Valguse Kaja

Valguse_Kaja

Eesti Pimedate Liidu infoleht

KEVAD 2018

Kevad ongi käes!

Ago Kivilo, EPLi juhatuse esimees

Pikk ja pime sügise- ja talveaeg on ühele poole saamas. Ning edasi saab minna aina paremaks. Loodan, et teie tervis on vastu pidanud ja tuju hea. Mul on rõõm teada anda, et Eesti Pimedate Liidu suvekool toimub ka sel aastal. Nii et olge siis valmis 6. ja 7. juunil meiega meeleolukalt aega veetma. Loodetavasti on ka ilmataat meie suhtes leebe ja vastutulelik. Sel aastal on kavas ka kaks ühingute eestvedajatele mõeldud koolitust ning matkapäev. Kuid nende kohta saadame teile infot jooksvalt, kui see aeg hakkab kätte jõudma.

Valguse Kaja kevadnumbrist saate ülevaate Pärnu Pimedate Ühingu tegevusest. Samuti saab lugeda sellest, kes läbi aegade on pälvinud Eesti Pimedate Liidu tunnustuse „Aasta tegu“. Seekord oleme ära trükkinud kevadisel kirjandusfoorumil peetud ettekande Friedebert Tuglase nägemisprobleemidest. Persoonilugu tuleb Saaremaalt ja annab edasi Ülo Voltri mõtteid oma pikast ja põnevast elust. Süvenemist väärivad aga ka kõik ülejäänud kirjatükid, nii et head lugemist!

 

Pärnu Pimedate Ühing – soe ja hubane nurgake

Silver Pulk, Pärnu Pimedate Ühingu esimees

Pärnu Pimedate Ühing asub Pärnu kesklinnas, Riia maantee ja Suur-Sepa tänava nurgal. Kui keegi tahab meid kaugemalt külastama tulla, siis bussijaamast on ühinguni umbes pool kilomeetrit kena jalutuskäiku läbi pargi. Pärnu Pimedate Ühingu ruumid on kohandatud nägemispuudega inimestele ja on alati valmis külalisi vastu võtma. Ruumi on meil 102 ruutmeetri jagu ja pererahvas on lahke.

Pärnu ühingusse kuulub 2018. aasta alguse seisuga 114 liiget, kellest paljud võtavad ühingus toimuvatest üritustest osa.

Iga kuu esimesel kolmapäeval käivad koos mälumänguhuvilised ja peavad maha mälumängulahinguid. Iga kuu teisel kolmapäeval käib koos koduste klubi, kelle selleaastaseks jututeemaks on Eesti ärkamisaegsed kirjandustegelased. Kolmandad kolmapäevad on mitmesuguste infopäevade päralt ning iga kuu neljas kolmapäev kuulub piibliringile, mis on üle mitme aasta liikmete soovil jälle käima lükatud.

Ühingus tegutseb veel lauluansambel Rannapiigad, kes eelmisel aastal tähistas oma 20. juubelit, ja tegutseb ka väike näitering. Kohapeal on olemas võimalus laenutada Eesti Pimedate Raamatukogu valmistatud audioraamatuid ja kasutada ekraanilugemisprogrammiga varustatud arvutit.

2017. aastal võtsid laulu- ja näiteringid osa puuetega inimeste kultuurisündmustest ja esinesid ühingu üritustel. Suvel toimus kahepäevane kohanemiskursus Saaremaal. Sel aastal on plaanis samalaadne kursus korraldada Lääne-Virumaal ja külastada Rakvere linna. Sügiseti oleme ikka tähistanud valge kepi päeva ja teeme seda ilmselt ka sel aastal. Eelmise aasta viimasel mälumängukolmapäeval pidasime maha paraja suurusega ajuragistamisvõistluse, kuhu olime enesele vastaseks kutsunud võistkonna Lõuna-Eesti Pimedate Ühingust. Üritus läks igati korda ja viisakate võõrustajatena lasksime külalistel tagasi kodu poole sõita võidurõõmsate nägudega. Kavas on samalaadne kohtumine korraldada ka sel aastal ja ehk saab sellest meeldiv traditsioon. Iga-aastasele tegevusele paneb punkti ühingu jõulupidu, kus tavaliselt loob meeleolu meie oma lauluansambel.

Eelmisel suvel toimus kümnendat korda Pärnu, Saaremaa ja Haapsalu nägemispuudega inimeste ühingute kokkusaamine. Sel suvel on kavas ka väike spordipäev, mille käigus on plaan sõita tandemratastel ümber Pärnu linna ja pidada vahepeal kusagil väike piknik. Tegevust jätkavad ka lauljad ja näiteringis osalejad.

 

Ühiselt ühiskonna suhtumist muutes

Priit Kasepalu,

Eesti Pimedate Liidu aseesimees

Augustis oli Tallinna Kunstihoone galeriis avatud fotograaf Annika Haasi ja skulptorite Elo Liivi ning Jekaterina Kultajeva näitus „Nägemise õpetus“. Selle installatsioon „Kastiühiskond“ kujutas üksteise otsa laotud pappkastides pimedate inimeste mustvalgeid portreefotosid, pilte silmaproteesidest, ühes kastis oli pimeda poisi skulptuur, mõni kast oli tühi. Näituse eesmärk oli suunata külastajad mõtlema sotsiaalsele pimesusele ja pimedate inimeste ühiskonnast eraldatusele. Viimastel kümnenditel on turumajanduse, hoolimatuse ja mõttelaiskusega kaasnenu tõttu eraldatus suurenenud. Viimasel ajal on ühiskonna avatumaks ning teadlikumaks muutumise tulemusena hakanud see mõnes valdkonnas vähenema, kuid siiski säilinud.

Kolmkümmend aastat tagasi, 15. oktoobril 1987, märgiti Eestis esmakordselt valge kepi päeva. Pimedate ja vaegnägemisega inimeste probleemide ning nende lahendusvõimaluste ühiskonnale teadvustamiseks mõeldud päeva tähistamine sai alguse 1964. aastal USA-s. Valge kepi päeval tänavad nägemispuudega inimeste organisatsioonid ka nägijatest abilisi. Alates 2012. aastast on Eesti Pimedate Liit sel päeval tunnustanud aasta jooksul nägemispuudega inimeste elukvaliteedi tõstmisele ning ühiskonnas tuntuse suurendamisele olulise panuse andnuid.

Tavamõtlemise piire ületanuid mitmest valdkonnast

Pimedate liidu tunnustuse „Aasta tegu“ laureaatide hulgas on suur osakaal kultuuriinimestel ja mäluasutustel. Hinnatud on raamatukogudes, teatrites ja muuseumides tehtut. Tunnustusi on saanud näitused ja filmid. Tähelepanu on osutatud saavutustele ligipääsetavusele.

Nägemispuudega kirjandushuvilised kasutavad raamatukogusid nagu tavainimesedki. Eesti Pimedate Raamatukogu ja Iceit Teenused OÜ said viis aastat tagasi tunnustuse Veebiraamatukogu loomise eest. Pimedate raamatukogu teenindab nägemispuudega või mõne muu tavakirjas teksti lugemist takistava puude, häire või haigusega inimesi. Nüüdseks loevad-kuulavad selle raamatukogu lugejad Veebiraamatukogu vahendusel tunduvalt enam raamatuid kui neile kodudesse saadetavatelt CD-delt.

Tallinna Tehnikaülikooli tunnustati raamatukogus nägemispuudega lugejatele arvuti- ja trükiteksti kättesaadavaks muutvate abivahendite kasutuselevõtmise eest. Sellega loodi valmisolek pimedatest ja vaegnägijatest tudengeid vastu võtta. Tartu Oskar Lutsu nimeline Linnaraamatukogu märgiti ära selle eest, et nad võimaldasid Lõuna-Eesti Pimedate Ühingus nägemispuudega lugejatel raamatukoguteenust kasutada.

Kui telerist subtiitreid lugeda ei saa või see on raske, saab juhtpuldil mõne nupuvajutusega sisse lülitada Eesti Televisiooni programmides heliliste subtiitrite süsteemi. Selle töötasid pimedate liidu koostööpartneritena välja Eesti Rahvusringhääling ja Eesti Keele Instituut. Instituuti on tunnustatud kahel korral – ka koos Tartu Emajõe Kooliga „Eesti punktkirja käsiraamatu“ koostamise ja väljaandmise eest. Raamatus on eesti, inglise, prantsuse, saksa ja vene keele ning matemaatika, füüsika ja keemia punktkirjamärgid koos kasutusreeglite ja näidetega.

Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia korraldas koolituse, mille lõpetas üheksa kirjeldustõlki ja neli konsultanti. Mart Kivastik kirjutas ja lavastas koristaja ning pimeda tudengi vestlust kujutava lühinäidendi „No näed ise!“. Lavastaja ja teatripedagoog Jaanika Juhanson on pälvinud tunnustuse kaks korda. Esmalt nägemispuudega harrastusnäitlejate Terateatri loomise eest. Kaks aastat hiljem kirjutas Martin Algus nelja pimeda noore inimese tunnetest näidendi „Kes kardab pimedat?“. Kirjanikule omistati selle eest tunnustus ja Jaanika Juhansonile näidendi Terateatris lavastamise eest teistkordne tunnustus. Esimene näidend esitati kirjeldustõlkega, teises oli kirjeldustõlke elemente. Saaremaa harrastusnäitleja Ellen Teemus kohandas Aleksandr Stroganovi mononäidendi „Triikija“ originaalteksti spetsiaalselt nägemispuudega inimestele ning esitas selle meisterlikult kirjeldusetendusena.

Kirjeldustõlget ei kasutata üksnes teatrietendustes. Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondi tunnustati joonisfilmile „Lotte ja kuukivi saladus“ kirjeldustõlke valmistamise algatamise ja rahastamise eest. FC Nõmme Kalju fännirühmitus Roosad Pantrid korraldas aga kirjeldusõhtu jalgpallimängu paremaks jälgimiseks.

Nägemispuudega inimesed ei ole just rikas rahvas. Seepärast tänati teatrit Vanemuine selle eest, et teater võimaldas Lõuna-Eesti Pimedate Ühingu liikmetel etendusi soodushinnaga külastada. Tänati ka annetajaid. Toompea-Kaarli koguduse nõukogu liige Tiit Zeiger korraldas pimedate laste esinemisi võimaldava digitaalklaveri ostmiseks heategevuskontserdi „Su samme kaja“. Balti Kaitsekolledžiga seotud ühendus BaltGirls kinkis nägemispuudega lapsi õpetavale Tartu Emajõe Koolile ülivajalikud rütmipillid. Tallinna Hansa Rotary Klubi ja moekunstnik Diana Denissova korraldasid nägemispuudega inimeste matkapäeva toetuseks heategevusliku moeetenduse.

Muuseumides on hakatud panustama sellesse, et saavutada nägemispuudega inimeste ligipääsetavus. Eeskuju annab Eesti Tervishoiu Muuseumi uus ekspositsioon, mis on kohandatud nägemispuudega külastajatele. On valmistatud taktiilne ja visuaalne muuseumiruumide plaan, eksponaadid on varustatud punktkirjaga ning nägemispuudega inimestele pakutakse kirjeldustõlkega ekskursioone. Eesti Kunstimuuseum on muutnud mitu skulptuurinäitust nägemispuudega inimestele kättesaadavaks. Viimaste aastate üks suurimaid õnnestumisi on Tallinna Botaanikaaias loodud meelte aed. Pimedail aitavad selles liikuda taktiilne juhttee, reljeefkaart ja audiogiid. Teabetahvlid on nii tava- kui ka punktkirjas.

