Nägemispuue

Pimedatel ja vaegnägemisega inimestel on võimalik taotleda puude määramist ning selle raskusastme tuvastamist. Seda saab teha Sotsiaalkindlustusametis.

Mis on puue?

Puue on pikaajaline väljakujunenud (st raskesti tagasipööratav või pöördumatu) seisund: • mille korral esineb püsiva iseloomuga keha mistahes struktuuri puudulikkus või häire (üks või mitu)

mille tõttu inimese toimetulek on tavaolukordades piiratud
mille tõttu inimene vajab kõrvalabi ja/või abivahendeid

Puude raskusastet tuvastatakse nii lastel, tööealistel kui ka vanaduspensioniealistel.

Loe lisaks Sotsiaalkindlustusameti kodulehelt

Kuidas me näeme?

Nägemine on välisilmast pildi moodustamine ja selle tajumine, mis kujutab endast keerulist protsessi. Silma sarvkestale langevad valguskiired läbivad silma eeskambri, murduvad silmaläätses, läbivad silma klaaskeha ja langevad silma tagaseinas olevale võrkkestale, millele moodustunud kujutis edastatakse ajju ja töödeldakse. Silma sattunud valgus põhjustab silma võrkkesta valgustundlikes rakkudes fotokeemilisi muutusi, mille tulemusena tekkiv valgusimpulss suundub peaaju nägemisteid pidi kõrgemasse nägemiskeskusesse, mis asub kuklasagara koores. Ajus paiknevad nägemiskeskused töötavad saabunud informatsiooni ümber ja alles siis sünnib see, mida me näeme. Silm on ühenduses kesknärvisüsteemiga. Kuigi meil on kaks silma, näeme ainult ühte pilti, sest kummastki saadud nägemisinfo töödeldakse nägemiskeskuse ajukoorerakkudes.

Silma võrkkestas on kahte tüüpi valgustundlikke rakke. Need on nn kolvikesed (7 miljonit) ja kepikesed (130 miljonit). Kolvikesed paiknevad põhiliselt silma võrkkesta täpse nägemise ehk kollatähni piirkonnas. Selle läbimõõt on 2,5 mm. Kolvikeste abil näeme päevavalgust, eristame vorme ja värve. Kepikesed paiknevad põhiliselt võrkkesta äärealal ja selles piirkonnas on nägemisteravus tunduvalt madalam kui võrkkesta keskosas. Kepikeste abil näeme hämaras, samuti toimub nende abiga liikumine ruumis ja suurte vormide eristamine.

Nägemispuudega seotud olulisi mõisteid

Nägemishäire

Nägemishäire all mõistetakse nägemissüsteemi komponentide funktsioneerimishäireid ja nendega seotud haigusi, nagu näiteks katarakt, reetinahaigused, nägemisnärvi haigused ja peaaju haigused.

Nägemisvõimetus

Nägemisvõime(tuse) mõistet kasutatakse nägemisega seotud oskuste, nagu lugemine, orienteerumine, liikumine, igapäevaelu oskused ja ametioskused, mõõtmisel. Kahjuks ei ole nägemisvõime määratlemiseks täpseid mõõteskaalasid, kuid järeldusi saab siiski teha. Selleks tuleb eristada oskusi, mis vajavad täpset nägemist, nagu näiteks liikumine.

Nägemispuue

Nägemispuue haarab nägemisorganit kui tervikut ja kirjeldab nägemisorgani funktsioone, näiteks nägemisteravuse, vaatevälja, binokulaarse nägemise, värvitaju ja pimedas nägemisvõime vähenemist.

Nägemisteravus

Nägemisteravus on silma võime eristada vaadeldavaid esemeid ja objekte nende vormi ning mõõtmete järgi. Normaalne nägemisteravus on 1,0 ja normaalse vaatevälja ulatuvus 180 kraadi.

Nägemispuude põhjused

Nägemispuue võib olla kaasasündinud või haiguse või trauma tagajärjel tekkinud. Eristatakse tsentraalse ja perifeerse nägemise, valgus- ja värvustaju, binokulaarse nägemise (kahe silma koosnägemine) ja akommodatsiooni (silmade kohanemine vaatamiseks erinevatele kaugustele) hälbeid. Loetletud hälvetega võivad kaasuda nägemisteravuse langus, vaatevälja kitsenemine, pimesus, topeltnägemine, ruumitajuhälve, värvustajunõrkus vms.

