Eesti Pimedate Liit andis tagasisidet rahvatervishoiu seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõule. Selle eelnõuga soovib riik muuta rehabilitatsiooniteenuste korraldust.
Lihtsalt öeldes puudutab eelnõu seda, kuidas inimene jõuab rehabilitatsiooniteenuseni, kes tema vajadust hindab, kes teenust korraldab ja millised asutused saavad teenust pakkuda. Muudatused on olulised ka pimedatele ja vaegnägijatele inimestele, sest nägemispuudega inimese rehabilitatsioon ei ole ainult meditsiiniline ravi. See tähendab ka iseseisva liikumise, igapäevaelu oskuste, abivahendite kasutamise, punktkirja, õppimise, töötamise ja ühiskonnaelus osalemise tuge.
Mida eelnõuga teha tahetakse?
Eelnõu eesmärk on muuta rehabilitatsioon inimese tegelikust abivajadusest lähtuvaks ja vähendada tervise- ja sotsiaalvaldkonna killustatust. Praegu võib inimesel olla keeruline aru saada, kust abi küsida ja kes tema juhtumi eest vastutab. Reformiga soovitakse luua selgem teekond ning siduda teenused rohkem tervishoiusüsteemi ja Tervisekassa korraldusega.
Eelnõu järgi muutuks ka see, kes saab rehabilitatsiooniteenust osutada. Senine sotsiaalse rehabilitatsiooni süsteem lõpeks kavandatud kujul 1. oktoobril 2027 ning uus korraldus seoks teenuseosutajate ringi senisest rohkem tervishoiuteenuse osutajate ja haiglavõrgu asutustega.
Eesti Pimedate Liit toetab eesmärki, et inimene peab saama abi oma tegeliku vajaduse järgi ja et süsteem peab olema arusaadavam. Samas näeme eelnõus mitut riski, mis võivad pimedate ja vaegnägijate inimeste jaoks teenusele jõudmist ja teenuse kvaliteeti halvendada.
Meie peamised tähelepanekud
Nägemispuude spetsiifiline oskus peab säilima
Pimedate ja vaegnägijate inimeste rehabilitatsioon vajab väga konkreetset oskusteavet. Inimene võib vajada näiteks valge kepiga liikumise õpet, punktkirja lugemise ja kirjutamise õpet, või ekraanilugeri kasutamise tuge, abi abivahendite valikul, igapäevaelu oskuste õpet või kogemusnõustamist.
Meie hinnangul ei tohi reform viia selleni, et senised nägemispuude valdkonna kompetentsikeskused ja organisatsioonid jäävad uuest süsteemist kõrvale ainult sellepärast, et nad ei ole haiglad või tervishoiuteenuse osutajad. Seaduses peab olema selgelt kirjas, kuidas nende oskusteave uues süsteemis säilib ja inimeseni jõuab.
Inimene peab saama ise abi küsida
Eelnõus ei ole piisavalt selget teed, kuidas inimene ise, tema esindaja, lähedane või puudega inimeste organisatsioon saab algatada rehabilitatsioonivajaduse hindamise. Kui süsteem sõltub ainult sellest, et mõni spetsialist inimest märkab, võivad paljud inimesed abist ilma jääda.
Pikaajalise nägemispuudega inimene ei pruugi olla regulaarselt perearsti, silmaarsti või kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötaja vaateväljas. Seetõttu peab inimesel endal ja tema tugivõrgustikul olema lihtne ja selge võimalus abivajadusest teada anda.
Üleminek uuele süsteemile peab olema turvaline
Kui senine süsteem lõpeb ja uus süsteem algab, ei tohi inimesed vahepeal teenusest ilma jääda. Meie ettepanek on, et kõigile praegustele teenusekasutajatele tuleb enne üleminekut teha individuaalne üleminekuplaan.
See plaan peab selgitama, kas inimene vajab teenust ka uues süsteemis, kes tema juhtumi eest vastutab, kuhu ta edasi suunatakse ja mida teha siis, kui teenusevajadust ei märgata või seda ei kanta plaani.
Teenuse sisu peab katma päris elu vajadused
Nägemispuudega inimese rehabilitatsioon peab aitama inimesel võimalikult iseseisvalt elada. Seetõttu peab teenus hõlmama ka liikumisõpet, abivahendite kasutamist, punktkirja lugemise ja kirjutamise oskuseid, nägemisjäägi kasutamist,, igapäevaste toimingute tegemist, õppimist, töötamist, suhtlemist ja kogemusnõustamist.
Kui teenuse sisu jääb liiga meditsiinikeskseks, ei pruugi inimene saada tuge, mida ta tegelikult vajab kodus, koolis, tööl või avalikus ruumis hakkama saamiseks.
Info ja digisüsteemid peavad olema ligipääsetavad
Inimene peab saama talle mõeldud infot, nõusolekuvorme, plaane ja otsuseid kasutada ka ekraanilugeri või muu abivahendiga. Sama oluline on, et spetsialistide tööks loodavad digisüsteemid oleksid ligipääsetavad ka pimedatele ja vaegnägijatele töötajatele.
Kui uus süsteem tugineb ligipääsmatutele digilahendustele, tekivad probleemid nii teenusekasutajatele kui ka valdkonnas töötavatele puudega inimestele.
Transport ja majutus peavad olema lahendatud
Nägemispuude spetsiifilist rehabilitatsiooni ei saa alati pakkuda inimese kodu lähedal. Mõnikord asub vajalik asutus või spetsialistid teises linnas või maakonnas. Seetõttu peab süsteem arvestama ka transpordi ja vajaduse korral majutusega.
Inimest ei tohi suunata lihtsalt lähimasse teenusekohta, kui seal puudub nägemispuude jaoks vajalik kompetents.
Uus süsteem peab enne käivitumist päriselt valmis olema
Eesti Pimedate Liidu hinnangul peab enne uue süsteemi käivitamist olema selge, kas vajalikud lepingud, teenusemahud, spetsialistid, andmevahetus, ligipääsetavus ja ülemineku plaanid on olemas. Kui need ei ole valmis, ei tohi reformiga inimeste arvelt kiirustada.
Kokkuvõtteks
Eesti Pimedate Liit soovib, et rehabilitatsioonisüsteemi muutmine teeks abi inimesele lihtsamaks, mitte keerulisemaks. Reformi õnnestumiseks peab seadus tagama, et pimedate ja vaegnägijate inimeste erivajadused, senine valdkondlik kompetents ja teenuse järjepidevus oleksid selgelt kaitstud.
Eesti Pimedate Liit tänab Janne Jervat ja Nägemispuuetega Inimeste Rehabilitatsioonikeskust väärtuslike mõtete ja tähelepanekute jagamise eest.