Pimedate inimeste probleemide mõistmisele aitab kaasa see, kui teatakse nende elust. Teaduskeskust Ahhaa tunnustati Tallinnas näituse „Dialoog pimeduses“ korraldamise eest. Valge kepp käes, võis külastaja liikuda tänaval ja pargis ning einestada baaris. Režissöör, operaator ja produtsent Vahur Laiapea valmistas Eesti, Norra ja Portugali pimedate ning nägijate tantsuprojekti käsitleva dokumentaalfilmi „Fragile. Nägemiseni laval“. Režissöör Valentin Kuik tegi puhkpilliorkestri dirigendist Vello Loognast dokumentaalfilmi „Pimedad mänguhoos”.

Väärt mõtted autosõitudelt

Tantsujuhid tutvustasid teenekale tantsuloojale ja rahvatantsujuhile Helju Mikkelile raamatut Anna Raudkatsist. Ta ütles, et see on väga peenes kirjas – pani prillid ette, kuid ka siis ei näinud lugeda. Autosõidul Tartust Tallinna arenesid mõtted edasi: on ju palju inimesi, kes ei näe, ka siis, kui prillid on ees. MTÜ Tantsupeomuuseum eestvedaja, tantsupedagoog Angela Arraste jõudis ideeni luua nägemispuudega inimestele 2017. aasta noorte tantsupeo peaproovi kirjeldustõlke ning reljeefsete joonistega jälgimise võimalus. Mullu kevadel saigi alguse projekt „Mina näen – teeme võimatu võimalikuks!“. Kõrvaklappidest jõudis etenduse jälgijateni kirjeldustõlge ja puuteraamatutest sai sõrmega uurida reljeefseid tantsujooniseid.

Pressi- ja dokumentaalfotograaf Annika Haas kuulis kolme aasta eest autosõidul Valgast Tallinna raadiouudist valge kepi päevast. Talle tundus väga ülekohtune, et osa inimkonnast ei saa tajuda ennast ja maailma ühe kindla meelega. Kas see päriselt on ikka nii, et pime inimene ei oska ega saa vaadata ning ei näe, mõtles fotograaf. Ta võttis eesmärgiks seda fotograafiavahenditega uurida ja anda pimedatele inimestele skulptuuride abil võimaluse end kõrvalt näha, kutsudes projektis osalema sotsiaalsete teemadega tegelevad skulptorid ning installatsioonikunstnikud Elo Liivi ja Jekaterina Kultajeva. Nad tõstatasid Tallinna Kunstihoone galeriis näitusel „Nägemise õpetus“ semiootilist lähenemist kasutades sotsiaalse pimesuse temaatika.

Eesti Pimedate Liit nimetas projekti „Mina näen“ läbiviijad, näituse „Nägemise õpetus“ autorid ning kirjandusfoorumi „Kui lugeda on raske…“ korraldanud Eesti Kirjastuste Liidu 2017. aastal tunnustuse laureaatideks. Tunnustused anti üheksale laureaadile üle 16. oktoobril 2017 Tallinnas Õpetajate Majas toimunud tänuseminaril.

 

 

 

Muuseum muutis nähtamatu nähtavaks

Priit Kasepalu, Eesti Pimedate Liidu aseesimees

 

Kuigi Adamson-Ericu muuseum on tegutsenud juba 34 aastat, oli minu osalemine reedel, 8. detsembril 2017 projekti „Kunst „nähtavaks“!“ esitlusel alles selle muuseumi teistkordne külastus. Kindlasti oleksin muuseumihuvilisena seda varem märksa enam külastanud, aga tundus, et pole põhjust – jäävad ju maalid ja muu nähtav kunst mulle mõistetamatuks, kui ei ole head saatjat ning kunstiteadlikku kirjeldajat.

Esimest korda olin selles muuseumis hilissuvel neli aastat tagasi. Eesti Puuetega Inimeste Koda viis Eesti Kunstimuuseumi kõigis filiaalides läbi ligipääsetavuse analüüsi ja koostasin selle pimedate inimeste osa. Külaskäik jäi hästi meelde. Me ei olnud oma tulekust ette teatanud. Fuajeesse kutsuti muuseumi direktor Ülle Kruus. Õpetasin talle pimedate inimeste saatmise võtet ja tutvustasin kirjeldustõlke põhimõtteid ning hakkasime muuseumis rändama. Mu giid tutvustas põhjalikult ja põnevalt kõike, mis oli välja pandud. Arutasime koos temaga, kuidas muuta muuseum nägemispuudega inimestele ligipääsetavamaks. Adamson-Ericu kodumööbli hulgas on ovaalne intarsiatehnikas plaadiga laud, nikerdustega toolid ja reljeefse kaunistusega kummut. Leidsime, et võiks teha intarsiatehnikas lauaosa reljeefse kujutise, mida saaks katsuda, ning anda kindlasti võimaluse kummutit katsuda.

Teisel külaskäigul saingi katsuda intarsiatehnikas lauaplaadis olevate järgi reljeefseteks tehtud kujundeid – naine, hobune, redel, kunstniku meistrimärk. Eesti Kunstimuuseumi direktor Sirje Helme ütles projekti esitlust avades, et temagi alustas toreda emotsiooniga. „Käisin vaatamas neid imelisi figuure, mida saab katsuda. Mul endalgi hakkasid sõrmeotsad armastama,“ sõnas ta.

Adamson-Ericu juubeliaasta – kunstnik sündis 115 aasta eest – on nüüdseks lõppenud ja muuseum on tänavu töötanud väga erinevate sihtrühmadega. Ei ole lihtne seda rõõmu, mida nägijad muuseumis iseenesestmõistetavaks peavad, pimedatele ja vaegnägijatele edasi anda. Sellele mõeldakse aga üha enam. Vajalik on erinevate alade spetsialistide koostöö. Adamson-Ericu muuseumi püsinäitusel on see väga hästi õnnestunud.

Haridustöö kuraator Liisi Selg rääkis, et tal tekkis soov vahendada visuaalset kunsti ka neile inimestele, kes saavad seda kogeda kas kuulmis- või kompimismeele kaudu. „Meil läks projektiga „Kunst „nähtavaks“!“ aega kaheksa kuud. Minu arvates on see ühe kunstimuuseumi jaoks ABC. Kui mõtleme nägemispuudega inimestele, peaksid olema kunstiteoste kirjeldustõlked, liikumisjuhis, ruumide taktiilsed plaanid ja ka mingi kombatav teos. Siin keset maale oli niisugust teost väga raske leida – polnud skulptuure, oli ainult mööblikomplekt. Nii otsustasimegi luua laua mustri põhjal vineerist figuuride komplekti, mida saab katsuda,“ kõneles Liisi.

Projekti kordaminekule aitas eriti palju kaasa Jane Meresmaa-Roos Kadrioru kunstimuuseumist, kes mõni aeg tagasi sarnase protsessi läbi tegi. Liisi sõnul oli temal hea võimalus riisuda koor – kutsuda projekti need head tegijad, kelle Jane oli välja sõelunud. Seetõttu läks Adamson-Ericu muuseumil tunduvalt kiiremini. Kui Eesti Kunstimuuseumi teised filiaalid soovivad midagi sarnast teha, siis neil läheb see kindlasti palju valutumalt.

 

Kuidas nähtamatu nähtavaks muudeti?

 

Kirjeldatud ja helifailidega varustatud on liikumisjuhis majas, muuseumi maja saamislugu, Adamson-Ericu kunstnikutee, lisaks viis kunstiteost. Need on kubistlik maal „Serenaad“ aastast 1924 ning autobiograafiliste viidetega maal „Viiul ja vest“ aastast 1933. Kirjeldatud sai ka 1937. aasta Pariisi maailmanäitusel auhinnatud vaip, samuti 1938. aastast pärit mööblikomplekt, mida kunstnik kasutas oma kodus elu lõpuni. Kirjeldustõlge on ka rõõmsameelsel maalil kohvikule „Tallinn“ kunstniku elu lõpuaastatest 1967–1968.

Kui vaegnägija või pime inimene tuleb muuseumisse, saab ta A4-mapi, kus on teoste kirjeldused ja reljeefsed joonised, mida saab kompida. Samuti on väike mapp saatjale, et ta saaks lugeda, mida kaaslane parajasti kogeb. Kassast võib laenata muuseumis kasutamiseks MP3-mängija ning õhukesed kindad. Mööblikomplekti on lubatud katsuda kinnastega. Kinnasteta võib katsuda neidsamu reljeefseid figuure – tegelasi Adamson-Ericu laua plaadilt. Kogu helifailidena olevat materjali saab kuulata ka Eesti Kunstimuuseumi veebilehel erivajadustega külastajate rubriigis. Enne muuseumisse minekut tasuks seda kindlasti teha, ettekujutuse saamiseks ja mõtisklemiseks esitust vahel peatades. Ehk lisatakse veebilehele ka kirjelduste tekstivariandid – neis liikumine on hõlpsam.

Mittetulundusühingu Kakora juht Sülvi Sarapuu sõnas, et kuulis projekti esitlusel juba huvitavaid kommentaare. „Pime külastaja ütles, et ta on neid väikseid figuure ju näinud, aga katsudes on need täitsa uued. Usun, et ka kirjeldused annavad nägevatele inimestele teostest teise mõõtme,“ lausus Sülvi.

Ta tunnustas vahvat koostööd kirjeldustõlk Zoja-Triin Truumetsaga. „Maali „Serenaad“ kirjelduse juures tekkis väike probleem. Kas inimene, kelle nägu pole väga selgelt välja joonistatud, laulab või mängib – mis kirjeldusse tuleks panna? Muuseumiinimestele oli kuidagi üllatav, kui arvasin, et võib-olla see ongi hoopis värvide serenaad. Kirjelduste juures tuleb jätta ka midagi meile endale mõtlemiseks – päris kõike ei tohigi öelda,“ selgitas Kakora juht.

Ma ei ole seda maali näinud. Kuulasin mitu minutit kestvat põhjalikku kirjeldustõlget veebilehelt. Võib nõustuda selle lõpulausega, et tegemist on värvide serenaadiga.

Reljeefjooniseid luues on vajalik kujutisi lihtsustada. Nii, nagu nägijad tajuvad pilti erinevalt, teevad seda ka pimedad inimesed. Kui eksperdiks kutsutud pimedale mehele näidati vaiba lihtsustatud reljeefset pilti ja nii-öelda kirjumat pilti, siis arvas ta, et ostaks endale vaiba täpsema pildi, kui see kusagil müüa oleks.

Loodan, et juba koostatud maalikirjeldused ei jää viimasteks, sest selles majas on maale väga palju. Kirjeldatud teosed on vaid väike läbilõige Adamson-Ericu loometeest. Kindlasti on muuseumis huvitavaid asju, millest pimedad inimesed veel midagi ei tea.

Adamson-Ericu muuseumi direktor Ülle Kruusil oli hea meel ja uhke tunne, et muuseumi töötajad otsustasid teha kunstniku juubeliaasta eriliseks ja jõuda nii veel väga paljude inimesteni. „Eriti tänulik olen teile, kes aitasite meil, nägijail, nii paljude värvide, vormide ja lõhnadega maailma teistmoodi mõista,“ lausus muuseumi juht külalistele.

