Taustaks
Töövõimetuskindlustuse reformi ettevalmistuste raames koostatakse Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuses kaitstud töö tulevikuvisiooni. Nägemispuudega inimeste organisatsioonid soovivad, et selles arvestatakse ka pimedate ja vaegnägijate eripära. Ühisest arutelust tekkis mõte tutvuda nägemispuudega inimeste kutsealase rehabilitatsiooni ja tööhõivega Soomes.
Õppereis toimus 8.-9. aprillil 2014. Sellel osalesid Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuse, Eesti Töötukassa, Sotsiaalministeeriumi, Eesti Pimekurtide Tugiliidu, Pimedate Töökeskuse Hariner ja Eesti Pimedate Liidu esindajad.
Õppereisi eesmärk oli tutvumine Soome Nägemispuudega inimeste Keskliidu tööhõiveosakonna tegevuse, täisealiste rehabilitatsiooni ja käelise tegevuse, nägemispuudega õpilaste koolituse toetamise ning Nägemispuudega Käsitöötegijate Ühingus tehtavaga. Vastuvõtjad olid korraldanud Iiris-keskuses kohtumised nimetatud alade töötajatega. Külastati ka Helsingi ja Uudenmaa Nägemispuudega Inimeste Ühingu Iiris Pro töökeskust ja Keskuspuisto ametikooli Arla õppekeskust.
Õppereisi Eesti-poolsed ettevalmistajad olid Eesti Pimekurtide Tugiliidu tegevjuht Raissa Keskküla ja Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuse arendustalituse juht Liina Teesalu. Soome-poolne vastuvõtja oli Nägemispuudega Inimeste Keskliidu välissuhete osakonna juhataja Timo Kuoppala.
Suur tänu kõigile, kes õppereisi korraldasid ja reisilistele oma tööd väga põhjalikult tutvustasid!
Keskuspuisto ametikooli Arla õppekeskus
Keskuspuisto ametikooli Arla õppekeskus asub Espoos. Koolitatakse inimesi, kes vajavad eriõpetust nii tööhõives kui õpingutes. Kuna seal õpivad erivajadusega õpilased, on rühmad väiksemad ja tugi õpilastele suurem kui tavalises ametikoolis. Kasutatakse abivahendeid. Õpikud ja eksamid on samad nagu tavalises ametikoolis.
Arla ametikool tegutses kuni 2009. aastani iseseisva riikliku nägemispuudega õpilaste ametikoolina. Siis sai kooli omanikuks Orton kontsern. See on sihtasutus, millel on lisaks koolile haigla ja rehabilitatsioonikeskus. Keskuspuisto ametikool on omaette üksus. Pärast muudatust toimub õpetamine kolmes kohas – Espoos Arla õppekeskuses ja Helsingis kahes keskuses. Lähipiirkondades on väikesed töörühmad, mis on mõeldud nägemis-liitpuudega inimestele. Nad ei tule Arla keskusse, sest käivad kohtades, kus on harjunud käima ja kus on nende tugivõrgustik.
Ametikool on päris suur – 600 õpilast põhikoolituses, 400 ettevalmistuskoolis ehk kohanemiskursustel ja 70 ametialases lisakoolituses. Töötajaid on umbes 500.
Enamik nägemispuudega õpilastest õpib Arla õppekeskuses. Helsingi õppekeskustes võib neid ka olla. Seal õpetatakse aga ameteid, mis nägemispuudega inimestele hästi ei sobi. Arla õppekeskusse on valitud just niisugused alad, mis nägemispuudega inimestele sobivad. Kohanemiskursusel olevatele õpilastele räägitakse õppimisvõimalustest kooli teistes keskustes ja nad käivad seal ka tutvumas, kas alad sobiksid.
Ametikoolis õppivatest inimestest 80 õpilase peamine puue on nägemispuue. Kõige enam on aga arengupeetusega õpilasi. On ka kuulmispuudega, liikumispuudega, kohanemisraskustega ja psüühikahäiretega õpilasi.
Kohanemiskursustel, mis kestavad 1 või 2 aastat, valmistatakse ette inimest, kui ta läheb õppima mingit ametit, teine suund on igapäevaste oskuste õpetamine. Õpitakse just neid oskusi, mida vajatakse õpingute jätkamiseks. Palju on 16–17 aastasi lapsi, kes tulevad põhikoolidest. Nad saavad õpetusi igapäevaeluks ja teadmisi ametitest, mida nad võiksid hakata õppima. Nägemispuudega õpilastel on niisugustel kohanemiskursustel 30 kohta.
On ka rühm nägemispuudega õpilastele, kes arvatavasti ei suuda õpinguid jätkata. See on kolmeaastane koolitus. Õpetatakse igapäevaeluga toimetulekut ja aidatakse leida kohta, kus noor võiks edaspidi olla – võib-olla ta saab töötada toetatud töökohal.
Nägemis-liitpuudega õpilaste rühmas on 15 inimest.
Koolis on erinevaid kunstialaseid erialasid – kultuur, audiovisuaalne info, käeline tegevus, muusika ja tantsimine. Audiovisuaalse info ala on raske, kui nägemisega on probleeme. Teistel aladel, eriti käsitööaladel, on nägemispuudega õpilasi. Neid on ka infotehnoloogias. Varem sai infotehnoloogias hästi tööd, aga see ala on palju edasi arenenud ja selleks, et tööd leida, tuleb edasi õppida. Arvutisüsteemid on muutunud nii keerukateks, et abivahendite kasutamine ei anna ka tulemust.
Toitlustamise ja majanduse ala lõpetajatest saavad kokad. Kodu- ja puhastusteeninduse eriala lõpetajad saavad koduhooldaja-koristaja ettevalmistuse. Nendel aladel õpib vaegnägijaid. Sotsiaal- ja terviseala õppijaist tulevad hooldajad. Saab õppida näiteks puudega inimese hooldajaks. Hooldaja alal on päris palju nägemispuudega inimesi. Õpetajatele on jäänud mulje, et neile inimestele praegu tööd jätkub. Ka ametikoolis töötab selle eriala õpilasi ja nad abistavad teisi puudega inimesi.
Hooldajakoolitus on kolmeaastane. Pärast teist aastat valitakse suund, millele minnakse. Arla õppekeskuses on selleks puudega inimese hooldaja. Kui õpilane tahab minna mingile muule liinile, võib ta selle mujalt valida. Hooldaja erialal on väga palju töö juures praktilist õppimist. Praktiline osa on küllaltki suur. See on aga hea võimalus näidata, mida õpilane oskab ja suudab.
Täiskasvanute koolitusel võetakse arvesse seda, missugust tööd on õpilane varem teinud. Koolituse kestus sõltub samuti varem tehtud tööst ja oskuste kasutamise võimalustest. Nägemispuudega inimestel on võimalik õppida masseerimist. Lisaks masseerija erialale on üsna uus eriala nägemispuudega inimeste juhendaja. See on mõeldud nendele, kes hakkavad tööle nägemispuudega inimestega. Õpetatakse nägemiskasutust, liikumisõpetust ja toimetulekuõpetust. Selle eriala õpilased on põhiliselt nägijad, mõni üksik nägemispuudega. Eriala õppijate hulgas on neid, kes töötavad piirkondlikes nägemispuudega inimeste ühingutes või haiglate juures, kus on rehabilitatsioonikeskused. Ka Nägemispuudega Inimeste Keskliidu rehabilitoloogid on käinud sellel koolitusel, kuna on täiendatud ja suurendatud neile töötajatele esitatavaid nõudeid.
Korraldatakse ka lühemaid koolitusi, näiteks esmaaabist.
Kui tavakoolis õpib nägemispuudega laps ja kool vajab abi, siis ta tellib Arla õppekeskusest erialaspetsialisti ja maksab selle eest.
Ametikoolis õppival õpilasel on oma arengukava ja vastavalt sellele otsitakse talle sobivat ametit ning eriala. Kui see leitakse, siis võib ta proovida, kas eriala sobib. Väga tähtsad on oma huvi ja oskused. Tihti on õpilased realistid ja saavad aru, et mõnda asja ei ole lihtsalt võimalik õppida. Vahel võivad unistustena näivad asjad aga tegelikkuseks saada. Seepärast on hea, et õpilasele antakse katsetamisvõimalus.
