoripult jälle saanud on? Millise laua peale need korterivõtmed käest pandud said? Mis siis ikka – tuleb pilgul ruumis ringi käia lasta ja vaadata, kus kadunud ese silma hakkab.

Kui aga silmanägemine viletsavõitu või puudub üldse, ei hakka pilgul tubades ringi käia lastes paraku mitte kui midagi lihtsalt niisama silma. Seega peab puuduva nägemise korral eriti korralik olema ja asjad alati oma õigesse asukohta tagasi panema. Samuti pole soovitatav mõtteis olles või kasvõi telefoniga rääkimise ajal asju suvalises kohas käest ära panna. Aga inimene ei toimi alati nii, nagu talle kõige parem oleks, ning ega nägemispuudega inimene erand ole. Nii juhtubki, et juhtmeta kõrvaklapid, mis kiiruga peast sai tõmmatud, kui uksekell helises, on taas jäljetult kadunud.

Needsamad juhtmevabad kõrvaklapid olidki tookord taas kadunud kui tina tuhka. Üldjuhul paiknevad nad kirjutuslaual või arvutiklaviatuuri peal, kuid laualt ning klahvidest sõrmedega kergelt üle tõmmates nad sedapuhku käe alla ei jäänud. No nii, järelikult pesitsevad nad kusagil mujal. Järgmised tõenäolised kohad olid diivanilaud, teine kirjutuslaud ja esikukapipealsed. Kõrvaklappe ei hakanud sõrmedele kusagil silma. Isegi tubade ukselingid said näppudega üle kaetud, sest vahel on kõrvaklappe sinnagi rippuma torgatud. Mida pole, seda pole. Käisin teekonna arvuti juurest välisukseni veel mitu korda läbi, sest kusagile sellele marsruudile pidid klapid ometigi jääma. Vaevalt et välisust avama tõtates sai veel vannitoast, tualetist või köögist läbi hüpatud. Järgmiseks tuli siiski hakata läbi uurima vähemtõenäolisi kohti. Tee peale jäid veel näiteks riidenagi, trenažöör, suur põrandavaas ja pelgalt põhimõtteliselt saab kõrvaklappe ju nendegi otsa riputada. Ei midagi. Ehk kukkusid need vahepeal põrandale? Juba roomasingi käpuli mööda tuba ja esikut. Kõrvaklappe ei olnud mitte kusagil. Istusin viimaks tüdinult, mõistus täiesti otsakorral, arvutitoolile, sest tõesti ei osanud enam kusagilt otsida. Kui ma ometi näeksin, ohkasin mõtteis ja sirutasin käe laual paikneva sülearvuti poole. Ja mis mulle arvuti kaane küljes näppu jäid? Loomulikult kadunud kõrvaklapid. Va sindrinahad olid kogu see aeg siin avalikult rippunud, aga minu jaoks olid nad ikkagi olnud täiesti kadunud.

 

Valguse jalajäljed

Priit Kasepalu

Tallinnast poolesaja kilomeetri kaugusel Kolga lahe ääres Muuksi linnamäel on udusest hommikust ja pilvisest päevast saanud päikeseline, kuid karge volbriõhtu. Parkla ja maantee äär on täis kümneid autosid, mis toonud kohale laulurahvast ja teisi head teha soovivaid inimesi Eesti mitmest paigast. On noori, lapsi ja ka eakamaid inimesi. Nad on tulnud, et Eesti Puuetega Inimeste Fondi heategevusüritusel moodustada valguse jalajälg, millega toetada Eesti esimese pimedate noodiaabitsa väljaandmist.

Enne mäkke tõusu antakse osalejatele teada, kus on nende koht tulevases jalajäljes. Pakutakse sooja hernesuppi. Tõus piki kiviplaatidest astmeid. Linnamäele jõudnuid võtab vastu lõõtspillimuusika. Kuulda on rästaste laulu. Maakivist mälestussamba reljeefse kirjaga plaadid meenutavad Eesti iseseisvuse eest võidelnud soomlasi ja Soome vabaduse eest seisnud eestlasi. Särav õhtupäike loojumas Kolga lahte.

Lauljaid on kolmest Eesti tunnustatud noortekoorist, kohalikust kammerkoorist ja mujaltki. Nad sätivad end ühendkooriks, millel liikmeid ligi sada.