Projekti „Kunst „nähtavaks“!“ elluviimist toetas Hasartmängumaksu Nõukogu. Teostajad: Liisi Selg (projektijuht), Sülvi Sarapuu (konsultant), Zoja-Triin Truumets (kirjeldustõlked), Inga Heamägi (joonised ja graafika), Lauri Kaldoja (helindamine), Klaire Kolmann (keeletoimetus). Nõustajad: Ülle Kruus (Eesti Kunstimuuseum – Adamson-Ericu muuseum), Marja Kivihall (Eesti Pimedate Raamatukogu), Jane Meresmaa-Roos (Eesti Kunstimuuseum – Kadrioru kunstimuuseum), Siim Soopõld (Ossmet OÜ), Artur Räpp ja Raili Ilves.

 

 

 

Järelhüüe Hans Kaldoja mälestuseks

Priit Kasepalu, Eesti Pimedate Raamatukogu teabejuht

 

Väga tänuväärne osa Hans Kaldoja elutööst oli lugeda raamatuid neile, kes seda ise teha ei näe. Ta alustas 1983. aastal „Kolme musketäriga“ ja lõpetas tänavu üsna sümboolselt Ain Kalmuse mälestusteraamatuga „Meil pole jäädavat linna“. Pea kõik tema esitatud 231-st heliraamatust on praegu nägemispuudega inimestele kättesaadavad pimedate raamatukogu veebiraamatukogus.

Hansu tehtud töö mahtu ja keerukust ei ole kerge hoomata. Võiks mõelda, kas ja millise aja jooksul on igaüks läbi lugenud 231 raamatut. Tasuks ka proovida, mitu komistust tuleb lehekülje kohta valjusti lugedes. Hansule endale jäi erilisena meelde Magnus Ilmjärve „Hääletu alistumine“. Selles raamatus on pea tuhat lehekülge ja salvestuse kestus on üle 48 tunni. Hans hakkas seda lugema siis, kui puudel pungad puhkesid, ja lõpetas, kui lehed hakkasid kollaseks minema.

Nagu Hans raamatukogu lugejate konverentsi ettekandes oma töö põhimõtte sõnastas, on näitleja ülesanne muuta kirjutatud tekst kuulaja jaoks elavaks. Seda ta ka tegi. 2017. aastal valisid heliraamatute lugejad-kuulajad ta kahe viimase aasta parimaks meesesitajaks. Hansu huvitasid ajalooteemad, ühiskonna arenguga seonduv ja üldinimlikud küsimused. Juba kaheksakümnendate alguses arutles ta raamatute tekste salvestamas käies helioperaatoriga teemadel, mis jõudsid Eesti ühiskonda alles viie aasta pärast.

Hans oli väga tähelepanelik ja abivalmis. Ta juhtis meelsasti Kaarli kirikus korraldatud heategevuskontserte „Su samme kaja“, mille tulu anti pimedatele lastele digitaalklaveri ostmiseks ja vähihaigete laste toetuseks. Vahel oli Hans ka paras krutskimees. Kord rääkis ta, et tal on kolmevaatuselises etenduses vaja esineda esimeses ja kolmandas vaatuses. Ta pakkus, et tuleb Draamateatrist pärast esimest vaatust Vene tänavas asunud helistuudiosse lugema ja läheb kolmandaks teatrisse tagasi. Teisel korral õpetas ta mulle, kuidas eristada tehnilist ja puhast piiritust piiritusetilka kahe sõrme vahel hõõrudes. Heatahtlik ja sõbralik – niisugusena jääb ta pimedate raamatukogu töötajatele meelde. Tema tehtu jääb nägemispuudega inimestele paljudeks aastakümneteks. Ikka ja jälle kuulatakse heliraamatuid, mille alguses on lause „Loeb Hans Kaldoja“. Meenutame Hansu ülima tänutundega.

 

 

 

Kassisõprade kaasahaarav kassiraamat

Priit Kasepalu

 

Teisipäeval, 12. detsembril 2017, esitleti Põhja-Eesti Pimedate Ühingu maja saalis raamatut „Nurrulandi lood“. Selle autor on seni tundmatu Susanna Suvi. Mõni päev enne raamatuesitlust Facebookis avaldatud postitus pani aga huvilistele asjad paika. Susanna Suvi on Põhja-Eesti Pimedate Ühingu esinaise Janne Jerva varjunimi. „Suurelt kirjutatud j-tähed tunduvad peale vaadates natuke tigeda näoga. S-täht on pigem lõbusam ja annab variatsioone,“ põhjendas autor oma otsust avaldada lasteraamat just selle varjunime all. Raamat valmis tänu naiskonnale – lisaks Susannale andsid raamatu ilmumisse oma panuse illustreerija Sirli Leinpere, kujundaja Kerli Virk ja toimetaja Ann Aruvee.

Tundub ehk veider, et sotsiaaltöötaja ja eripedagoogi töö kõrvalt ärgitasid Jannet lasteraamatut kirjutama Euroopa Liidu projektid, mida ta kümmekonna aasta eest koostas. „Tundsin, et olen ennast niivõrd tühjaks kirjutanud, et ei suuda enam ridagi kirja panna. Ükskord nägin unes, et minu kass lehvitas käppa ja ütles mulle: „Ma tervitan sind Nurrulandist!“. See oli väga kummaline uni. Läks mööda kolm-neli kuud ja tundsin, et kirjutan Nurrulandi lood arvutisse. Tahtsin teada, kas oskan end natuke lihtsamalt ja inimlikumalt väljendada kui projektides tarvis. Oli kohutavalt raske. Kirjutasin viis lehekülge ja mõtlesin, et mitte midagi ei tule välja,“ rääkis Janne algusest. Poole aasta pärast tegi ta selle faili uuesti lahti – hinges hakkas kripeldama, kuidas ei saa! Janne kirjutas edasi, tuli umbes 50 lehekülge teksti. Rahul ta sellega aga ei olnud.

Mittetulundusühing Kakora korraldas loomingukursuse, mida juhendas Kristiina Ehin. Nägemispuudega huvilised kirjutasid jutukesi ja tema kommenteeris kirjutatut ning andis tagasisidet. Paar kuud pärast kursuse lõppu palus Janne Kristiina Ehinilt, et ta annaks vihjeid, mida võiks juba kirjutatud tekstiga teistmoodi teha. Möödus kaks nädalat, kui Kristiina Ehinilt tuli vastus. Tema ema Ly Seppel kirjutas väga hea kriitika. „Olen selle eest ääretult tänulik. Lugenud seda kriitikat, kirjutasin kogu teksti ümber. Jätsin välja palju kirjeldavaid osi, mis ei olnud eriti huvitavad. Peategelaseks sai Pahanduste Paula, kes on ääretult tegus kass. Raamatu esimeses pooles on ta selline kass, kes käib igal pool ringi ja üritab ennast leida. Temaga juhtuvad igasugused pahandused. Vahel on need natuke naljakad, vahel panevad õlgu kehitama,“ kirjeldas Janne järgnenut.

Et oleks põnev, on raamatus ka teisi tegelasi, kes ei ole alati kõige paremad, näiteks rotibande ninamees Ruff. Ka Nurrulandis peab olema korrapidaja. Korrapidaja nimi on Kriuks. Tema vaatab, et kõik oleks korras. Nurrulandi ohustavad kaarnad, kes otsivad endale uut pesapaika ja tulevad suure kokkukolimislepinguga. Kõvakaaneline raamat on päris paks – koos piltidega 128 lehekülge – ning selles on üsna palju tegelasi. Nende hulgas on üle kümne kassi – mõned liiguvad läbi raamatu, mõned tulevad ja lähevad.

Kui Janne oli tekstiga lõpusirgele jõudmas, ütles tütar, et tema parim sõbranna, graafiline disainer Kerli sooviks kujundada lasteraamatut lisaks kõigile nendele raamatutele, mida ta juba teinud on. Tuli veel välja, et Kerli ema Sirli on soovinud lasteraamatut illustreerida juba aastakümnete eest kooliajal. Ühendas ka see, et kõigil kolmel on kodus kassid. „Välja on tulnud midagi hoopis paremat, kui ette kujutasin,“ tunnustas Janne kaaslaste tehtut.

Raamatu kujundaja Kerli kirjeldas oma tööd nii: „Pealkirjade kirjatüüp on veidi mänguline – ebatavaline, ebaühtlane kiri. Sisu kiri sai valitud selline, mis oleks lastele kergesti loetav ja piisavalt suurelt trükitud – et ei väsitaks liialt. Lisasin iga peatüki algusse mustvalge pildikese.“

Nurrulandi lugu värvides asub raamatu keskel. Kuna raamatukassidel on nii inimese kui ka kassi iseloomujooni, mõtteid ja käitumismustreid, on nad Sirli joonistatud piltidel inimese käitumise ning kehahoiakuga. Üks pilt hõlmab kaks lehekülge. Vana lasteraamatu stiilis pildid on valminud akvarellitehnikas – kõigepealt joonistatud pliiatsiga akvarellipaberile, siis värvitud akvarellipliiatsitega ja ühtlustatud veega.

Raamatuga on kaasas ka väike värvimisraamat. Raamatu leiate raamatupoodidest.

 

 

4. jaanuaril tähistati ülemaailmset punktkirjapäeva

Priit Kasepalu, Eesti Pimedate Raamatukogu teabejuht

 

  1. jaanuaril, rahvusvahelise pimedate punktkirja looja Louis Braille’ 209. sünniaastapäeval, märgitakse ülemaailmset punktkirjapäeva. Braille kiri ehk punktkiri koosneb reljeefsetest punktikombinatsioonidest, mida loetakse sõrmedega. Kombinatsioonide aluseks on nn kuuspunkt – ülevalt alla kolm ja vasakult paremale kaks punkti. Igat tähte ja kirjavahemärki tähistab kindel punktikombinatsioon.

Punktkirjast on kõige hõlpsam aimu saada ravimipakenditel. Selles kirjas on märgitud ravimi nimetus ja toimeaine kogus. Punktkirjas tähistusi võib leida liftide juhtnuppudelt, busside stoppnuppudelt ja isegi mõne riigi postmarkidelt. Pärnus kunagise Endla teatrihoone mälestusmärgil on iseseisvusmanifesti tekst ka punktkirjas.

Kõige usinamad punktkirjakasutajad on kirja Tartu Emajõe Koolis või Tallinna Heleni Koolis selgeks õppinud pimedad lapsed. Kui koolid lõpetatud, siis punktkirja kasutamine ja punktkirjas raamatute lugemine paraku vähenevad – arvutite ekraanilugemistarkvara ja CD-dele loetud või arvutis kuulatavad heliraamatud võimaldavad info kiirema ning ulatuslikuma kättesaamise. Braille’ kirjaoskusest on aga kasu märkmete tegemisel, nutitelefonis kirjutamisel ja punktkirjakuvari abil arvuti kasutamisel.

Eesti suurim punktkirjas raamatute valmistaja ja laenutaja on Tallinnas asuv Eesti Hoiuraamatukogu osakonnana töötav Eesti Pimedate Raamatukogu. Laenutuses on ligi 900 nimetust punktkirjas raamatut. Mullu lisandus 31 nimetust. Punktkirjas trükiti 14 lasteraamatut, mida lugejad on soovinud. Nii võib nüüd punktkirjas lugeda Mika Keräneni raamatut „Jõmmu“, Kairi Looga „Leemuripoeg Ville teeb sääred“ ja Ilmar Tomuski „Inglid kuuendas b-s“. Raamatukogus trükitutest viis on venekeelsed, annetustena saadud raamatutest enamik aga ingliskeelsed. Trükiti ka teatrietenduste ja konverentside kavu ning näitusi tutvustavaid tekste. Kõigil Braille’ kirja kasutajatel on võimalik saada endale 2018. aasta kalender punktkirjas.