Arla õppekeskuses pakutakse pimedale inimesele võimalust õppida masseerijaametit, käsitööala, näiteks kangakudumine, korvitööd ja punumistööd, Samuti telefonimüüki ning kontoritööd. Ka infotehnoloogia ja hooldajakoolituses on pimedaid. Muusikaalal on pimedatele õpetatud rütmipille ja kitarri. Varem oli koolis ka klaverihäälestaja eriala, aga nüüd õpetatakse seda konservatooriumis
Vaegnägijad võivad õppida ükskõik mida – peaasi, et sobib sellele inimesele. Üldiselt ei eraldata, et pime või vaegnägija võib õppida seda või teist, vaadatakse läbi tema võimalused ja võimed. Peab olema reaalne ettekujutus sellest, mida õppida ja kas saaks tööd teha.
Kohanemiskursustel õppiva 30 nägemispuudega õpilase hulgas on ea erinevus suur – 16–50 aastat. On nii neid, kes sündinud nägemispuudega kui ka neid, kes hiljem nägemise kaotanud. On palju immigrante, kes õpivad nii keelt kui ka kooliprogrammi. Kuna igaühele tehakse oma õppeprogramm, võib öelda, et ei ole kahte ühesugust programmi. Igaühel on see just enda jaoks. Kõik õpivad kindlasti arvutit, edasi kas liikumisõpetust või nägemiskasutusõpetust, mida keegi vajab. Samuti igapäevatoimetulekuõpetust. Noored õpivad, kuidas tööl peab käituma. Vajadusel on programmis emakeel, soome keel teise keelena, matemaatika, liikumine, meditsiin, punktkiri. Oluline on see, et saab teha praktikat ja tutvuda õppimisvõimalustega nii ametikoolis kui ka mujal. Kuna õpilasi on üle kogu Soome, ei ole mõtet neid kõiki Arla õppekeskusse jätta – võib-olla on kodu lähedal koht, kus nad saaksid õpinguid jätkata.
Koolitamise raha saab kontsern edasi riigilt nagu ennegi. See on pearaha järgi, kusjuures arvestatakse õpilase lisaabi vajaduse mahtu. Õpilasele on koolis õppimine ja elamine tasuta. Viimastel aastatel on Soome riik andnud ja proovib ära anda teenuseid, mis kuuluvad haldamise alla, nagu oli varem Arla ametikool. Nüüd maksab riik konkreetse õpilase konkreetse summa ega pea muu eest muretsema.
Kohanemiskursus kestab tavaliselt 1, vajadusel 2 aastat. Õpingud on kolmeaastased. Nii et maksimum võib olla neli, isegi viis aastat. Täisealised õpivad aga lühemat aega. Noortel, kes on sündinud nägemispuudega, on see tavaliselt 3 aastat. Sõltub plaanist. Võib sõltuda ka tervisest.
Arla õppekeskuses tutvustas peaaegu pime arvutiõpetaja külalistele, kuidas ta kasutab tahvelarvutit juhtmevaba klaviatuuri ja punktkirjaribaga. Kohtuti ka Eestist Soome elama tulnud vaegnägijaga, kes õppis hooldust.
Rõhutati, et kui inimene ei oska punktkirja, võib öelda, et ta on kirjaoskamatu. Punktkirjata on raske õppida matemaatikat.
Arla õppekeskuses on võimalik valmistada punktkirjas materjale. Kui palju on õpikuid vaja, sõltub erialast. Hooldaja erialal on päris palju kirjandust, mida tuleb lugeda. Mõnel erialal aga piisab vaid õpetaja räägitavast. Kui riiklikus Celia Nägemispuudega Inimeste Raamatukogus on punktkirjas raamatu tootmise aeg kolm kuud, siis õppekeskuses jõutakse vajalikud osad kiiremini valmis teha. Õpikute osi, mida õpilane vajab, pakutakse ka skaneerituna wordi failidena lugemiseks-kuulamiseks.
Küsimus: Kui palju kasutavad pimedad õppimisel punktkirja, kui palju arvutifaile?
See on individuaalne. On õpilasi, kes alles õppekeskuses saavad teada, mis on punktkiri ja hakkavad seda õppima. Matemaatikat on hääle kaudu praktiliselt võimatu õppida. Nägemispuudega õpilased õpivad matemaatikat tavakoolis. Kui nad vajavad abi, ostetakse õppekeskusest teenust.
Arla õppekeskus ei saa teada, kus nägemispuudega õpilased õpivad. Neid on raske leida. Põhikool on kohustuslik, õpilaste andmed on registris ja neid teateid antakse. Gümnaasium ei ole kohustuslik ja vanemaid õpilasi ei leita üles. Õpilaste sattumine Arla õppekeskusse on kaunis juhuslik – kas on keegi tuttav rääkinud, haiglas või rehabilitatsioonikeskuses koolist kuuldud. Ei ole kindlat süsteemi, kuidas inimene selle ametikooli üles leiab. Tuntakse survet – riik tahab, et õppima võetakse noori – kuni 25–30 aastasi. Nägemispuue võib tulla ka hiljem. Siis on inimesel kohe koolitust vaja.
Eesti Pimedate Liidul on väga pikk koostöö Arla kooliga. Üheksakümnendatel aastatel said sealt alguse Eesti pimedate massaažikoolitus ja juhtkoeratöö. Koolituse sai vaegnägijast mööblirestaureerija. Nüüd sooviks Eesti Pimekurtide Tugiliit saada nägemiskasutuse õpetamise koolitust.
Soome Nägemispuudega Inimeste Keskliidu tegevusvaldkonnad
Soome Nägemispuudega Inimeste Keskliit on üle 85 aasta vana. 1928. aastal otsustasid pimedate ühingud luua keskliidu, mis korraldaks ühiselt nägemispuudega inimeste asju. Olid päris suured raskused. Isegi vabariigi president pidi aeg-ajalt ühingute omavahelistesse nägelustesse sekkuma.
Liidu tegevuse kesksed mured olid toimetulek ja tööhõive. Selleks ajaks olid juba välja kujunenud kaks peamist tegevussuunda – harjade ja korvide valmistamine ning massaaž. Need on ka praegu üsna esiplaanil. Keskliit oli väike. Neljakümnendate-viiekümnendate aastateni oli tööl vaid üks inimene. Vähehaaval tuli tegevusvaldkondi juurde ja koos sellega kasvas ka töötajate arv.
Kuuekümnendate aastate alguses loodi rehabilitatsioonikeskus nägemispuudega inimestele, eriti pimedatele. See asus Helsingist läänes üsna turvalises paigas. Teine suur sündmus oli see, et hakati tegelema nägemispuudega laste ja noorte rehabilitatsiooniga. Seitsmekümnendate aastate alguses lisandus abivahendite müük. Tol kümnendil edendati kõige enam just pimedatele mõeldud teenuseid – punktkiri, juhtkoerad, liikumisõpetus.
Seitsmekümnendate aastate lõpul tõdeti, et suur osa nägemispuudega inimestest on väikese nägemisjäägiga ega ole päris pimedad. Loodi rehabilitatsioonikeskus vaegnägijatele. Siis tekkis ka mure, et unustatakse punktkiri, juhtkoerad, liikumisõpetus ja käsitöö ning keskendutakse ainult vaegnägijatega seotud teemadele. Taheti muuta ka nime Pimedate Keskliidust Nägemispuudega Inimeste Keskliiduks. Nimemuutus toimus, aga põhikirja lisandus säte, et liit on mõeldud eelkõige pimedate, väga raske nägemispuudega ja pimekurtide inimeste teemadega tegelemiseks.
Arutelu vaegnägijate ja pimedate teemal küll jätkus, aga heas õhkkonnas. On ühised teenused ja ühine liit. Ei ole läinud nii nagu kuulmispuudega inimeste puhul – vaegkuuljatel oma ja kurtidel oma tegevused. Suhted on head, sest paljud pimedad on mingil eluetapil olnud vaegnägijad ja mitmed vaegnägijad teavad, et neil on niisugune nägemispuue, mis võib lõppeda pimesusega.
Lisandusid sport, noorsootöö, heliraamatute ja punktkirjas raamatute tootmine. Keskliidu tegevusvaldkonnad võib jaotada neljaks.
- Esimene oluline tegevusvaldkond on huvikaitse. Hoitakse ühendust parlamendi, valitsuse ja ministeeriumidega. Selles osas tehakse koostööd ka teiste puuetega inimeste liitudega. Kui otsused puudutavad spetsiifiliselt nägemispuudega inimesi, tegutsetakse iseseisvalt ja esitatakse oma seisukohad. Ollakse kursis ka Euroopa Liidu otsustega, et neid riigi tasandil ellu viia.