Koor tuntud dirigendi ja Eesti Muusikaõpetajate Liidu juhi Janne Fridolini juhatusel alustab rahvaluulel põhinevat laulu "Veere, veere, päevakene". Kuulajad laulavad regilaulu kaasa.

Eesti pimedad lapsed õpivad nii tavakoolides kui ka erikoolides. Tavakooli, Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumi absoluutse kuulmisega pime abiturient Merlyn Jaeski selgitab kokkutulnuile, et salvestab klaveripala õppimisel õpetaja mängitud parema ja vasaku käe partiid diktofoni. Kuna neiu näeb veidi värve, seostab ta erinevaid helistikke erinevate värvidega.

Aastaid punktkirjas ja tavakirjas sisuga noodiaabitsa väljaandmist kavandanud Tartus asuva erikooli, Tartu Emajõe Kooli muusikaõpetaja Kadri Kutsar räägib, et oleks õiglane, kui pime õpilane saaks muusikat õppida nagu lugemist ja kirjutamist. Ta lisab: "Noodikirja tundmata ehk alguseta võivad mõnel pimedal andekal noorel jääda teed palju lühemaks, kui võiksid olla. Ükskõik, millises Eesti koolis, kuhu satub õppima pime laps, ei tohiks ta jääda emakeelse õppematerjali puudumise tõttu muusikalise kirjaoskuseta. Õpetaja peaks saama õppijale nii tavalises kui ka punktkirjas info edasi anda." Kadri Kutsar armastab väga Eesti helikeelt ja ei pea õigeks mõnes teises keeles õpiku tõlkimist. Ta ütleb, et Eesti lapsi tuleb õpetada parimate Eesti autorite loomingut kasutades.

Noor dirigent ja helilooja Pärt Uusberg dirigeerib oma loodud kaunist laulu "Õhtu ilu". On tuuletu ja see omapärane koorilaul kõlab võrratult. Päike loojub ja ka rästad vaikivad.

Maapinnale kadakate ja veel raagus põõsaste vahele on Google Mapsi abi kasutades märgistatud kollase-mustavöödilise lindiga hiiglasuure jalajälje kujutis – Pikkus suurest varbast kannani 124 ja päka laius 40 meetrit. Umbkaudu veerand tuhandele inimesele näitavad nende õige koha kujutises väikesed numbritega tahvlid.

Õhtu hämardub. Torupillimuusika saatel seatakse end paika. Taskulambid ja mobiiltelefonid sätitakse valgust näitama. Esmalt tuleb valgus suunata linnamäe kohal maipõrnikana sumiseva drooni poole, mis kujutist erinevate nurkade alt filmib ja pildistab. Nii umbes viis minutit. Samapalju aega suunatakse valgusvihud oma jalgade ette. Filmimine lõpeb taskulampide ja mobiilide üles-alla viibutamisega.

"Ta lendab mesipuu poole," lauldakse Janne Fridolini juhatusel. Eesti saadab selle armastatud koorilaulu tänavu oma satelliidiga kosmosesse. Torupilliloo saatel kogunetakse taas mälestussamba lähedusse. Kuigi inimesed on soojalt riides, on napid soojakraadid mõnelegi jahedustunde tekitanud. Selle peletab kuum tee.

Süntesaatoril mängib Tartu Emajõe Kooli 3. klassi pime õpilane, muusikakoolis klaverit õppiv Delisa Filippov. Kuna eestikeelseid punktnoodikirjas muusikaõpikuid ei ole, tellib tema muusikaõpetaja, Tallinna Ülikooli õppejõud Tiia Ernits saksakeelseid õpikuid Šveitsist Zürichi pimedate raamatukogust ja tõlgib neis kirjutatut oma õpilastele eesti keelde. Õpilased kirjutavad tõlked punktkirjas vihikusse. See on ajamahukas töö, sest punktkirjas noodiraamatud on väga paksud ja selgitused pikad ning mitte eriti lihtsad.

Olen õppinud noote vaegnägijana tavakirjas. Nüüd, kui nägemist enam ei ole, ma noodikirja kasutada ei saa, sest punktnoodikirja ei tunne. Viis noodijoont on küll meeles ja viiulivõtit oskan ka joonistada, aga paraku ei ole sellest abi.