Punktkirja kirjutamise vahendeid – punktkirjatahvleid, krihvleid, punktkirjakirjutusmasinaid ja arvutite punktkirjakuvareid – müüb soodustingimustel abivahenditena MTÜ Jumalalaegas abivahendikeskus Silmalaegas.

Maailma Pimedate Liit võttis 2000. aastal Melbourne’is toimunud täiskogul vastu Louis Braille’ sünnikuupäeva ülemaailmseks punktkirjapäevaks kinnitanud resolutsiooni. Esimest korda märgiti ülemaailmset punktkirjapäeva 2001. aasta 4. jaanuaril. Eestis tehti seda Eesti Pimedate Raamatukogu eestvõttel esmakordselt kolm aastat hiljem.

 

 

Sügishooaeg 2017 algas Lõuna-Eesti Pimedate Ühingu rahva jaoks elamusrohkelt

Rita Puidet

 

Lõuna-Eesti pimedad ja vaegnägijad rõõmustavad taas, et saavad nautida häid näitlejatöid ja huvitavaid etendusi. Lõuna-Eesti Pimedate Ühing on juba mitu aastat teinud koostööd Vanemuise ja Ugala teatriga. 2017. aasta sügisel sai alguse ka mõtteis mõlkunud soov külastada Rakvere teatrit. Kolme kuu jooksul on huvilised saanud käia kümmekonnal etendusel. Detsember tõi sellesse aastasse lisa juurdegi, sealhulgas kirjeldustõlkega etenduse „Amalia“ Viljandis. Just Ugala ongi see teater, kes on kirjeldustõlkeid teinud. Esimene kirjeldustõlge tehti 2010. aastal etendusele „Kolm meest paadis“.

Teatriga Vanemuine on Lõuna-Eesti Pimedate Ühingul juba aastatepikkune hea koostöö. Sügis tõi üllatuse. Seekord tuli teatrisaali asemel sammud seada hoopis Toomemäele vanasse anatoomikumi. Seal kehastus näitleja Merle Jääger kunagiseks Tartu ülikooli rektoriks Georg Friedrich Parrot’ks. Tegu oli Meelis Friedenthali kirjutatud monoetendusega, mille teksti päheõppimine oli näitlejale tõenäoliselt paras proovikivi. Kuigi õppehoone ringauditooriumis polnud nägemispuudega inimeste jaoks kerge liikuda, oli kuuldu mõttetihe ja pakkus uusi teadmisi.

Kõik etendused pole ehk kõigile meele järele olnud, mis polegi üllatav, sest maitsed on ju erinevad, aga võimaluse eest teatrikunsti nautida on tänulikud siiski kõik. Vanemuise teatri müügijuht Siivi Põldots on see kontaktisik, kellega ühing koostööd teeb. Siivi Põldots ütleb, et sooduspileteid pakub ta nendele etendustele, kuhu teatril on mahuliselt ja rahaliselt võimalik soodustusi teha. Samas jälgitakse, et pakkumised oleksid eri žanrite lavastustele ja et esindatud oleksid nii draama-, tantsu- kui ka muusikalavastused. Ka sõnab ta, et lisaks lasterikaste perede ja vähekindlustatud peredest pärit laste toetamisele saavad teatripiletite näol toetust koolide kultuuri- ja haridusprojektid ning erivajadustega inimeste organisatsioonid. Lõuna-Eesti Pimedate Ühingu liikmed on olnud aastaid aktiivsed teatriskäijad ja soodustuste kasutajad. Toetuste prioriteedid on aastatega välja kujunenud. Ta loodab, et senine meeldiv koostöö kestab ka edaspidi. Siivi Põldotsa kõrval kuuluvad tänusõnad Ugala teatri administraatorile Karin Eelmäele, kes on samuti leidnud võimaluse nägemispuudega vaatajaile sooduspileteid pakkuda.

Lõuna-Eesti Pimedate Ühingu liige Kaili Mikk ei jäta peaaegu ainsatki teatriskäiku vahele. Ta ütleb, et on armastanud teatris käia juba lapsepõlvest saadik. Tema sõnul on teatriskäimine omal moel rituaalne tegevus. Juba ettevalmistus selleks – etenduse väljavalimine, riiete sobitamine, õige parfüümi leidmine – tekitab elevust. „Kõik see loob mu sees õige õhkkonna, tunde, mingi pidulikkuse aura,” ütleb Kaili. Ta imetleb ja austab väga näitlejaid, sest nad esitavad laval täna üht, homme teist ja ülehomme hoopis kolmandat rolli. Iga roll nõuab neilt võimet ümber kehastuda, olles täna „jänes”, homme „hunt” ja ülehomme ehk „haldjas”. Teda vaimustab näitlejate anne ja suutlikkus igal õhtul vaatajaid veenda selles, mida nad teevad, ilma võimaluseta rikkiläinud stseeni parandada. „Olen alati etenduse lõppedes väljunud otsekui mingist teisest reaalsusest,” sõnab Kaili.

Sel sügisel nähtud lavastustest lummas teda enim Vanemuises mängitav etendus „Laineid murdes“. See pani teda sügavalt endasse ja teistesse inimestesse vaatama, neid märkama, tunnetama. Lavastustes meeldibki talle just see, kui laval toimuv aitab mõista iseennast, kui mängitu paneb teda reaalselt mõistma ja tajuma tundeid, mida võivad tunda teda ümbritsevad inimesed. Just seda pakkus etendus „Laineid murdes“.

Mängulise ja huumorikillukestega läbitikitud mõtlemapaneva etendusena tõstab ta esile „Vanaema ja Issand Jumala“ Ugalas, mida tal oli õnn uuesti näha. „Ei saa öelda, et mulle meeldiks vähem kerged, lihtsad komöödiaetendused. Meeldivad samuti, ja väga, sest mis tahes etendusest on leida midagi, mis sobib endale hilisemaks mõtteaineks, oma elus detailide märkamiseks,” võtab Kaili aastatepikkuse teatrikogemuse kokku. Ja ta lisab: „Teatrist lahkudes jään iga kord mõneks ajaks lavastuse lummusesse elama. Ikka tuleb mõni emotsioon, öeldud fraas, tunne või tähendusrikas vaikusehetk, mis lavalt minuni jõudis, mingil hetkel minu juurde, minu hinge ja mõtetesse tagasi.”

 

 

 

Friedebert Tuglas – Eesti kirjandusklassik, kes kirjutades mõtles nägemisele

Elle-Mari Talivee, Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse teadur

06.04.2017 lugemisfoorumil peetud ettekande põhjal

 

Friedebert Tuglas oli minu arvates kirjanik, kes armastas maailma kogu selle mitmekülgsuses ning varjundirikkuses. Isegi kui Tuglase kujutatud maailm on nii mõneski novellis üsna sünge, jääb domineerima selle tajumise ja kirjeldamise võimaluse rõõm. On üsna ükskõik, kas tema teose sündmuspaik on saar maailma otsas, Ahja mõis või Tartu katustik. Ikka loob kirjanik maailma nii, et ses on kirjeldamise ja tajumise janu. Värvid ja varjud on Tuglase loomingus terve omaette teema, millest on kirjutanud näiteks Johannes Semper ja Paul Viires. Ilmselt ka maailmakirjandusest ei ole kerge leida kirjanikke, kes kasutaksid nii palju värve kui Tuglas, pealegi juhtides tähelepanu kõigepealt just värvitoonile. Tuglas on oma värvilembuse allikaid mõnevõrra ka avanud, näiteks mälestustes Konrad Mäest kirjeldanud Ahvenamaa saarestikku, mida ta nimetab vahva sõnaga „saarteräga“. Kuid niisama kütkestavad kui üldpildi monumentaalsed jooned olid väikesed, intiimsed detailid. Küllap Tuglast lugedes, tema kirjutatut kuulates avardub kujutlus ja muutub selle maailma hindamine, mis meid ümbritseb.

Tuglas kandis juba koolipõlves prille. Aastate lisandudes tema nägemine aina vähenes. Eluõhtul oli ta poolpime. Tuglase fotodest puuduvat prillid vaid ühel noorukina tehtud, kaabu ja kikilipsuga ülesvõttel. Nägemine halvenes juba koolipoisina ning gümnasist Tuglas kandis igatahes ninal näpitsprille. Sellisena rändas ta oma üheteistkümneaastase paguluse ajal läbi Euroopa: nii Soomes Oulunkyläs kui ka Pariisis Jaan Koorti ateljees tehtud fotodel on noorel mehel prillid ees.

  1. aasta mais oli ühtlasi kirjandusrühmituse Siuru asutamise 100. tähtpäev. Kevadel asutatud ja suvel sõprusringiks tihenenud organisatsioon jõudis sügiseks nii kaugele, et hakkas kirjastama oma raamatuid. Siurulastest on säilinud mitu hästituntud grupifotot. Fotodel kannab lisaks Tuglasele prille ka August Gailit. Ent sel rühmituse asutamise aastal on Tuglase üsna kangel prillipaaril lisatähendus. Esimene maailmasõda oli siis mitu aastat kestnud ja sõdimist jätkus veel novembrikuuni 1918. Nimelt tugevad prillid vabastasid Tuglase tol sõjasuvel sõduripõlvest: nimelt sai ta küll sõjaväekutse, aga komisjon vabastas ta just lühinägelikkuse tõttu sõtta minekust.

Tuglase kabinet tema viimases kodus Tallinn-Nõmmel, endises Marie Underi ja Artur Adsoni kodumajas, annab esiteks muidugi aimu kirjaniku raamatuarmastusest, mõnikord ka erilistest lemmikutest. Nii asub vasakul, laua taga istudes kohe käeulatuses, soome kirjandus: Soomes elas Tuglas pikalt oma pagulasaastail 1906–1917 ning pöördus Euroopa-rännakuilt ikka Oulunkyllä tagasi. Tema tõlkis ka eesti keelde rohkesti soome kirjandust. Selle kirjutuslaua taga redigeeris kirjanik oma tekste. Nõmme-periood 1950. aastatel oli iseäralik rusuv sisepagulus, põlu all olemine Nõukogude Liidus, ja siis aina täiuslikumaks viimistletud tekste ei pruukinud ta üldse kunagi enam loota avaldada.

Tuglase kirjutuslauatooli selja taga on päris mitu riiulivahet mitmes keeles muinasjutte. Need on õieti Tuglase abikaasa Elo raamatud, aga kõnelevad omaette lugu ka sellest, kuidas kirjatööst väsinud silmadega mehel valutas öösiti süda ning ta ei saanud magada. Elo luges talle siis ette – kuni tuli lõpuks uni, kas või vastu hommikut.

Aga Tuglase laual seisab ka toekas jalaga luup, vist küll päris mitmete viimaste aastate asendamatu abimees kirjatöös. Ka varasema loomingu redigeerimisel oli Elo abi sageli asendamatu: ta luges vahepeal ilmunud allikaid, et Tuglasele öelda, kas on selgunud midagi sellist, mida oleks vaja lisada – et mees ei peaks haigeid silmi väsitama.