- Teine tegevusvaldkond on erinevate teenuste pakkumine. On rehabilitatsioonikeskus nii täiskasvanud nägemispuudega inimestele kui ka nägemispuudega lastele ja nende peredele. On abivahendikeskus. Müüakse heliraamatuid Celia raamatukogule. Müüakse reljeefseid kaarte ja silte. Osutatakse arvutite kasutamisega seonduvaid teenuseid.
- Kolmandaks tahab keskliit olla Soome kõige parem nägemispuudega inimeste valdkonna kompetentsikeskus. Kahasse riigiga peetakse nägemispuudega inimeste registrit, millest saadakse statistilisi andmeid. Igaüks püüab oma töös olla nii hea asjatundja kui võimalik – et suuta küsimustele täpsed ja põhjalikud vastused anda.
- Neljas valdkond on see, et keskliit tahab olla inimlik koosolemise koht. Näiteks on oma tegevused nägemispuudega noortele. Suhtlemiskoha ülesande elluviimisel peab rääkima ka liidu liikmetest. Need teevad suurt tööd, et nägemispuudega inimestel oleks võimalik üksteisega kohtuda ja koos olla.
Keskliitu kuulub 14 piirkondlikku ühingut, mis hõlmavad kogu Soome. Nendes ühingutes on ligi 100 kohalikku ühingut või klubi. Mitmes paigas on nägemispuudega inimestel võimalik kohtuda ühingute ruumides korraldatavatel üritustel.
Keskliit püüab toetada kohalikke ühinguid, et need oleksid oma piirkonnas hästi toimivad. Liitu kuulub 10 tegevusühingut. Aktiivne ühing on nägemispuudega laste vanematel. Nägemispuudega kultuurihuvilistel on ühing, milles tegeldakse muusika, kunsti, keraamika ja palju muuga. Füsioteraapia valdkonnas tegutsevatel nägemispuudega inimestel on samuti oma ühing. Ühingud on ka juhtkoerakasutajatel ja käsitöötegijatel. Varem oli tegevuspõhiseid ühendusi 11. Puhkuseühing lõpetas tegutsemise, sest Onnela kursusekeskust keskliidul enam ei ole. Hääbumas on esperantoharrastajate ühing Steleto.
Enamik Nägemispuudega Inimeste Keskliidu töötajatest töötab Iiris-keskuse majas – Helsingi, Marjaniementie 74. Seal asuvad ka Helsingi ja Uudenmaa ühing, kultuuriühing ning pimekurtide ühing. Juhtkoerte kool asub mujal, kuid juhtkoerakasutajate kursusi korraldatakse selles majas. Keskliitu kuulub ka ettevõte Sokeva Käsitöö, mille tegevus on maalritöövahendite, harjade ja luudade valmistamine. Kui firmal läheb hästi, saadakse sellelt ka raha liidu tegevuskulude katmiseks. Ettevõtte ruumid asuvad mujal.
Soome on kakskeelne maa. Soome rootsikeelsetel nägemispuudega inimestel on oma ühing, milles on viis alaühendust. Keskliit teeb nendega koostööd. Mitmed inimesed kuuluvad nii soome- kui ka rootsikeelsesse ühingusse.
Soomes arvatakse olevat ligi 80 000 nägemispuudega inimest, neist suur osa on üle 70 aastasi. Kuna eakamad inimesed ei ole eriti huvitatud ühingutega liituma, siis on 14 piirkondlikus ühingus 11 000 liiget. Suur osa on noori liikmeid ja väiksem osa üle 65 aastasi.
Keskliit on aastakümnetega kasvanud. Kõrgajal oli 260 töötajat. Praegu on neid üle 200. Töötajate arvu vähendati majanduslikul põhjusel.
Suur osa keskliidu rahastamisest tuleb Rahaautomaatide Ühingult (RAY), mis on Eestis võrreldav Hasartmängumaksu Nõukoguga. See on monopol, millel on ainuõigus korraldada hasartmänge. Rahaautomaatide Ühing jagab kasumit erinevatele Soome sotsiaalühendustele, mida on üle 200. Nägemispuudega Inimeste Keskliit on üks suuremaid rahastuse saajaid. Kolmveerand Iiris-keskuse maja ehitamiseks kulunud rahast tuli Rahaautomaatide Ühingult.
Rehabilitatsiooniteenuseid ostab Kela, mis Eestis on võrreldav Sotsiaalkindlustusametiga. Sokeva Käsitöölt saadakse samuti rahastust. Üksikud inimesed, kellel ei ole lähedasi, jätavad keskliidule testamentide kaudu elamispindu. On annetajate klubi Annansilma, ligi 200 000 inimest, kes annetavad raha keskliidu tegevuse heaks. Nad saavad regulaarselt sõbrakirja, kus on tutvustatud liidu tegemisi. Juures on pangakonto number, kuhu on võimalik annetada. On proovitud korraldada ka ameerikapäraseid suuri annetuskampaaniaid, aga need ei ole hästi toiminud.
Silmaarstidel on kohustus teha nägemispuudega inimeste registrisse sissekanne, kui nende juurde tuleb patsiendiks inimene, kellel on Ülemaailmse Terviseorganisatsiooni (WHO) viieastmelise klassifikatsiooni järgi nägemispuue. Praktikas ei pruugi arst aga alati sissekannet teha. Aastas lisandub 2000 sissekannet. Registrisse tuleb märkida ka seisundi muutumine. Näiteks, kui inimene on kantud registrisse vaegnägijana, kuid tema nägemine halveneb, tuleb ta märkida pimedana. Registris on ka isikuandmed, kuid need on rangelt salastatud. Register loodi juba 30 aastat tagasi ja see ei olnud kindlasti kerge ülesanne. Praegu võib aga öelda, et mingisuguseid probleeme ei ole ja register on hästi toimiv. Erinevate uuringute jaoks saab kasutada statistilisi andmeid. Keskliidu töötajad võrdlevad nägemispuudega inimeste registri andmeid rahvastikuregistri andmetega ja leiavad sealt päris huvitavaid fakte ning seoseid. Näiteks tuli andmeid analüüsides välja, et viimastel aastatel on oluliselt langenud kõrgkoolides õppivate nägemispuudega inimeste arv. Nüüd on see muret tekitav fakt teada ja on võimalik uurida, mis on selle põhjused.
Nägemispuudega inimeste registris ei ole andmeid, millega inimene tegeleb, millega on ta hõivatud, on ta pereinimene jne. Need andmed saadakse isikutunnuste võrdlemisel teiste registritega. Registri haldamiseks on kaks töötajat. Poolenisti on register riiklik ja poolenisti Nägemispuudega Inimeste Keskliidu ülal pidada.
Küsimus: Kuidas Sokeva Käsitöö suudab olla kasumlik? Seal ei tööta nägemispuudega inimesi. See on tavaline äriühing.
Küsimus: Kas Iiris-keskuse majas ruumide kasutajad maksavad renti? Iiris-keskuse maja haldamiseks on loodud haldusfirma. Kõik majas ruume kasutavad organisatsioonid ja asutused maksavad firmale renti. Seda maksab ka Nägemispuudega Inimeste Keskliit.
##Soome Nägemispuudega Inimeste Keskliidu tööhõiveosakond
Tööhõiveosakond abistab nägemispuudega inimesi, kes töötavad erinevates kohtades ja neid, kes on ise ettevõtjad. Osakonnas töötab viis inimest – kaks tööhõivespetsialisti. Üks neist tegeleb alla 30 aastaste ja teine üle 30 aastaste inimestega. Osakonnajuhataja ei ole ainult ülemus, vaid teeb ka tööd nägemispuudega inimestega. On ka infotehnoloogiasüsteemide eest vastutaja. Ametis on ärinõustaja, kelle ülesanne on firmasid luua soovijate nõustamine ja abistamine. Ka need, kes juba on äris, aga tahavad nõuandeid saada, pöörduvad tema poole. Kuigi osakond asub Helsingis, teenindatakse kogu Soomet. Kui tekib küsimusi, võib need saata e-posti teel või helistada. Osakonna töötajad lähevad ka kohale, kui muidu ei ole võimalik küsimust lahendada. Samuti korraldatakse kohtumispäevi. Näiteks lähevad töötajad Tamperesse kogu päevaks ja toimuvad varem kokku lepitud kohtumised ettevõtluses abivajajatega. Kohtumisõhtuid või -päevi korraldatakse piirkondades, kus on enam firmasid loonud inimesi. Neil võib tekkida erinevaid küsimusi. Toimub ühine arutelu.