Rahvusvahelises ulatuses on nägemispuude peapõhjusteks katarakt, trahhoom ja glaukoom. Viimasel ajal suureneb diabeedi ja vananemise tõttu tekkinud silma võrkkesta keskosa degeneratsiooni osatähtsus. Eestis on nägemispuude peapõhjusteks kõrge lühinägevus, nägemisnärvi atroopia ja glaukoom.

Kuidas nägemispuue avaldub?

Nägemistaju erinevad osised võivad olla erinevalt kahjustatud. Seega on ka nägemispuudel väga erinevaid väljendusvorme, mis ulatuvad erineval tasemel olevast nõrgaltnägevusest kuni täieliku pimesuseni. Piir „pimeda“ ja „vaegnägija“ vahel on aga libisev, kuivõrd optilised abivahendid ja nägemistreening teevad paljud täpsust nõudvad tegevused ja lähitööd võimalikuks ka väga väikese nägemisjäägiga vaegnägijatele.

Nägemispuue võib väljenduda nägemise ühe või ka mitme komponendi samaaegses kahjustuses, näiteks nägemisteravuse puue, vaatevälja puue ja nn kanapimesus, mille puhul inimene ei näe hämaras.

Inimesi, kellel esineb mitu puuet, sealhulgas ka nägemispuue, nimetatakse nägemisliitpuudega inimesteks.

###Eestis kasutatavad mõisted

Seadustes ja määrustes ei ole antud mõiste „nägemispuudega inimene“ definitsiooni. Seda mõistet on kasutatud seonduvalt nägemisfunktsiooni kahjustusega.

Nägemispuudega inimene – inimene, kelle nägemine on alanenud sel määral, et see takistab tema arengut, õppimist, tööelus osalemist ning igapäevase elu toimetuste sooritamist.
Vaegnägija – inimene, kelle nägemisteravus on prillidega korrigeerituna paremini nägeval silmal alla 0,3 ja/või kelle vaateväli on kitsam kui 30 kraadi.
Pime – inimene, kelle nägemisteravus paremini nägeval silmal koos korrektsiooniga on alla 0,05 ja/või vaateväli kitsam kui 10 kraadi.
Praktiliselt pime – inimene, kes kasutab pimedate tehnikat, kellel on aga säilinud nägemisjääki sel määral, et ta saab seda kasutada igapäevases elus (nägemisteravus alla 0,02).
Täispime – inimene, kes ei näe valgust.

Nägemispuude klassifikatsioon

Tunnustatuima nägemispuude klassifikatsiooni on koostanud Maailma Terviseorganisatsioon. Selles on nägemispuudega inimesed jaotatud viide rühma. Kolme esimesse rühma kuuluvad vaegnägijad, kahe viimase kohta kasutatakse sõna „pimedad“. Klassifikatsioon on koostatud nägemisteravuse ja vaatevälja ulatuse põhjal.

Mõõdukas vaegnägemine on inimesel, kes on võimeline lugema peaaegu normaalse kiiruse ja kaugusega, vajab seejuures aga abivahendeid. Tema säilinud vaateväli on alla 60 kraadi, nägemisteravus aga 0,3–0,1.

Raske vaegnägemisega inimene on võimeline lugema ja kirjutama abivahenditega, kuid teeb seda nägijaist aeglasemalt. Üldine nägemine pole piisav, kuid seda saab kasutada. Neil on säilinud nägemisteravus 0,1–0,05, vaateväli 20–10 kraadi.

Kolmanda rühma vaegnägija puhul on lugemine ja kirjutamine vähetulemuslik. See õnnestub ainult eriti tugeva motivatsiooni korral ning abivahendeid kasutades. See rühm inimesi kasutab täpselt ühte punkti suunatud nägemist. Ka üldine nägemine võib olla muutunud ebaadekvaatseks, kuid on siiski kasutatav eelkõige tuttavas ümbruses liikumisel ja samaaegselt teisi tajuaistinguid kasutades. Säilinud nägemisteravus on 0,05–0,02, vaateväli 10–5 kraadi.

Neljandasse rühma kuulujad on praktiliselt pimedad. Tavaliselt ei saa nad oma nägemist kasutada, sest eristavad ainult valgust. Nende nägemisteravus on alla 0,02, vaateväli alla 5 kraadi.

Viienda rühma moodustavad täiesti pimedad, kes ei erista ka valgust.

Allikad: Eesti nägemispuudeliste rehabiliteerimise üldkontseptsioon. Tallinn, 1998 Vassenin, Aleksander. Nägemispuudega inimesed. Tallinn, 2003