  1. aasta lõpul, pool aastat pärast Elo surma, on Tuglas kirjutanud hüvastijätukirja Marie Underile ja Artur Adsonile, sõpradele ja kaassiurulastele, oma viimase kodu pärisperemeestele. Kiri algab nõnda: „Kallid Under ja Adson. Küllap jahmute juba mu kirja välimust nähes. Kuid ma olen poolpime, ei näe absoluutselt trükiteksti ega sedagi lugeda, mis ise kirjutan. Kõigeks pean kõrvalist abi kasutama. Sellepärast kirjutangi poolpimedaile määratud paberile, et read pealitsiti ei läheks. Ja seekord tahaksin just Teile ise kirjutada, kas või viimast korda elus.“

Veel mõni aasta varem on ta kirjas tõlkija Liidia Toomile öelnud: „Teile kirjutades kipun kogu aeg aeda, kus kiviktaimlad õitsevad nagu kirjud pärsia vaibad.“ Tuglaste aia rõõmsat värvikirevust on noist aastaist tabanud üks nende palvel tehtud maal, mille autor on Ernst Hallop. Nõnda võib loota, et kui kadus võimalus näha trükiteksti, sel ajal hallikat kirja kollakal paberil, ei kadunud siiski rõõm näha värve oma Nõmme aias.

Avastasime üsna hiljuti muuseumi kogust ühe prilliretsepti. Need prillid on Tuglasele tellinud ja toonud või saatnud Soomest 1960. aastate alguses keegi hea sõber. Retseptil on tellijaks märgitud Aarni Krohn, saajaks professor Tuglas Tallinnas. Prillidki olid niisiis asjad, mis n-ö salakaubana üle piiri liikusid. Võib-olla olekski see lõpetuseks üsna sümboolne: nägemisvalgust toodi Tuklale, kelle nägemisest oli elu lõpukümnendiks saanud nähatahtmine, Soomest, sealt, kust ta kunagi oma loomingusse põhivärvid laenas.

 

 

 

Meri ühendab

Priit Kasepalu, Eesti Pimedate Liidu aseesimees

 

Eesti Vabariigi juubeli eelõhtul tähistas Eesti Meremuuseum Tallinna Lennusadamas piduliku vastuvõtuga oma 83. aastapäeva. Avati näitus „100 aastat kiilu all. Eesti lugu laevades 1918-2018“. Esitleti ka sama pealkirjaga raamatut.

Viie aasta eest külastas kaks pimedat inimest kirjeldustõlgi konsultantidena kunagist vesilennukite angaari ehk praegust muuseumi. „Ega te ju ei lähe?“ küsis kirjeldustõlk kõrgel lae all oleva kaarsilla ees. Muidugi ületasime silla. „Ega te ju ei lähe?“ küsis turvamees allveelaeva Lembit sisemusse viiva luugi juures. Muidugi laskusime laeva. Laevas tuli meie juurde meremuuseumi direktor Urmas Dresen ja hakkas giidi kombel kõike tutvustama.

Raskused on selleks, et neid võita. Mitmed asjad, mida pimedatele inimestele ületamatuks peetakse, ei pruugi seda aga olla. Eriti siis, kui tegutsetakse ühiselt.

Pimedaid ja vaegnägemisega inimesi ühendab Eesti Pimedate Liit. Selle eelkäija Eesti Pimedate Hoolekande Selts „Pimedate Abi“ asutati juba vähem kui neli aastat pärast Eesti Vabariigi sündi. Praegu on liitu kuuluvates ühingutes ligikaudu 1600 liiget. Inimesi, kelle huvide eest pimedate liit seisab, on aga märksa enam.

Raamatu „100 aastat kiilu all“ väljaandjad annetavad igalt müüdud eksemplarilt 1 euro pimedate liidule. Juhatuse otsusel kasutatakse saadavat raha liidu juubeli märkimiseks aastal 2021.

Meri ühendab. Meremuuseumile ja Äripäeva Kirjastusele jäid pidulikku raamatuesitlust meenutama mitme mere taga Indoneesias kasvava rotangpalmi vartest tehtud korvid. Need punusid Saaremaa pimedad meistrid.

Pildirikas teos, milles 240 lehekülge, on põnev ja annab palju uusi teadmisi. Peagi jõuab raamat Eesti Pimedate Raamatukogu vahendusel ka nägemispuudega lugejateni, kes saavad kuulata selle teksti kõnesüntesaatoriga arvutil.

 

 

 

Saaremaa 100 triipu

Doris Peucker

 

Saaremaa Kunstistuudio otsustas Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva puhul kinkida Saaremaa vallavalitsusele vaiba. Sellega seoses kutsus kunstistuudio sadat inimest üles andma oma panust ja kududa vaibasse 100 erinevat triipu.

Anu Pahapill, Anneli Lõhmus, Doris Peucker ja Laine Krischka Saaremaa Pimedate Ühingust otsustasid üleskutse vastu võtta ja läksid 3. veebruaril 2018 kunstistuudio galeriisse. Seega on Saaremaa vallavalitsusele kingitavas vaibas triip nr 58 Anu kootud, triip nr 59 Anneli kootud, triip nr 60 Dorise kootud ja triip nr 61 Laine kootud.

 

 

 

Ülo Voltri rääkis 10. veebruaril 2018

Küsitlesid Anneli Lõhmus ja Doris Peucker

Kasutatud fakte Aare Laine 28.11.2011 artiklist Saarte Hääles

 

Ülo Voltri on õppinud legendaarsel GITISe (Vene riiklik teatrikunstiinstituut) kursusel Moskvas. Ta on kaks aastat vangis istunud, kohtu poolt surnuks tunnistatud, kümmekond aastat vale nime all elanud. /Eesti Ekspress 18.03.2015/

 

Ülo Voltri: Mida ma oskan oma elust rääkida... Minu ema sündis Põltsamaal Laeva vallas vaeslapsena. Ema ema oli linnas teenijatüdrukuks, aga pidi töökoha säilitamiseks salaja sünnitama ja lapse ära andma. Isa sündis Haaslava vallas Võnnu kihelkonnas niiütelda vaeste varjupaigas. Mina sündisin 24. juunil 1929, jaanipäeval, Tartu linnas, pere ainsa lapsena. Siis oli ema juba Tartu Maarjamõisa kliinikus sanitar, isa pidas Väike-Kaare tänaval kingsepatöökoda. Minu elu oli väga ilus. Hoolitseti igatpidi. Ainuke viga oli see, et ema ja isa ei olnud haridust saanud. Emal oli pool aastat külakooli ja isal ei olnud sedagi. Aga lugeda nad oskasid. Aga mina pidin selle tõttu kõik oma kooliasjad ise õiendama, sest isast-emast... Nad oleksid tahtnud küll, aga lihtsalt ei osanud mind aidata. Minu koolitee algas 1. septembril 1937, olin siis 8-aastane, läksin 15. algkooli. Meil olid pikad vahetunnid, 20 minutit, siis meid aeti välja jooksma. Kui ka vihmane ilm oli, siis aeti ikkagi välja, kas või varju alla, värsket õhku saama või nii. Vahetunnil anti lastele ka süüa.

Siis algas sõda. Isa võeti kinni. Niipea kui Saksa väed teisele poole Emajõge ära läksid, tuldi meie juurde koju, ähvardati meid kõiki maha lasta. Ega mina tea, miks. Isal oli üks vaenlane, Valge-nimeline, kes tema peale kaebas. See mees ise organiseeris neil päevadel mahalaskmisi. Aga juhtus niiviisi, et mehed, kes kinni nabiti, koondati kõik Tamme staadionile. Ja säält siis viidi õhtul nn halli majja Riia ja Pälsoni nurgal. Seal olid keldris kongid. Üks kong oli niivõrd pisikene, et selles ei olnud ruumi ei istuda ega astuda. Ei olnud vett ega õhku. Isa oli selles kongis koos teiste meestega. Isa pärast rääkis, et oli tulnud üks ohvitser, eestlane, haaranud revolvri ja tühjendanud selle inimeste pihta. Siis oli öelnud: „Noh, nüüd on teil ruumi rohkem, saate hingata.”

Siis kadus isa ära. Olime surmkindlad, et isa on ära tapetud. Sest igal õhtul viidi inimesi jälle Jalaka liinile mahalaskmisele. Aga ei. Isal oli üks hea sõber, nakkushaigla peaarst. Aga sellele peaarstile oli antud kuri käsk, et ta peab mahalaskmisele viidute seast iga päev valima paar-kolm ohvrit, kelle peal katsetada, kui kaua nad igasugustele nakkushaigustele vastu peavad. Too arst oli minu isa teiste seas näinud ja otsustanud, et võtab ta kaasa. Arst peitis isa paariks-kolmeks kuuks haigla ühte osakonda, et ta ellu jääks.

  1. algkool likvideeriti. Sattusin maalaste jaoks moodustatud algkooli Kesk tänaval. Seal algas õppetöö kuu aega hiljem, et ka need lapsed saaksid õppetööst osa võtta, kes pidid kartuleid korjama ja ema-isa põllutöödel aitama. Aga siis läksin raksu oma saksa keele õpetaja Ilvesega. Ja nii põhjalikult, et midagi hullu kohe.

Ükskord tulin koju ja rääkisin oma koolimuljeid isale. Isa kohe haaras kinni, et kas see on see Ilves Võnnust. Aga väga võimalik. Isa ütles, et see on tema leerivend. Ja siis rääkis mulle ühe loo, mis selle leerivennaga oli juhtunud. Võnnu kirikuõpetajaks oli tollal keegi Varese-nimeline, Võnnu Vares. Ja leeritunnis räägitakse Jumalast, et kus tema asub ja kes ta on. No ja siis oli Võnnu Vares lastele rääkinud, et igal inimesel on oma Jumal tema enda sees. Kes on hea laps, sellega on Jumal. Kes on paha laps ja vigureid teeb, see on kõik oma olemise tondile andnud. See Ilves andis meile ka usuõpetust. Järgmises usuõpetuse tunnis ma kõige paremast meelest ja tahtmisest rääkisin seda juhtumit, kuidas õpetaja tegi selgeks, et Jumal on iga inimese enda sees. Sa issand! Ilves röökis valjemini ja võimsamalt kui Martin Luther King, kui too vihastas. Mulle pandi süüks, et ma solvasin Jumalat. Vot nii. Ja siis pidi sellele seigale vahele segama direktor. Tema kontrollis minu teadmisi saksa keeles ja pani mulle kolme. Ta ei julgenud rohkem panna, ja ütles, et kao siit sellest koolist. Tema abiga sain 16. algkooli Näituse tänaval. Käisin siis 6. klassis. No see oli Saksa okupatsiooni viimastel aastatel. Siis oli saksapärane koolikorraldus ja algkool oli 6-klassiline.

Siis sai algkool läbi, pärast seda tuli teha eksam, et saada esimesse gümnaasiumiklassi. Isa ei uskunud, et ma sisse saan, sest ma ei viitsinud tööd teha, laisk olin. Ma ei tahtnud muud kui joosta, palli taguda, luuletusi lugeda. Läksin eksamile. Endal ka usku ei olnud, aga küsimused olid minu jaoks lihtsad ja olin viitega sees. Aga see õppeaasta jäi vaid paarinädalaseks. Lapsed lasti koolist vabaks, koolimajadesse koondati haavatud ja siis aeti meid linnast välja sõja eest ära. Ühel heal päeval sõitis suur Saksa veoauto ette, laaditi meie asjad peale ja sõidutati meid Laeva valda Vändvere külla ema sugulaste juurde. Ja sinna jäime pidama kuni sõja lõpuni. Elasime seal nagu sõjapõgenikud ikka, oli suvine aeg, ööbisime lakas.