Üle aasta korraldatakse 3–4 kohas ärinõustamispäevi. Tänavu on just see aasta, kui neid päevi korraldatakse. Tänavu õpetatakse firmas pangakaardiga maksmise korraldamist ning internetiturundust. Sel aastal antakse kuuendat korda välja firma looja auhind. Mullu pälvis auhinna leierkastimängija. Varem on autasustatud näiteks tavalisi ja vaegnägijatele sobivaid valgusteid valmistava ning maale toova firma omanikku – pimedat meest – ja pesu maale toova ning võrkturundusega müüva firma omanikku – Pimedat naist.
Põhiküsimus, millega noored tööhõiveosakonda pöörduvad, on see, millist ametit õppida. Osakond proovib välja tuua võimalusi, mitte hakata rääkima probleemidest ja takistustest. Noortele valmistab probleeme, kus leida kohad tööharjutuste tegemiseks ja suviseks tööks. Osakond ei otsi töökohti, vaid annab õpetust, kus võiks leida, kuhu võiks pöörduda, kuidas koostada tööandjatele sobivaid taotlusi. Teine rühm on ametikooli või ülikooli lõpetanud noored, kellel on tarvis leida töökoht. Kolmas rühm on noored, kes vajaksid tööle minekuks põhioskusi – abivahendite kasutamise oskusi ja liikumisõpetust.
Järgmine rühm on inimesed, kes on tööelus, aga kelle nägemine halveneb ja tekib probleeme töö jätkamisega. Tihti käivad osakonna töötajad töökohtadel ja vaatavad, mida seal on vajalik ja võimalik muuta – võib-olla saaks töökoha säilitada. Muidugi võib juhtuda nii, et inimene ei saa oma töökohal jätkata, siis on vaja leida uus koht.
Kui inimene vajab selleks, et püsida oma töökohal või töötada uuel töökohal, ametialast rehabilitatsiooni, maksab selle eest Sotsiaalkindlustusamet. Tööealistele tuleb rehabilitatsiooniraha Töökindlustusameti kaudu. Kuigi siin on mitme organisatsiooni koostöö, on kõige keskpunkt inimene – vaadatakse, kuidas teda saab aidata. On mitu kohta, kust inimene peab saama abi. Tööhõiveosakond oskab juhatada, kust inimene saab rehabilitatsiooniabi, ja võtab vajadusel ühendust tema töökohaga. Osakond on abiks korraldamisel ja töökoha leidmisel.
Näiteid sellest, kuidas võib leida hoopis uue ameti:
- Metsatöölisest sai masseerija.
- Üks sportlik noormees arvas, et ta läheb õppima mingit tehnilist ala, aga õppis hooldajaks. See amet meeldib talle.
- Üks vaegnägijast noormees õppis ülikoolis riigiteadusi. Rahaautomaatide Ühing andis võimaluse saada suvetööraha. Noormees taotles selle ja läks suveks tööle parlamendi juurde. Jätkas õpinguid ja pärast õpingute lõpetamist sai tööle parlamenti rahvaesindaja poliitiliseks nõunikuks.
Osakond on tõdenud, et niisugused näited on nii noortele kui vanadele väga olulised, ja on loonud andmepanga, kus niisugused juhtumid on kirjeldatud. Kirja on pandud ka takistused, mis võivad olla nägemispuudega inimeste töötamisel.
Soomes on ligikaudu 60 tegevusalal 800–1200 nägemispuudega ettevõtjat:
- massaaži ja hooldamisega seotud aladel 35 protsenti;
- põllumajanduslikel aladel 13 protsenti;
- füsioterapeudid 4 protsenti;
- muudel aladel 36 protsenti.
Küsimus: Kas tööhõiveosakonda pääsevad teenusele kõik või need, kellel on nägemispuue?
Seda piiri ei ole pandud. Kui inimene leiab, et tal on nägemise tõttu probleem ja ta vajab abi, võib osakonda pöörduda. See puudutab kõiki Nägemispuudega Inimeste Keskliidu teenuseid. Kõigi jaoks on oluline, et võimalikult varakult võetakse ühendust.
Küsimus: Milline on ühe kliendiga tegelemiseks kuluv aeg?
Päris raske on öelda, millal kliendisuhe algab ja millal lõpeb. Väga palju inimesi teab, et nad võivad erinevates eluetappides alati osakonna poole pöörduda. Seetõttu on ajakulu väga keeruline määratleda.
Esimene kohtumine kliendiga kestab keskmiselt tunni. Siis lepitakse kokku, mida keegi edasi teeb. Püütakse nii, et klient teeb enamiku asju, aga kui on keerulised probleemid, jäävad need osakonna lahendada. Mõni kohtumine võib olla niisugune, et täidetakse internetis taotlusvorme õppimiskoha või kutserehabilitatsiooniteenuse taotlemiseks. Ettevõtlusnõustamises planeeritakse alguses 1–2 tundi. Edasi sõltub inimesest – millised oskused tal on, kui palju tuleb aidata erinevate blankettide täitmisel ja rahastuse taotlemisel. Rahastamise taotlemisel kirjutab ärinõustaja ka oma hinnangu. Teatud juhtudel võib inimese kohta kuluda 10–15 tundi ettevõtlusnõustamist.
Kui inimene tuleb täiskasvanute rehabilitatsioonikursusele, siis võtab temaga kindlasti ühendust töövõimespetsialist. Kursusel alustatakse temaga tööd, kui tal see probleem on.
Kui rääkida muutustest, mis on erialade lõikes toimumas, siis infotehnoloogia valdkonna tööd on viimasel ajal vähenemas ja hooldus- ning abistamistööd suurenemas. Infotehnoloogia valdkonnas põhineb palju visuaalsel osal. Nägemispuudega inimestel on selleni abivahenditega keeruline jõuda. Abivahendid ei arene nii kiiresti, kui valdkond eest ära läheb.
Teste, millisesse ametisse klient sobib, ei tehta. Inimesega vesteldakse, selgitatakse tema varasemad kogemused ja praegused huvid ning katsutakse koos mõelda. Rehabilitatsioonikursustel toimub hindamine – vaadatakse, kuidas on liikumine ja arvuti kasutamine. See protsess tervikuna tagab kogu info.
Küsimus: Kas tehakse koostööd arstidega?
Silmaarst määrab nägemise ja annab sellekohase tõendi. Kui inimene tuleb Keskliidu rehabilitatsioonikursusele, tehakse nägemiskeskuses Visio põhjalik uuring tema praktilise nägemise kohta. Lisaks silmaarstile on selles keskuses nägemiskasutuse juhendaja. See on spetsialist, kes uurib välja praktilise nägemise, valib abivahendid ja kontrollib, kuidas need aitavad nägemise kasutamist.
Tööhõiveosakonda tulles ei pea olema kaasas silmaarsti tõendit. Kui inimene tahab tulla rehabilitatsioonikursusele, peab tal see aga olema. Selle tõendi järgi rahastab Sotsiaalkindlustusamet kursust.
Küsimus: Kes abivahendeid rahastab ja kas valik on piiramatu või piiratud?
Õppimiseks ja tööks võib saada kalleid abivahendeid Sotsiaalkindlustusametist, näiteks arvutid ja punktkirjakuvarid. Nende abivahendite osas omaosalust ei ole. Perearstikeskuste, mida Soomes nimetatakse tervisekeskusteks, kaudu saab lihtsamaid abivahendeid – valged kepid, diktofonid. Inimene, kes ei õpi ega tööta, võib taotleda abivahendeid keskhaiglate rehabilitatsioonikeskuste kaudu. Abivahendid saab ta tasuta, kuid arvuti peab ise ostma. Tähtsamad abivahendid saab tasuta. Lihtsamaid on võimalik osta Iiris-keskusest täishinna eest.
Küsimus: Kes määrab abivahendite vajaduse?
Kui inimene tahab saada mingit abivahendit, teeb ta taotluse Sotsiaalkindlustusametile. Et abivahendit saada, peab olema hinnang. Seda antakse näiteks Nägemispuudega Inimeste Keskliidus, kus määratakse abivahendite vajadus.
Küsimus: See tähendab ju palju taotlusi?
Hinnangu tegemiseks läheb paar kuud. Enamik hinnanguid tehakse keskliidu rehabilitatsiooniosakonnas ja nägemiskeskuses Visio. Vähesel määral tehakse hinnanguid keskhaiglate juures. Ka lihtsamate abivahendite puhul peab olema otsus.