Muusikat, mida kirjutatakse tavalises noodikirjas, saab kirjutada ka sõrmedega loetavas punktnoodikirjas – märkida saab nii noote, oktaave, harmooniat kui ka muid sümboleid. Kasutatakse sama kuue punkti süsteemi nagu tavalises punktkirjas. "Muusikas kasutatakse tähti C, D, E, F, G, A ja B. Tavalises punktkirjas vastab tähele A punkt number 1, kuid punktnoodikirjas tähistatakse kaheksandiknooti A ehk la numbritega 24. A veerandnoodina on aga 246, poolnoodina 234 ja täisnoodina 2346. Kaheksandiknoodi paus on 1346, veerandnoodipaus 1236, poolnoodipaus 136 ja täisnoodipaus 134," teeb Tiia Ernits huvilistele väikese sissevaate punktnoodikirja. Pimedatel lastel tuleb kõik keerukad selgitused meelde jätta ja selgeks saada. Tema sõnul rõhutavad Eestis korraldatud uuringule vastanud nii punktnoodikirja kui ka muusikaõpikute, arvutipõhiste õppevahendite ja erialatarkvara vajalikkust.

Kunagised õpilased on kirjeldanud, et muusikaõpingud olid üsna rasked – õpetajad vahetusid sageli või ei suutnud sobiva õppematerjali puudumise tõttu pimedatele lastele vajalikke teadmisi edasi anda. On olnud ka aegu, kui koolis üldse punktnoodikirja ei õpetatud.

Meenub see, kuidas Tartus tegutsenud pime trompetist Aleksei Jurov puhkpillipalasid õppis. Mõnd puhkpilli on võimalik mängida ühe käega ja teisega saab samal ajal punktkirjas noodilehte lugeda. Just nii saigi ta Venemaal praeguses Peterburis koolipoisina trompetimängu selgeks.

Aastakümnete jooksul on pimedad lapsed õppinud noodikirja erinevates riikides kasutusel olnud või kasutusel olevate süsteemide järgi, mis erinevad omavahel. Meelde on jäänud Soome saatusekaaslaste tänuväärne abi. Soome pime muusikateadlane Outi Jyrhämä käis selles riigis kasutatavat punktkirjasüsteemi Eestis huvilistele õpetamas. Punktnoodikirja on vaja ühtlustada, et lapsed omandaksid seda paremini ja nende muusikaõpingud oleksid tulemuslikumad. Seda aitakski teha eestikeelse pimedate noodiaabitsa väljaandmine.

Punktnoodikirja ühtlustamist alustati juba mõne aasta eest – aastal 2012 anti välja Eesti punktkirja käsiraamat. See on esimene selleteemaline trükis Eestis. Tavakirjas raamatu 14 leheküljel on ülevaatlik kokkuvõte punktnoodikirjast, mis hõlmab eeskätt üldhariduskoolide muusikaõpetusega seonduvat. Märgitud on näiteks tavakirjas noodid, neile vastavad punktkirja punktid ja punktinumbrid. On ka reeglid, mis selgitavad punktnoodikirja märkide seoseid. "Poolnoodi tähis on punkt 3, mis lisandub kaheksandiknoodile," on neist üks lihtsamaid. Ei ole nii, et vaatad tavakirjas raamatusse ja kohe selge. Et punktnoodikirja saaksid õpetada nägijad õpetajad ja õppida pimedad lapsed, peabki tulevane noodiaabits olema nii tavalises kui ka punktkirjas.

Heategevuskontserdil osalejad panevad noodiaabitsa väljaandmise toetuseks raha annetuskasti või teevad makseterminalist ülekande.

Korraldajad tänavad Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva märkiva sündmuse kordaminekule kaasa aidanuid tavalises ja punktkirjas tekstiga tänulehtedega, millel on riigi juubeli logo.

Muuksi linnamäge ja Kolga lahte valgustab hiiglaslik oranž täiskuu.

Järgmisel päeval avaldatakse Facebookis valguse jalajälje video koos annetuse tegemise võimaluse selgitusega. Seda üle riigipiiride jõudvat ühiskonna teadlikkust tõstvat videot jagatakse ning vaatab enam kui 7500 inimest. Paljude inimeste headuse tulemusena hakkab paistma valguse järgmine jalajälg – tänutundega saab alustada ettevalmistusi Eesti esimese pimedate noodiaabitsa väljaandmiseks.

 

LÕPP

Kirja suurus
Kontrast