Ja siis, kui sõda hakkas lõppema, ja kui sakslased välja aeti, venelased sisse tulid, vaatasime, et ehk saame linna tagasi. Kärevere sild oli õhku lastud, aga sealt sai ikka üle ronida. Ja siis, mingisugusel põhjusel läksin mina üksinda ja isa pidi mulle paari tunni pärast teist teed pidi järele tulema. Turnisin, jalgratas seljas, õhkulastud varemetest läbi, istusin Käreveres uuesti ratta peale ja kihutasin Tartu poole. Aga isal ei läinud nii lihtsalt. Kui isa Käreverre jõudis, siis pidasid venelased ta kinni. Arvati, et ta on Saksa spioon ja ta taheti maha lasta. Õnneks oli keegi nendest nõukogude pooldajatest isa ära tundnud ja ütelnud, et see ei ole kellegi spioon, ta on meie oma poiss. Siis sai isa lahti ja tuli mulle koju järele. Kodust leidsime eest täieliku peldiku – kord sitta, kord pabereid, kord raamatuid, siis jälle sitta. Nii et kõik meie raamatud olid n-ö sihipäraselt ära tarvitatud. Seda mäletan, et isa siis kuidagi kombineeris mingisugusest jahust leivakakke, küpsetas neid pliidi all. Ja nii see elu hakkas minema tasapisi. Ema, kes oli Laeva valda oma sugulase juurde jäänud, tuli koju paar päeva hiljem, siis kui meil isaga oli elamine enam-vähem korras.

Minu koolitee läks edasi niimoodi, et rajoonide kaupa määrati koolid, kuhu iga laps pidi minema. Mina sattusin 6. keskkooli, 8. klassi. Nüüd oli juba kommunistide aeg ja meil hakati moodustama komsomolikomiteed. Kõik lapsed pidid komsomoli astuma. Mina ei tundnud sellest komsomolivärgist mingisugust mõnu, sest see ei haakunud minu huvidega. Koolis tehti ka näitemängu ja mina tahtsin näitlejaks saada. Ja kõik, ka Vanemuise vanad näitlejad, need kogu see aeg ajasid peale: „Voltri, sa pead minema teatrikooli! Sa pead hakkama näitlejaks, sul on väga suured anded!“ No ja aeti niikaua, kuni ma 11. klassis läksingi. Moodustati ju see Eesti stuudio Moskvas GITISes. Ja mind võeti ka sinna stuudiosse vastu. Koos minuga said tollal sisse ka hilisemad tuntud filmimehed Arvo Kruusement ja Kaljo Kiisk ning näitleja Jaanus Orgulas. Aga Abdulov, see näitleja, ei leppinud mitte üks raas, et minul ei ole lauluhäält. Ja siis pärast teist kursust leppisime kokku, et ma võtan aasta puhkust ja eratunde, et võibolla saan ehk midagi paremaks, ja siis tulen neljandale kursusele tagasi. Ja nii me tegimegi.

Ma mõtlesin, et mis ma kodus ikka logelen. Enne septembrit läksin ülikooli vaatama, kuidas sääl lood on. Ülikoolis sain kokku oma lapsepõlve sõbratariga, kes läks juurat õppima. Otsustasin, et lähen kah. Läksingi ja õppisin juristiks. Kui ülikool 1955 läbi sai, määrati mind Tallinna prokuratuuri uurijaks. Viis aastat pidasin uurijana vastu. Leidsin naise, abiellusin, sündis poeg. Alles aastaid hiljem tunnistas esimene abikaasa, et ta ei ole mind mitte iialgi mitte üks raas armastanud, ta tahtnud lihtsalt tunda, milline see abielu välja näeb. Igatahes see abielu ei jäänud püsima.

1958 avastati mul tuberkuloos. Kust ma selle batsitika endale sain, kes seda teab. Olin 3 kuud Taagepera sanatooriumis ja sain haigusest ajutiselt lahti. Aga siis, 1961. aastal tundsin, et tõbi lööb uuesti välja. Siis oli mu tervis täitsa läbi. Ma pidin sõitma Tartusse, et ema vaataks mulle tutvuste abil Tartu kopsutuberkuloosi sanatooriumisse koha. Aga selle asemel põgenesin ära. Sest samal päeval, reedel, sain kutse tulla esmaspäeval prokuratuuri ülekuulamisele, mind kahtlustati altkäemaksu võtmises. Vaata, asi oli niisukene, et mina kartsin hullemini kui tonti prokuratuuri aseprokuröri Kimmelit. Ta oli minu kohta öelnud, et maksku mis maksab, aga selle mehe ta ära hävitab. Tehti paar katset ka, aga jälle Jumal hoidis mind. Ükskord kukkus üks kang teise korruse ehituselt mulle jalgade ette. Ja siis läks tükk aega rahulikult. Seejärel kukkus üks telliskivi mulle peaaegu pähe, nii et mööda selga käis jutt. Oleks olnud veel paar sentimeetrit, oleks mul pää lõhki olnud. Ja siis juhuslikult, ühe KAPO töötajaga rääkides, vanu aegu meelde tuletades, sain teada, kes Kimmel tegelikult oli. Ta oli peaküüditaja olnud.

Ja siis läks nii, et olin vale nime all vabatahtlikult 10 aastat Venemaal asumisel. Tahtsin elada. Sõitsin Gruusiasse. Seal sattusin konflikti kohaliku miilitsaga ja mind pandi kinni. Kui vabanesin, sõitsin Komi ANSV-sse. Need aastad olid minule ilusad. Tuju hakkas tõusma ja tervis hakkas jälle paranema. Olin seal tisler. Olin Komi ANSV-s autahvlil kui parim tisler. Ma ise tegelikult tööd ei osanud. Ausõna. Asi oli niiviisi. Olin Komisse tööle värvatud, et endal elu sees hoida ja mullatööl. Ühel päeval kutsub töödejuhataja mind enda juurde, et see katlamaja rest läks katki ja nüüd oleme külmas, keegi kurat ei oska resti mudelit teha, et saaks uut valada, äkki sina proovid. Võtsin siis taskunoa ja läksin aia äärde, kus kasvasid mingid päris tugevate vartega marjapõõsad. No siis võtsin ja hakkasin neid lõikuma ja katsetama. Ja õhtuks oli mul midagi valmis tehtud. Töödejuhataja võttis minu ehitise nii õrnalt kätte, et jumalukene, nagu kakahunnik oleks olnud. Järgmisel päeval öeldi: „Suur tänu! Tänu sinule oleme jälle soojas. Me anname sulle nüüd 5. tislerikategooria.” Niipalju oli mul sellest tisleritööst aimu.

Komis kohtusin ka oma teise naise, Zoja Prokopjevnaga. Oktoobrirevolutsiooni aastapäeva puhul kutsus brigadir Morozov terve brigaadi enda juurde, et joome õlut. Nende õlu, see on hullem kui seebivesi, jumala eest. Teised olid kõik oma abikaasadega, mina olin üksinda. Siis mindi ja toodi üks plika mulle seltsiks. No ja ta jäigi. Mina teda minema ei ajanud, tema ära ka ei läinud, nii ta jäi. Meil sündis tütar, Galina. Zoja rääkis, et kui ta oli pisike plika, siis et ta elu päästa, moonutati tema sünniaastat, et saaks panna ta ametikooli riigitoidule, muidu sureb nälga ära.

10 aasta pärast aegus kriminaalasi, millega mind taheti altkäemaksu võtmises kohtulikult süüdi mõista. Siis sain tulla koos oma perega tagasi Eestisse. Vahepeal oli mind kohtu kaudu surnuks kuulutatud. Kartsin, mida prokurör Kimmel ette võtab, kui välja ilmun. Õnneks ei juhtunud midagi. Mind kuulutati jälle elavaks ning sain oma õige nime tagasi. Esialgu sain töökoha Rakvere EPTsse tisleriks. Aga siis suri Rakvere EPT jurist ära ja oli vaja uut juristi. Rääkisin siis EPT juhatajale, et mul olid ka kunagi need paberid olemas. – Mis! Olid või? – Nojah. – Häh, siis hakka kohe homme pihta! Novot, niiviisi sai minust jälle jurist. Sain korraliku korteri, naine sai korraliku töökoha. Kõik oli nagu korras, aga ikkagi see klassivahe eestlaste ja venelaste vahel oli liiga ületamatu, raskusi täis. Naine oli mul ju venelanna. Ja mitte tavaline venelane, vaid pärapõrgust. Omavahel ei olnud meil häda midagi. Ainukene viga, et tal hakkasid närvid üles ütlema. Ja ta lõpetas oma elu vaimuhaiglas. Eks seal oli kindlasti suur osa sõja ajal läbielatul.

 

Kuidas sa Saaremaale sattusid?

 

See oli niiviisi. Oma praeguse abikaasa Helgaga tutvusime 1950ndatel. Esimest korda kohtusime Tallinnas. Mina olin prokuratuuris uurijaks, tema oli mingisugusel kursusel. Ja hakkasime juttu ajama söögilauas ja nii see läks. Väga lahke inimene. Olin siis 30 millegagi. Aga see jäi kõik siis pooleli. Sest nagu ta hiljem on pihtinud, et tema kartis, et meie vahe on liiga suur – tema on lihtne poemüüja ja mina olen ikkagi prokurör. Ei kõlba. No ja siis saime ükskord jälle juhuslikult kokku Venemaa sanatooriumis. Ja kui ma Siberist tagasi olin, siis olin ma kord Väike-Maarjas pulmas ja Helga oli ka seal. Kuid kulus veel kümmekond aastat. Vahepeal lahutasin Zojast.

Kord olin Pärnus sanatooriumis. Ja esimesel õhtul kohe kaks noormeest paluvad, vaata niisukene asi on, et nad on Võrust. Ja Võrust on ka üks naisterahvas siin sanatooriumis. Aga nemad ei taha teda. Kas ma oleksin nii hea ja vähemalt paar tantsu tantsiksin selle noorikuga. Nojah, eks ma paar tantsu pidasin vastu. Ja siis ta kleepiski mulle külge. Aga ma vaatasin, et hoopis vahvam on kunagine ammune tuttav, kelle ka ära tundsin, Helga. Ja kui see pidu lõppes, läksime, et saadan ta siis koju. Sellest kujunes 3–4-tunnine jalutuskäik mööda öist Pärnu linna. Rääkisin temale ära, et kas ta üldse niisukese lontrusega tahabki tegemist teha, kes niiviisi on elanud teiste kulude ja kirjadega. Siis läks veel aega, aga otsisin Helga Saaremaal üles, laadisin veoauto kraami täis ja sõitsin Helga juurde elama. 1984 tegime pulmad.

Saaremaal jätkasin juristiametis – Valjala ühismajandis, agrotööstuskoondises, hiljem Kuressaare linnavalitsuses. Mina ei mõtelnud selle peale, et ma pean nüüd ühes või teises kohas olema. Kui pakuti mingi probleem lahendada, siis haarasin sellest kinni. Enne ei jätnud järele, kui pusisin ta sõlmest lahti. Hakkasin mängima ka Saaremaa Rahvateatris.