Küsimus: Mis on probleemid või väljakutsed, mida tänases riiklikus süsteemis näete?
On palju bürokraatiat, mida võiks vähendada. Nägemispuudega inimene võib teha tööharjutusi ja tal on ka isiklik abistaja, aga inimene ei saa selle eest mingit tasu. Peaks olema, et ta saaks ka palka, pääseks hõlpsamalt tööle, mitte et aina harjutab. Tööpraktikat võib ühes kohas teha pool aastat, kokku võib teha aasta. Tihti on nii, et inimene võetakse praktikale ja arvatakse, et tal õnnestub see töö, raha ta ei saa, aga lõpuks öeldakse, et ta ei sobi.
Ei ole kerge leida tööd, eriti siis, kui on nägemis-liitpuue. Nendest, kes leiavad töö ja abi ei vaja, tööhõiveosakond ei tea.
Küsimus: Kui aasta on läbi ja inimene tööd ei leia, kas riik sekkub või jääb inimene koju?
On olemas sotsiaalpoolelt toetatud töö, mida tehakse töökeskuses Iiris Pro. See on Eesti mõistes koos kohalike omavalitsustega tehtav tööharjutuskeskus, mis sarnaneb Tallinnas tegutseva Pimedate Töökeskusega Hariner. Kui võrrelda teiste puuetega inimeste rühmadega, on nägemispuudega inimeste tööhõive Soomes kõrgem.
Küsimus: Kui inimene saab tööle ja tal on kõrge palk, kas pension võetakse ära?
Pime inimene võib töötada ja saada ükskõik kui kõrget palka. Teistel on võimalus, et osa pensionist võetakse ära. On võimalus loobuda kaheks aastaks pensionist, kui palk on suur. Hiljem saab selle tagasi.
Küsimus: Missugune on tavaliste tööandjate suhtumine nägemispuudega inimeste tööle võtmisel? Kuidas Nägemispuudega Inimeste Keskliit nendega suhtleb?
Tööandjatele, kes võtavad tööle puudega inimese, makstakse riigi poolt kuni kahe aasta jooksul palgatoetust. Tihti on nii, et inimene läheb tööpraktikale ja töökoht vaatab, et ta on väga hea töötajaja võtab enda juurde tööle ning saab riigilt palgatoetust. Kui inimene läheb tööle, makstakse kinni ka muudatuste tegemine ja see, kui tal on abilist vaja.
On eraldi omavalitsuse teenused tööl käimiseks ja vaba aja veetmiseks. Soomes on need ühed maailmas paremini korraldatud. Õppivatel või töötavatel nägemispuudega inimestel on võimalus kasutada päevas kaks taksosõitu. Omavalitsuse piires võib vaba aja tegevuseks kasutada 18 taksosõitu kuus. Omaosalus on hind, mida tuleks maksta sõiduks tavalises transpordis. Näiteks Helsingis on see 41 eurot 20 senti nagu kuupilet. Võib valida, kas sõita takso või ühistranspordiga. Kui sõita ühistranspordiga, on saatja pilet tasuta.
Kui nägemispuudega inimesel on firma ja ta peab käima klientide juures, on see väga kulukas, sest ta saab siiski vaid kaks sõitu päevas. Ülejäänud sõidud peab ta tegema oma kulul. Valdade vahel võib olla erinevusi. Riik maksab firmale, kes puudega inimese tööle võttis, 85 protsenti tema palgast. See kehtib kuni kaks aastat. Mõnel juhul on aega võimalik ka pikendada. Riiklikku ametkonda, mis korraldaks nägemispuudega inimeste teenuseid ja tööhõivet, ei ole. Inimene ise peab teenuseid taotlema. See, et ta saaks mitmest kohast sama teenust, ei ole võimalik – omavaheline süsteem toimib.
Küsimus: Kuidas on arenenud nägemispuudega inimestega töötavate spetsialistide kompetents?
Varem oli Arla ametikool nägemispuudega inimestele. Nüüd võetakse Keskuspuisto ametikooli ka teised. Tüflopedagoogika teadmised lähevad allapoole. Unustatakse ära, et see on niivõrd spetsiifiline ala ja seda ei saa ühendada kõigi puuetega inimeste õpetamisega, kuna siis ei tule vajalikku tulemust. Sama on ka põhikooli osas. Oli Jyväskylä kool, kus oli palju teadmisi nägemispuudega laste õpetamiseks. Nüüd kujuneb sellest Onerva õppekeskus, kuhu tulevad lisaks kurdid ja neuroloogiliste haigustega õpilased. On hirm, et need teadmised ja oskused haihtuvad. Selle põhjus on raha vähesus.
On esitatud nõue, et näiteks keskliidus nägemispuudega inimestega tegelevatel töötajatel peab olema vastav pädevus. Praegu koolitatakse neid Arla õppekeskuses. Kui seal koolitamine lõpetatakse, siis ei tea, mis saab. Teine mure. Nägemispuudega lapsed õpivad tavalistes koolides. Arla õppekeskuses räägiti, et neile õpetatakse toimetulekut ja muid sotsiaalseid oskusi. Probleem on see, et need lapsed jäävad tavakoolis omaette. Nad ei integreeru. Neil on isiklik abistaja, kes on vahel lapsele ainuke sõber või tuttav.
On tunne, et ka täiskasvanutega tekib niisugune sotsiaalne eristumine. Teenuseid, mida nägemispuudega inimestele pakutakse, on üsna palju. Pahatihti ei viitsi inimene ise liikuda – isiklik abistaja peseb ja koristab. Abistaja teenuse kasutaja võib need oskused kaotada.
Nägemispuudega Käsitöötegijate Ühing
Nägemispuudega Käsitöötegijate Ühing on üleriigiline ühing. Käsitöö on Soomes traditsiooniline tegevusvaldkond, kus nägemispuudega inimesed saavad teenida sissetulekut. Kuigi on palju väljakutseid, usutakse käsitöö tulevikku endiselt. Praegu on ametialasel väljaõppel nägemispuudega inimesi, kes peavad oma väljundiks käsitööd. Rõhutakse kunstilisele väärtusele – et oleks võimalik saada hinda, mille puhul töö end tasuks.
Käsitöötegijate ühingus on 250 liiget. Neid võib jaotada kahte ossa – harrastajad ja professionaalsed käsitöötegijad. 50–100 inimest saavad mingi osa tuludest käsitööd tehes. Peamiselt valmistatakse harju. Eripära võrreldes tööstuslike harjadega on see, et neid valmistatakse puidust ja looduslikest kiududest. Teine suund on punutised ja rotangmööbel. Rotangmööbli valmistamisega on viimasel ajal raskusi, sest need riigid, kus rotang kasvab, ei müü seda hea meelega, vaid kasutavad ise. Raske on hankida jämedat rotangit, millest teha toolide raame. Peene rotangi hankimine on lihtsam. Parima kvaliteediga materjali saab Indoneesiast.
Turustamisel on mitu võimalust. Helsingi ja Uudenmaa Nägemispuudega Inimeste Ühingu kauplus, Iiris-keskuse kauplus ja Sokeva Käsitöö ostavad toodangut kokku. Et kaupluste kaudu müüa, tuleb üsna usin olla. Valmistaja ja toodangut edasi müüva kaupluse vahel lepingut ei ole. Kauplus tellib nägemispuudega käsitöötegijalt tooteid, kui ta on kindel, et need on müümiseks sobiva kvaliteediga. Tooteid, mille kvaliteet nõuetele ei vasta, müügiks ei võeta. Kui on vaja teha parandusi, juhitakse sellele valmistaja tähelepanu.
Tegija seisukohalt on kõige tulusam vahendajateta otsemüük. See on viimasel ajal arenenud tõusujoones.
Harju ja korve müüakse paljudel turgudel. Näiteks müüb neid valmistaja või tema abikaasa. Ühe pimeda korvitegija naine käis turul 30 aastat iga päev müümas – nii talvel külma kui suvel palavusega. Võib juhtuda sedagi, et müügikoht turul maksab päevas 40 eurot, müügitulu on aga vaid 37 eurot.
Vahel tehakse müügipäevi ka Iiris-keskuses – kas inimeste enda või töötajate algatusel. Tullakse kokku ja müüakse.
Materjalide suurim vahendaja on Sokeva Käsitöö. Muidugi võib osta ka mujalt, aga kõige soodsam on osta Sokeva Käsitöölt, sest selle ettevõtte eesmärk ei ole teenida kasumit – ta peab jõudma oma tegevuskuludega nulli. Tellimiseks võib ühendust võtta e-postiga ja materjalid saadetakse postiga koju.
Kui osta Sokeva Käsitöölt materjali enam kui 250 euro eest, on võimalik saada hinnaalandust 25 protsenti. Selle hinnavahe katab materjalimüüjale Rahaautomaatide Ühing.
Küsimus: Kas nägemispuudega käsitöötegijatel on ka töökeskusi? Nägemispuudega käsitöötegijad on üksikettevõtjad ja töötavad kodus. Töökeskusi on kaks. Helsingis töötab selles 10 inimest. Töötatakse heategevusorganisatsiooni Pimedate Sõbrad ruumides ja rent on umbes pool turuhinnast. Teine keskus on Tamperes, kus töötatakse piirkondliku nägemispuudega inimeste ühingu ruumides. Kindlasti ei ole sealgi rendisumma turuhinnas. Soome on hajaasustusega maa ja piirkondi, kus elaks tihedalt nägemispuudega inimesi, ei ole. Seetõttu on kõige enam levinud käsitöötoodete kodus valmistamine.
Käsitöö eriala on võimalik õppida Keskuspuisto ametikooli Arla õppekeskuses. Harjade sidumist saab õppida lühiajalistel kursustel. Neid korraldavad Sokeva Käsitöö ja Nägemispuudega Käsitöötegijate Ühing. Kursused on individuaalsed ja nende pikkus sõltub juhendamisvajaduse mahust. Maksta tuleb väikest tasu. Näiteks maksab korvipunumise õppimine 15 korda kolm tundi kursuslasele 20 eurot. Tegelikud kulud on suuremad. Vahe hüvitatakse Sokeva Käsitöö kaudu Rahaautomaatide Ühingult saadavast koolitusrahast.
Küsimus: Kas tegeldakse ka teiste käsitööliikidega? Teisi käsitööliike on proovitud harrastajate poolt. Nad ise otsivad, milliseid käsitöid teha. Näiteks ehete ja paberist lillekaunistuste valmistamine. Vaibakudumine, mis veel paarikümne aasta eest oli üsna populaarne, on langevas trendis.
Küsimus: Kas on seos Töötukassaga ja kas sealt saadakse mingeid hüvesid? Kuna paljud nägemispuudega käsitöötegijad on registreeritud ettevõtjatena, siis Tööturuameti teenused neile ei laiene. Nägemispuudega inimeste töö ja tegevus on antud nende organisatsioonide kätte. Riik toetab Rahaautomaatide Ühingu kaudu kogu süsteemi, aga iga inimene ei lähe riigiasutusse tuge otsima. Tal on oma kindel teadmine, kus ta saab abi. Siiani on inimesed selle süsteemiga üsna rahul olnud.
##Nägemispuudega õppijate tugiteenused ja toetused
Soomes on nii tavalisel kui ka nägemispuudega lapsel 6-aastaselt võimalik saada eelkooliõpetust. See on vabatahtlik. Järgneb üheksa-aastane põhikool, kuhu minnakse 7-aastaselt ja mis lõpetatakse tavaliselt 16-aastaselt. Kui põhikool hakkab lõppema, tuleb teha taotlus edasi õppimiseks. On kolm valikut – kas minna gümnaasiumi, ametiõppesse või kohanemiskursusele. Nägemispuudega noortest on gümnaasiumisse minejaid väike enamus. Mõned lähevad ametiõppesse ja ülejäänud kohanemiskursustele. Tavanoorte hulgas on ametikoolid populaarsemad kui gümnaasiumid.
Gümnaasiumi võib läbida 3–4 aastaga ja seejärel on võimalus edasi minna ülikooli. Erialaõpe ametikoolides kestab tavaliselt 3 aastat, misjärel omandatakse konkreetne kutse mingil erialal. Nii gümnaasiumi- kui ametikoolijärgselt võib edasi õppida kas rakenduskõrgkoolis või ülikoolis. Rakenduskõrgkoolides kestavad õpingud 3,5–4 aastat. Nad on oma sisult pisut praktilisemad kui ülikooliõpe. Ülikoolides on Eesti ülikoolidega sarnane süsteem, kus kolme aastat on bakalaureuseõpe ja kaks aastat magistriõpe. Need on ideaalajad. Tavaliselt õpingud siiski venivad.
Igal pool, kui minna mingit ametit õppima, on vastuvõtutestid. Sõltub erialast, kas on ainult kirjalikud testid või tuleb ka midagi praktilist teha. Need testid peavad olema kättesaadavad ka nägemispuudega inimestele – nemad peaksid saama sisseastumisel osaleda võrdselt teistega. Peab olema võimalik anda sisseastujale küsimused sobivas vormis, et ta saab neid ise lugeda. Tuleb võimaldada arvuti või muude abivahendite kasutamist. Erilisi kriteeriume, näiteks reserveeritud kvoote, millega nägemispuudega inimestel sisse astuda, ei ole.
Õpingute kestel on võimalik nende kohandustega edasi minna – küsimused sobivas vormis, lisaaeg testide sooritamiseks, abivahendite kasutamine. On väga hea, et paljud õppematerjalid on digitaalsed. See võimaldab neid nägemispuudega inimestele kiiremini kättesaadavaks teha. Samas on õppekeskkondade kasutamisel ka probleeme. Vahel ei ole need nägemispuudega inimestele abivahenditega ligipääsetavad. Palju kasutatakse liikuvaid pilte, mille puhul ekraanilugemistarkvara ei aita.
Üks raskuskoht õppeprogrammide läbimisel on praktika tegemine ja praktikakohtade leidmine. On väga oluline, et nägemispuudega õppijal oleks praktikakoht, mis aitaks kaasa tema õpingutele ja hilisemale töölerakendumisele. Praktikakohtade otsimisel on kõik nii kaua hästi, kui tuleb välja, et praktikakoha vajaja on nägemispuudega. Siis öeldakse tihti, et hetkel ei ole praktikanti vaja.
Probleemne on ka õpingute lõpetamine. Soomes on püütud õppimisaegu kõigi õppijate puhul võimalikult palju lühendada. On õppijaid, kes saavad lõputunnistuse, aga mõnedel jäävadki õpingud pooleli.
Küsimus: Mida on riigi ja koolide poolt tehtud selleks, et nägemispuudega inimeste õppima asumist ja õpinguid toetada ning lihtsustada?
On üsna täpselt määratletud meetmed ja erisused sisseastumisel ning testidel, mida on võimalik nägemispuudega inimestele rakendada. Nädal aega tagasi anti välja soovitus info kättesaadavuse tagamiseks. Sisu valmis erinevate ülikoolide ja Nägemispuudega Inimeste Keskliidu koostöös ning tööd rahastas Haridus- ja Kultuuriministeerium.
Põhikoolis, kui nägemispuudega õpilane vajab isiklikku abistajat või transporditeenust, korraldab seda kohalik omavalitsus. Abivahendid algkooli astmes – 1.-6. klass – tulevad samuti hariduse poolelt või tervishoiusüsteemi kaudu. Põhikooli teises astmes liitub Sotsiaalkindlustusamet. Kui õpetajatel või abistajatel on vaja mingit koolitust, pöörduvad nad nägemispuudega laste erikoolide poole. Soomes on kaks nägemispuudega laste erikooli – üks soome-, teine rootsikeelne. Nende koolide põhimäärustejärgsed ülesanded on pakkuda nõustamist ja juhendamist tavakoolide töötajatele, kus õpib nägemispuudega lapsi. Erikoolid korraldavad õppesessioone tavakoolide nägemispuudega õpilastele. Näiteks lähevad tavakoolide õpilased üheks nädalaks erikooli ja lisaks tavapärasele õppele vaadatakse üle abivahendite kasutamine, liikumisoskused ja kõik muu, mis kaasneb nägemispuudega. Hinnatakse ja nõustatakse. Erikoolides on ka piirkondi nõustavad õpetajad. Need õpetajad lähevad tavakoolidesse ja nõustavad seal nii õpetajaid kui ka abistajaid nägemispuudega õpilasega seonduvates küsimustes. Need teenused on tasulised – õppijatele kulusid ei kaasne, maksavad omavalitsused.