Aastal 2003 oli mul südameoperatsioon. Pärast seda on mul 2 sünnipäeva, mida tähistada. Organism oli siiski nii nõrk, et jäin kopsupõletikku, rohtude mõjul kadus nägemine. Hakkasin jutukesi kirjutama. Mul on kirjutusmasinaga trükkimine näppudes. 2011. aastal sain tõsielul põhineva jutustusega „Lahing lumes” omaloomingukonkursil Juhhei teise koha.

 

Kuidas sa Saaremaa Pimedate Ühinguga seotuks said?

 

Väga lihtsalt, nägemine kadus ära. Esimest korda kutsuti mind Lääne-Eesti Pimedate Ühingu Saaremaa osakonna koosolekule, kui oli mingisugune abivahendite tutvustamine. Nii ma sinna seltskonda jäin ja minu mäletamist mööda olin ka üks organisaatoreist, kui too osakond lagunes ja aastal 2006 loodi Saaremaa Pimedate Ühing ning minust sai ühingu revisjonikumisjoni esimees. Selles ametis olen tänaseni.

 

Sel aastal on Eesti Vabariigi 100. sünnipäev. Palun ütle veel lõpetuseks, mida sa soovid Eesti vabariigile?

 

No mida ma soovin? Rahu. Rahu ja veel kord rahulikku meelt, kainet rahulikku meelt!

 

 

 

Tänukontsert Saaremaa Puuetega Inimeste Kojas 22. veebruaril 2018

Malle Veske, Kuressaare Vanalinna Kooli muusikaõpetaja

 

Kõigepealt toodi mulle Vanalinna Kooli imeilusasti kujundatud nimeline kutse. Olin väga rõõmsalt üllatunud, et mind on kutsutud Saaremaa PIKi kontserdile kui hea koostööpartner. Ootasin seda tänukontserti väga. Muusikaõpetajale on see hingepärl, kui saad nautida kontserti publiku hulgas.

Saaremaa PIKi majas on mul alati soe ja imeline tunne. Olen tänulik, et saan selle maja üritustel osaleda. Kuna see kontsert oli pühendatud Eesti Vabariigi 100. sünnipäevale, siis oli ka saal väga maitsekalt ja päevakohaselt Saaremaa PIKi tegevustoa inimeste meisterdatud dekoratsioonidega kaunistatud. Esinejateks olid Saaremaa PIKi tegevustoa esindajad ning ansamblid Viu ja Viis. Südame tegid soojaks esinejad maja tegevustoast. Nad esitasid 2 numbrit kannelde ja lauluga. Millise rõõmuga seda tehti! Ei lugenud siin kehv nägemine ega liikumispuue!

Järgmiseks tuli lavale ansambel Viu. Esitati 11 uskumatult hea tasemega numbrit. Pole ime, et ka vabariiklikel puuetega inimeste kultuurifestivalidel on ansamblit kõrgelt hinnatud! Minu üllatus oli veel suurem, kui esitati oma inimeste loomingut. Nii viisi kui ka sõnadega ilmestasid kontserti: Doris Peucker – laulud „Lapsepõlvekodu“ ja „Kevadmuinasjutt“, Taivo Parbus – laul „Muinasjutt“, Riivo Saar – laul „Enesest“ ja võrratu Avo Levisto – laul „Maja minu saarel“! Rõõmus äratundmine peitus laulus „Lootus jääb“, sest 23.02.2018 Kuressaare Vanalinna Koolis peetud pidulikul aktusel oli samuti see laul repertuaaris.

Veel astus laval üles ansambel Viis, kes esitas 5 laulu. Kas oli see ansambli nimest lähtuv või juhuslik valik... Olen selle ansambli repertuaariga kursis ja ka seekord suutsid nad mind oma lihtsuse ja ehedusega võluda. Ansambel Viis on Eestit esindanud rahvusvahelisel nägemispuudega inimeste kergemuusikafestivalil „Balti laine“, kus Marju Saar on korduvalt pälvinud parima naissolisti tiitli. Imetlen Marju pehmet hääletämbrit ja lavasarmi. Just sel päeval oli ka Marju sünnipäev! Nii mina kui ka publik oleksime tahtnud talle sünnipäevalaulu laulda, kui sellest oleks vaid vargsi teada antud. Kontserdi lõpulaul „Päev ja päev“ läks uuesti kordamisele. Ka publikul oli võimalus kaasa laulda, sest sõnad olid trükitud kavalehele.

Mis läks hinge? See, et külalistele kingiti omavalmistatud sini-must-valged lehvikud, millele oli trükitud info Saaremaa PIKi tegemiste kohta. See oli lööv ja lihtsate vahenditega teostatud üllatus. Väga kaunid olid esinejate rotangist kaelaehted. Need olid jällegi oma maja inimese Marje Halleri (Saaremaa Pimedate Ühingu liikme) kätetöö. Mainimata ei saa jätta ka sama meistri käe all sündinud punutud kikilipsu Avo Levisto kaelas ja punutud linnukesi Karl-Mihkel Truu päevakohase autorifoto kohal.

Kontserdi järel pakuti külalistele Saaremaa PIKi tegevustoa inimeste valmistatud isuäratavaid küpsisetorte, teed ning kohvi. Aitäh, et sain sellest imelisest kontserdist osa! Koduteel mõlgutasin järgmisi mõtteid: ainult südamega saab õigesti näha ja andja süda teeb kingi, s.t peetud kontserdi, kalliks ja hinnaliseks! Muusikat armastada on ilus ja lihtne. See tunne on inimesele omane ja seda oskavad peaaegu kõik. Muusikat mõista on raskem, kuid seda püüavad kõik ja suudavad paljud. Aga muusikat anda suudavad hoopis vähesed... Teie, armas SPIKi rahvas, suutsite kõiki kolme: armastada, mõista ja anda! Muusikat anda tähendab rikastada teisi ja muutuda seejuures ka ise rikkamaks. Inimesed, kellel on muusika, ei ole elus iialgi mahajäetud ega üksi. Suurim üllatus oli see, kui sain teada, et kogu üritus sai teoks tänu Saaremaa PIKi ja Saaremaa Puuetega Inimeste Kultuuriühingu „Möte“ inimeste oma vahenditele ja vabatahtlikule tööle. Kontserdist valmib ka video, mida saab vaadata Saaremaa PIKi veebilehelt www.saarekoda.ee.

 

 

 

Pimedana on haiglas päris keeruline

Mirja Räpp

 

Kuigi haiglasse sattuda ei taha meist keegi, pole seda elus alati võimalik vältida. Haigused käivad paraku mööda inimesi ning siin langevad rünnaku ohvriks teistega võrdselt ka pimedad ja viletsavõitu nägemisega inimesed. Olukord, kus terviseprobleemile saab leevendust vaid statsionaarsel haiglaravil viibides, on igale inimesele stressirohke ja murettekitav. Kui nägemismeel ka korralikult ei tööta, lisandub niigi suurele murekoormale veel hunniku jagu ärevust. Kuidas ma seal üksinda liigun, kuidas ma tualettruumi üles leian, kas nad seal ikka oskavad nägemispuudega inimesega ümber käia? Need on vaid üksikud küsimused, mis haiglas viibimise eelõhtul pimeda inimese stressinivoo vägisi lakke krutivad.

Nüüdisaegsed haiglad kujutavad endast suuri kabinettide ja koridoride labürinte. Seal pole orienteerumine ilma korralikku silmanägemist omamata üldjuhul võimalik. Seega saabun haiglasse nägijast inimese seltsis ning juba välisuksest sisenemise järel ärevalt helisid ja lõhnu endasse koondades. Aastakümnetetagust kirbet, haiglatele omast desinfitseerimisvahendite lõhna ninna ei hüppa ning see mõjub omamoodi rahustavaltki. Vastuvõtutöötaja taipab hea õnne korral õige pea, et pimeda inimesega on võimalik igati normaalselt suhelda.
Kõrvad haaravad arvutiklaviatuurilt kostvat klõbistamist, kusagil paugatab mõni uks, keegi tuleb ja läheb. Järgneb ümberrõivastumine raviasutuses viibimiseks sobilikku riietusse. Tõrjunud viisakalt haiglapersonali katsed pimedat inimest riietamisel aktiivselt abistada, võibki edasi haigla sügavikku suunduda. Tavaliselt lubatakse saatjal palatini kaasa tulla ning see annab võõras keskkonnas turvatunnet. Tihti pakutakse pimedale patsiendile õigesse osakonda liikumiseks üsna agressiivsel moel ka ratastooli. Mõnele pimedale inimesele see meeldib, teisele mitte ning alati saab ju keelduda. Mina isiklikult keeldun ning liigun edasi omil jalul, saatja käsivarrest kinni hoides. Keerutamine koridorides ajab igasuguse suunataju umbsõlme ning lootus teed palatini meelde jätta hajub kui hommikune udu koos päikesetõusuga. Kõrvad haaravad arusaamatutest allikatest pärinevaid kolksatusi, midagi ratastel liikuvat lükatakse mööda, kiired sammude helid lähemal ja kaugemal, keegi räägib telefoniga. Virna paberite vormistamise ajal arutlen omaette, kas peaksin neid silmanägemise omamise korral ise täitma või mitte?

Kui viimaks palatis oma voodil istun, üritan kuulatades aru saada, mitu patsienti minuga ühes ruumis olla võiks. Ega tavaliselt pikalt istuda ei saa, sest haiglapäev on ju kallis ning inimese tervise parandamise protsess lükatakse kohe käima. Kõigile personali hulka kuulujatele tuleb järjest selgitada, et ma ei näe midagi. Jah, tõesti, ma ei näe teile järele tulla ja ma ei näe, kuhu te topsiku tablettidega torkasite, kui te mulle seda ei ütle. Tuleb kasuks, kui saatja jõuab enne lahkumist näidata, kus tualettruum paikneb ja kuidas sinna valge kepi abil jõuab. Kellelgi haiglapersonalist ei pruugi selleks aega jätkuda. Palatis liikumise ja tualeti külastamise tee selge, hakkab ärevustase vaikselt allapoole laskuma. Peagi õpivad kõrvad ja nina ära tundma söögikärude saabumisele iseloomulikud tunnused. Hakkad kuulmise järgi arsti, õdede ja sanitaride hääli eristama. Stress hakkamasaamise pärast alaneb ning kui ka terviseprobleemile lahendus leitakse, on ärevus varsti päris madalseisus. Meditsiiniasutuse töötajad on ka viimaks aru saanud, et täiesti pime inimene ei näe vist tõesti mitte midagi, kuid samas suudab täiesti vabalt endale ise kraadiklaasi kaenla alla pista, tabletid suhu panna ja läbivaatuslauale pikali visata. Protseduuride ajal on vahel isegi päris hea mitte näha kõiki neid ohtliku välimusega aparaate ja instrumente, millega sulle lähenetakse. Rahustav on, kui sulle siiski selgitatakse, mida sinuga protseduuri käigus tehakse, sest teadmatus toidab hirmutunnet päris kenasti.

Pimedana on haiglas päris keeruline, kuid saab hakkama. See ei tähenda, et järgmisel korral hirmu ja ärevust toimetuleku pärast ei esineks. Oluline on haigla personalile oma vajadusi kõrvalabi suhtes selgitada ning mitte lasta end liialt lükata-tõmmata. Kahju, et seda pimeda patsiendiga käitumist tuleb patsiendil endal meditsiinitöötajatele õpetada. Muidugi on parem, kui haiglasse üldse asja ei oleks.

 

 

 

Lugeda te ju ikka näete?