Õpikud saadakse Celia Nägemispuudega Inimeste Raamatukogust kas punktkirjas, heliraamatutena või elektrooniliselt. Nende eest maksab omavalitsuse haridusosakond. Kui õpilane jõuab põhikoolist edasi, kaob mõni varasematest tugiteenustest. Kui on vajalik isiklik abistaja, tuleb seda taotleda kohaliku omavalitsuse sotsiaalosakonnast. Saada isiklik abistaja on Soomes iga abivajaja õigus. See sisaldab hädavajalikku abi nii õppimisel, tööelus, igapäevatoimingutes kui ka määratud tunde abi harrastuste ja vaba aja tegevustega tegelemiseks. Näiteks on gümnaasiumis õppival pimedal võimalik kasutada õpingute ajal isikliku abistaja abi 30–37 tundi nädalas. Abi võib olla ka vaid paar tundi nädalas, sõltudes, mida õpitakse ja kas õppija on vaegnägija või pime. Tundide arv ei tohiks sõltuda sellest, kus inimene elab, aga vahel siiski sõltub. Tundide arv peaks põhinema inimese vajadustel. Omavalitsuse sotsiaaltöötaja ja klient teevad koos tegevuskava, märkides kõigi teenuste vajaduse. Nad peaksid kirja panema ka tunnid, milliste tegevuste jaoks ja kui palju on abistajat vaja. Tegelikkuses ei ole aga nii lihtne tunde kokku arvutada. Kuna see on Soomes subjektiivne õigus – see tähendab, et abistaja peab olema – ei saa abistajast ilma jätmine olla põhjendatud omavalitsuse rahanappuse tõttu.
Kuna isikliku abistaja teenus on väga raske nägemispuudega inimestele, ei ole saajatering väga selge. Kindlasti on saajate hulgas pimedad. Vaegnägijate puhul tuleb enam põhjendada. See võib ka olla erinevates omavalitsustes natuke erinev. Kui vaegnägija näeb lugeda või üksinda liikuda, ei pruugi ta kuuluda teenusesaajate hulka. Maailma Terviseorganisatsiooni klassifikatsiooni järgi võib nägemispuue küll olla, aga see ei tähenda, et puue on nii raske, et teenuse vajadus oleks põhjendatud.
Tavaliselt on nägemispuudega inimene isiklikule abistajale ise tööandja. Palga ja maksud – hüvitab omavalitsus, puudega inimese ülesanne on leida isiklik abistaja ja anda talle tööjuhised. Kui lihtne on leida isiklikke abistajaid, sõltub elukohast ja sellest, mitmeks tunniks on abistajat vaja. Kindlaid nõudeid isiklikule abistajale ei ole. On tähtis, et abistaja ja abistatava suhe toimiks ning abistaja oleks selleks tööks sobiv. Näiteks teevad abistajatööd sissetuleku saamiseks meelsasti õpilased. Koolitamise ja juhendamise eest vastutab nägemispuudega inimene, kes on abistaja tööle võtnud. Nägemispuudega Inimeste Keskliidus viiakse paar korda aastas läbi poolepäevased põhikursused selle kohta, kuidas nägemispuudega inimest toetada. Raskem on abistajaid leida maakohtades. Linnades, kus on ülikoole, saab kasutada üliõpilasi, kes tahavad lisasissetulekut teenida.
Kui nägemispuudega inimene tahab õppida, tuleb kuidagi kodust välja pääseda. Osa nägemispuudega õppijatest liigub kas jalgsi või ühistransporti kasutades. Kui ei saa liikuda jalgsi ega ühissõidukitega, on võimalik kohaliku omavalitsuse sotsiaalosakonnast taotleda transporditeenust. On võimalik taotleda teenust õppimiseks, tööl käimiseks või vaba aja üritusteks. Õpinguteks saab kasutada kaks sõitu päevas ja vaba aja üritusteks 18 sõitu kuus. Gümnaasiumis ja ametikoolis peab nägemispuudega õppija ise õppematerjalid tellima ning nende eest maksma. Nii on ka tavaõppijate puhul. Kõrgkoolide üliõpilased laenavad õppematerjale Celia Raamatukogust nagu tavaõppijad tavaraamatukogudest. Kõige olulisemad raamatud ostetakse, ülejäänud laenatakse.
Kui vajatakse abivahendeid nagu arvutid, skannerid, lugemistelerid, taotletakse neid läbi Sotsiaalkindlustusameti. Lihtsamad abivahendid nagu luubid ja valged kepid taotletakse tervishoiusüsteemi kaudu. Õppijatele on ka majanduslikud toetused. Soomes on tavaõpingutoetuste süsteem, mis on kättesaadav ka nägemispuudega inimestele. Nägemispuudega õppijatele maksab Sotsiaalkindlustusamet olenevalt vanusest kas noorte rehabilitatsiooniraha või lihtsalt rehabilitatsiooniraha. See on ette nähtud õppimiseks ja õpingutega toime tulemiseks. Kui ei ole tulemusi, hakkab Sotsiaalkindlustusamet üsna kiiresti küsima, miks õpingud ei edene. Kindlasti on Sotsiaalkindlustusameti poolt makstav toetus õppija jaoks soodsam kui tavaõppesüsteemist saadav õpingute raha. Kui nägemispuudega õppija vastab kriteeriumidele, et saada toetusraha Sotsiaalkindlustusameti kaudu, tasub seda eelistada tavaõppetoetuse süsteemile.
Lisaks võib Sotsiaalkindlustusamet maksta puudetoetust. See on mõeldud eelkõige puudest tingitud lisakulude katmiseks. Kindlasti saab osa nägemispuudega õppijatest ka pensioni. Kui nägemispuudega õppija läheb õppima võõrasse piirkonda, võib ta taotleda oma kodukoha sotsiaalosakonnast liikumisõpetust. Juhendamise maht sõltub sellest, kas minnakse õppima täiesti võõrasse piirkonda või vahetatakse oma kodukohas õppeasutust. Liikumisõpetust võib taotleda ükskõik, mis ajal – kas töökoha vahetuse, kolimise või mingi argielu muutuse puhul, kui on vaja mõni marsruut või piirkond selgeks õppida.
Soomes on praegu käsil sotsiaal- ja tervishoiureform. See on veel üsna segane asi. Suured küsimused on seotud eelkõige rahastamisega. Moodustatakse viis sotsiaal-tervishoiupiirkonda, mis koonduvad ülikoolide haiglate ümber – Helsingi, Turu, Kuopio, Tampere ja Oulu. Need peaksid korraldama kõik sotsiaal- ja tervishoiuteenused piirkonna elanikele. Suured tegevusliinid pannakse paika piirkondade lõikes, aga reaalne praktiline töö korraldatakse omavalitsustes. On palju lahtisi küsimusi, kuid 2017. aastast peaksid need piirkonnad tööle hakkama.
Keskliit on mures, et nägemispuudealane kompetents on hääbumas. Loodetakse, et selle muudatuse käigus õnnestub neisse viide keskusse tekitada puudespetsiifiline kompetents. Ei ole mõeldav, et see peaks olema igas omavalitsuses, sest kõikjal ei pruugi elada nägemispuudega inimesi.
Küsimus: Kes vastutab tööturuteenuste ja tööle saamise eest?
Ametivaliku ja töölerakendamise osas abistab Keskliidu tööhõiveosakond. Tööhõiveametites on töötajaid, kes on kursis nägemispuudega inimeste töölerakendamisega, aga valdav osa selgitustööst jääb nägemispuudega inimese enda kanda. Abivahendite süsteem on ikka sama – kas Sotsiaalkindlustusamet või tervishoiusüsteemi kaudu. Transporditeenusega tööle ja tagasi on samasugune süsteem nagu õpilastel. Saab taotleda liikumisõpetust töökohta.
Nägemispuudega inimene ise peab endale töö leidma. Keskliidu tööhõiveosakond soovitab, kuhu tuleks pöörduda või milline taotlus teha. Ei ole nii, et inimesele otsitakse firma, kus on talle töökoht. Kui ta on töökoha leidnud, järgnevad teenused ja tööandjale makstav palgatoetus. Töötav vaegnägija, kelle nägemine halveneb, taotleb esimese asjana rehabilitatsiooni. Seal selgitatakse, millised on võimalused abivahendite kasutamisega toime tulla ja kas saaks jätkata samal töökohal. Kui leitakse lahendus, on võimalik jätkata endisel tööl. Võib taotleda osalise töövõime kaotuse pensioni või kui tundub, et sel töökohal üldse jätkata ei saa, siis täieliku töövõimekaotuse pensioni. Uuritakse, kas inimene saaks läbi ümberõppe hakata tööle mingil teisel ametikohal. Seda vaadatakse eriti nooremate inimeste puhul. Hindamine toimub rehabilitatsiooniprotsessis ja sõltub ka sellest, millist pensioni taotletakse. Kaasatud on arst – ekspertarst, silmaarst või töötervishoiuarst.