Mirja Räpp

 

„Vabandage, doktor, aga arusaamatuste ja segaduste vältimiseks ütlen kohe, et ma olen pime ja ei näe mitte midagi,“ teen viisakalt teatavaks, kui järjekordselt ühe arstikabineti uksest sisse astun. Kujutlen, kuidas arsti pilk mind seepeale pingsalt ja uudishimulikult mõõdab. Mind doktoriproua laua ees seisva toolini juhatanud ning mu käe tooli seljatoele asetanud, lahkub minu saatja kabinetist, et mind ukse taga oodata. Pööran pilgu sinnapoole, kust kabinetti sisenemisel tervitussõnu kuulsin ning jään ärevalt kusagile arsti suunas vaatama. Varsti teatabki doktoriproua päris rõõmsameelselt, et pole häda midagi, küll saame kenasti hakkama. Visiidi edenedes juhatab ta mu kättpidi protseduurituppa, paneb mu käe kušetile ning üritab riietumiselgi abiks olla. Küllap arvab, et ega pime inimene midagi iseseisvalt teha ei suuda, arutlen endamisi ja teen arstile selgeks, et riietumisega saan vabalt ise hakkama. Ühesõnaga, arstitädi püüab mind kui pimedat inimest igal sammul kuidagi toetada ning viimaks on läbivaatus tehtud ja me läheme üheskoos kirjutuslaua äärde istuma tagasi. Arst on tagasiteel päris ärevil, et ma ikka tolle imemadala uksepaku otsa pikali ei kukuks ega toolist kogemata kombel mööda ei istuks.
Doktor hakkab nüüd arvutiklaviatuuril kiiresti klõbistama ning varsti kuulen ka printerit käivituvat ja midagi välja prinditavat. Arst selgitab mulle minu tervislikku seisundit ja kavandatavaid uuringuid ning ootan juba murelikult, millal ta ukse tagant mu saatja kohale kutsub ning mulle mõeldud dokumendid talle ulatab. Kui printer vagusi jääb ning arst kuuldavalt paberitega sahistades minu poole pöörab, teen juba suugi lahti, ütlemaks, et need paberid võib otse minu kätte anda. Aga oh üllatust – kuulen hoopiski, kuidas arst paneb paberid minu kõrvale lauanurgale ja ütleb täiesti iseenesestmõistetaval toonil: „Panin siia saatelehele kõik olulise kirja. Te saate seda siis ise kodus lugeda. Lugeda te ju ikka näete?“

 

 

 

Punktkiri – vaegnägija ja pimeda inimese iseenesestmõistetav tööriist

 

57aastase itaallanna Marina Valenti Euroopa Pimedate Liidu Onkyo punktkirjaesseede 2017. aasta võistluse võidutöö. Tõlkinud Kerli Tennosaar.

 

Miks küll nüüdisajal öeldakse nägemispuudega inimestele ja nende perekondadele, et punktkiri on ajast ja arust, ebavajalik ning liiga keeruline? Kas punktkiri pole tõesti enam kasulik ja iseenesestmõistetav tööriist inimeste jaoks, kes näevad halvasti või kes ei näe hoopiski mitte?

Ma elan Põhja-Itaalias ja minu tütar sündis vaegnägijana. Tal on sarvkestadüstroofia, mis on degeneratiivne silmahaigus. See haigus võib süvenedes põhjustada ka tõsiseid kuulmiskahjustusi. Tütre arstid toonitasid juba varakult, kui oluline on, et ta omandaks punktkirjaoskuse nii kiiresti kui võimalik. Ka minu jaoks oli ilmselge, et nii me ka teeme.

Itaalias on nõnda, et kui nägemispuudega laps registreeritakse eelkooli, siis kool kaasab õppeprotsessi väljastpoolt kooli tüflopedagoogi, et aidata õpilasel koolikeskkonnaga kohaneda. Tüflopedagoog aitab õpilasel ka punktkirja omandada. Itaalia koolides toetab puudega last abiõpetaja. Meelepuudega lastele õpetatakse ka iseseisvaks eluks vajalikke oskusi ning suhtlusoskusi. Minu tütrel oli õnn omada väga asjatundlikku abiõpetajat, kes hakkas talle kohe punktkirja õpetama ning kaasas sellesse protsessi humoorikal moel kogu klassi. Kohe alguses sai paraku selgeks, et tüflopedagoog ei jaganud abiõpetaja entusiasmi minu tütrele punktkirja õpetamisel ning hakkas sellele lausa vastu töötama. Ta oli seisukohal, et vaegnägevaid lapsi tuleb julgustada kasutama oma säilinud nägemisjääki ning et vaegnägeva lapse jaoks on psühholoogiliselt stressirohke kohustus punktkirja õppida. Tüflopedagoog ja abiõpetaja olid eriarvamustel ning abiõpetaja pidi taanduma. Abiõpetaja lahkus enne, kui mu tütar lõpetas põhikooli. Koolis polnud enam kedagi, kes jätkaks mu tütrele punktkirja õpetamist. Kooli tüflopedagoog jäi endale kindlaks, et punktkiri on raske, ebavajalik ja vanamoeline. Ta andis mõista, et oleme liiga ambitsioonikad, kui eeldame, et meie tütar selle keeruka koodisüsteemi omandaks. Me jätkasime kodus tütrele punktkirja õpetamist, kuid kahjuks ei saanud ta seda oskust koolis kasutada. Selleks, et punktkirjaoskust säilitada ning oma eakaaslastega võrdne olla, peab seda regulaarselt kasutama.

Mu tütar õpib praegu kõrgkooli eelviimasel kursusel keeleeriala. Ta on alati suutnud tavakooliga kohaneda, sest ta on nutikas, motiveeritud ning tal pole kognitiivseid raskusi. Ta ei näe enam peaaegu üldse ja ta ei saa lugeda ka suurendatud kirja. Tema kuulmine on samuti halvenenud ning ta vajab kuuldeaparaati. Tal on vedanud, sest tal on mõistvad ja abivalmid õpetajad, eripedagoogid ning väga hooliv abiõpetaja. Kui ta valdaks praegu ülihästi punktkirja, oleks ta õppetöös palju iseseisvam. Praegu vajab ta aga paljude inimeste tuge, et muuta õppematerjalid ligipääsetavaiks.

Ma tahaks veenda kõiki nägemispuudega laste vanemaid punktkirjaoskuse vajalikkuses. Koolidel lihtsalt puuduvad väljaõppe saanud õpetajad, vajalik ressurss ning aeg, et klassiruumis punktkirja õpetada. Enamasti ei valda ka eripedagoogid ja abiõpetajad punktkirja, sest neilegi on selgeks tehtud, et punktkirja omandamine on vaid aja ja energia raiskamine. Palju lihtsam on öelda vanematele, et punktkirjaoskus on vanamoeline, kui selgitada, et kool ei suuda seda pakkuda, sest see on lisakulu.

Minu jaoks on hämmastav asjaolu, et kõrgharidusega pedagoog väidab, et punktkiri on liiga raske. Ehk peaks ka muusikaõpetuse, füüsika ja matemaatika nägevate laste õppekavast välja jätma, sest need on liiga keerulised?

Keeleoskus eeldab nelja põhioskust: kirjutamine, lugemine, kuulamine ja rääkimine. Iga nimetatud oskus esindab erinevat kognitiivset tegevust. Näiteks võõrkeelt õppides on väga tähtis seda keelt ka lugeda ja kirjutada osata. Võõrkeelne kõne ei võimalda sõnu nii hästi eristada. Näiteks inglise keele kui võõrkeele õppimine võib olla tõeline peavalu, sest sõnade kirjapilt ei vasta nende hääldusele. Selleks, et võõrkeele struktuuri ja hääldust mõista, peab olema midagi n-ö käegakatsutavat. Karen Wolfe Ameerika Pimedate Sihtasutusest on öelnud: „Inimene ei saa olla kirjaoskaja, kui ta mõistab vaid kuuldavat keelt. Kirjaoskus aitab meil suhelda ja mõelda. Ilma punktkirja oskamata ei ole inimene kirjaoskaja.“

Tehnoloogia areng on olnud hüppeline. Kuid ekraanilugejad ja lindistusseadmed ei asenda lugemis- ja kirjutusoskust. Pimeda inimese jaoks on punktkiri ainus võimalus oma mõtted paberile jäädvustada. Punktkirja on vaja ka selleks, et silte identifitseerida, ravimikarpe ära tunda, linnas orienteerumist võimaldavaid suuniseid järgida, restoranis menüüd lugeda jne.

Tekstisuurendaja sunnib vaegnägevat last istuma pikalt ühes asendis. Minu tütrel on ka skolioos, mistõttu vale istumisasend kurnab ta silmi ning põhjustab igapäevaseid peavalusid. On südantlõhestav vaadata, kuidas tütar pingutab, et ekraanil olevaid sõnu kokku veerida. Punktkiri võimaldab istuda õiges asendis ning säästa oma allesjäänud nägemist teleri vaatamiseks või muuks vabaajategevuseks.

Kui punktkirja õpetab lapsele pädev isik ja laps mõistab selle vajalikkust, siis pole punktkirja omandamine lapsele liiga keeruline ega vaevarikas. Laps võtab seda niisugusel juhul loomulikult. Rice’i ülikooli pime lingvistikaprofessor Robert Englebretson on selgitanud: „Kuna see, et nägevad lapsed omandasid kirjutus- ja lugemisoskuse, tundus nii loomulik, siis oli ka minu jaoks iseenesestmõistetav, et omandan oskuse punktkirjas lugeda ja kirjutada.“ Ta peab punktkirjaoskust üheks nägemispuudega inimese tuumikoskuseks, ta peab seda nii loomulikuks kui ka vajalikuks.

Pimedad inimesed väärivad võimalust olla teistega võrdsed. Ja punktkiri annab selleks võimaluse. Ainuüksi kõne kuulmisest ei piisa!

 

 

Sinu tahe ei loe (!?)

ehk

Elu pärast haldusreformi

 

sõnad ja viis Doris Peucker

 

  1. Ma päitsed sul paneksin pähe,

et ohjata saaksin ma sind –

sind käsutaks, et poleks vähe,

et sa tunneks, mis on elu hind.

 

Ei püüa ma olla sul ustav,

lihtsalt kasulik oled sa mul.

Sinu mured ma kõrvale viskan –

jah, elu on teadagi julm.

 

  1. Meie supp valmib ühises potis,

nii odavam tuleb me toit.

Ja me raha on ka ühes kotis

ja ühine on meie koit.

 

Küllap leitakse peagi taas põhjus

meil koomale tõmmata vöö.

Jääme ellu. Kuid sellest on kahju,

et tühja läind jälle me töö...

 

  1. Nii tulebki seaduse sunnil

meil toimida, pead-jalad koos.

On kõhe, et tänasel tunnil

see meenutab sõna “kolhoos”.

 

Tõepoolest, me elus kõik kordub –

mis möödunud, tuleb kord veel.

Kas tõesti siis õppida olnust

ei olegi mõistuse tee?

 

  1. Jah, päitsed mul pandigi pähe

ja nendega ohjati mind.

Mind sunniti ja mitte vähe,

nüüd ma tean, mis on priiuse hind.

 

Vahel harva, kui meenutan aegu,

matab kivina hinge mul vaev.

Mäletan, nagu olnuks see praegu –

külakiikedel kilked ja naer.

 

Loodud kevadel 2016,

täiustatud jaanuaris 2017.

 

Kirja suurus
Kontrast