Soomes on nägemispuudega inimestel kas pension või toetus. Kui pime inimene saab 16-aastaseks, läheb ta automaatselt töövõimetuspensionile, isegi siis, kui ta õpib. Kui ta osaleb 100-protsendiliselt tööelus, on tal ikkagi töövõimetuspension. On neid, kellel on osaline töövõime – osa sissetulekust tuleb pensionist, osa palgast. On ka neid, kelle ainus toimetulekuvahend on pension ja mingi eluasemekulude toetus. Suurel osal nägemispuudega inimestest on kas töövõimetuspension või puudetoetus, aga mitte mõlemad.
Töövõimet hinnatakse suhtes inimese tööülesannetega – kui palju suudab ta nädala jooksul neid tööülesandeid täita. Võib olla näiteks nii, et kaks päeva nädalas kaetakse töövõimetuspensioniga ja kolm päeva suudab inimene oma töökohal vajaliku tulemuse saavutada.
Soome sotsiaalse kaitse süsteem on keerukas – seda on neil endalgi raske üksteisele selgeks teha. On erinevad osapooled – omavalitsus, riik, sotsiaalkindlustusamet. Keskliidu teenistuses on 12 inimest, kes töötavad erinevates piirkondades ja keda nimetatakse piirkonnasekretärideks. Nemad on sotsiaalsüsteemis orienteerumisel abiks. Liidust saab kindlasti abi.
##Rehabilitatsioon ja käeline tegevus
Soome Nägemispuudega Inimeste Keskliit on arendanud oma teenuseid, kuid ka neil on väljakutsed – konkurents ja rahaliste vahendite ebapiisavus.
Ametialane koolitus toimub Arla õppekeskuses. Keskliidus tehakse rehabilitatsiooni raames mõndagi, et suurendada inimese väljavaateid tööga seotud valdkonnas.
Rehabilitatsiooniuuringule tulevad need inimesed, kellel ei pruugi olla veel nägemispuue välja kujunenud. Neil võivad olla olulised probleemid nägemisega ja sellest tulenevalt ka toimetulekuga, aga veel ei ületata seda nii-öelda 50 protsendise takistuse piirangut, mille alusel saaks nägemispuude määrata. On võimalus nii kolmepäevaseks kui ka viiepäevaseks hindamiseks. Kui kolmepäevasel hindamisel selgub, et on veel vaja pikemalt hinnata või viia läbi näiteks abivahendite sobivuse hindamist ja katsetamist, kutsutakse inimene tagasi viiepäevasele hindamisele. Vahel piisabki sellest, et tööeluga jätkamiseks on vajalikud ainult abivahendid – erinevad luubid või infotehnoloogilised vahendid. Sel juhul määratakse näiteks osaline töövõimetuspension ja abivahenditega saab jätkata töötamist.
Kõik teised rehabilitatsiooniteenused on suunatud nägemispuudega inimestele ja valdavalt on need inimesed tööealised. On ka kaks kursusteplokki – kolm korda viis päeva – mis on mõeldud üle 68 aastastele inimestele. Nendest kolmest osast esimeses ja viimases saavad kaasas olla lähedased. Hästi tähtis on, et võrgustik oleks teadlik liikumise juhendamisest ja muudest vajalikest spetsiifilistest teadmistest.
On veel eraldiseisvad kursused, mis toimuvad Sotsiaalkindlustusameti rahastusel. Need on individuaalse rehabilitatsiooni kursused ühele inimesele. Teiseks on igapäevaelu kursused. Kolmas on kutserehabilitatsioon.
Ametialane rehabilitatsioon on rõhuasetusega käelisele tegevusele ja mõttega teenida midagi pensionile lisaks. Tööd, mida õpitakse on näiteks kangakudumine ja rotangmööbli valmistamine. Rotangmööbli osakaal on vähenenud ja juurde on tulemas plastikust punutud toodete valmistamine.
Rehabilitatsiooni eesmärk on see, et inimene saaks endale nägemispuudega elamiseks vajalikud oskused. Käsitöö on üks neist oskustest. Käsitöö ei ole selleks, et pakkuda inimestele ainult meelepärast tegevust, vaid arendada ka tajusid, käelist tegevust ja tunnetamist. Kursuste arv on mõnel määral vähenenud, kuna turule on tulnud teisi teenusepakkujaid. On välja töötatud uusi kursusi. Jälgitakse, kuidas teiste teenusepakkujate ehk konkurentide juures kursused lähevad. Teised teenusepakkujad on rehabilitatsioonikeskused Turus ja Mikkelis. Turus osutab teenuseid endine vähihaigete rehabilitatsioonikeskus. Keskliidus on nägemispuude spetsiifikat enam. Mujal on kursused füsioteraapia- ja tegevusteraapiapõhised.
Peamine rahastus toimub läbi Sotsiaalkindlustusameti. Lisaks ka kindlustusettevõtted ja tervishoiusüsteem.
Rehabilitatsiooniteenuste pakkumisel on Keskliidul töörühm, kus on nii psühholoog, sotsiaaltöötaja, hindamistel ka optik ja silmaarst.
Individuaalsed kursused on kokku 18 päeva. Kõigepealt hindamine 5 päeva ja siis on 13-päevane kursus. Viis päeva on selleks, et hinnata, millega tuleks rehabilitatsiooni käigus 13 päeva jooksul täpselt tegelda. See on individuaalne programm, aga püütakse, et pooled tegevused oleksid rühmategevused.
Tervishoiusüsteemis tehakse puudega inimesele rehabilitatsiooniplaan ja Keskliidu jaoks on see oluline dokument.
Käsitöö poolel on rehabilitatsioonikursused 2 korda 12 päeva. Selle juurde kuulub ka kohtumine tervisenõustaja või psühholoogiga. Käsitööprogrammi kõrvale võib saada liikumisõpetust ja nägemiskasutusõpetust. See tsükkel lõpeb rehabilitatsioonimeeskonna tööga, kus osaleb ka rehabiliteeritav ise. Enne seda on ta koos oma juhendajaga teinud edasisi plaane ja jätkatakse sealt. Võib planeerida uut kursust, kui on vaja midagi õppida või kavandada kohalike omavalitsuste tasemel teenuste saamist ja õpingute jätkamist, näiteks viia kodus läbi liikumisõpetust ja arvutiõpetust.
Näidisteruumis oli looduslikest materjalidest harju ja korve, keraamikatooteid, kootud ning vilditud asju, naharibadest punutud võtmehoidjaid ja rihmu, plastmassribadest korve ning mesilasvahast küünlaid. Tööruumis punus ja liimis üks nägemispuudega naine nahast võtmehoidjaid. Teine naine punus naharibadest rihmu – tegi parasjagu abivahendiga auke.
Töökeskus Iiris Pro
Helsingi ja Uudenmaa Nägemispuudega Inimeste Ühing ning tema töökeskus Iiris Pro asuvad Iiris-keskuse majas. Ühing on osanik maja haldusfirmas. Tal on küll alla 10 protsendi haldusfirmast, aga selle kaudu on päris suur vastutus.
Kui töökeskus 1965. aastal loodi, oli eesmärk anda tööd nägemispuudega inimestele. Teine eesmärk oli saada tulu ühingule. Nüüd on see pigem toimetulekuvahend, et katta kinnisvaraga seonduv majanduslik vastutus. Muidugi püütakse kogu aeg meeles pidada neid ideoloogilisi aluseid, mis on selle töökeskuse taga.
Iiris Pro endine nimi oli Nägemispuudega Inimeste Töökeskus. Alates 2003. aastast ollakse Iiris-keskuse ruumides. Iiris Pro nimi võeti kasutusele 2012. aastal, kui töökeskus liitus ühe sotsiaalettevõttega.
Iiris Pro teeb erinevatele ettevõtetele allhanketöid ja peamised kliendid ehk tööandjad on Soome ettevõtted. Tehakse erinevaid pakkimis-, monteerimis- ja postitustöid. Väiksemaid koostööpartnereid on 20 ringis. Kõige suurem on Soome Lennuühendus. Töökeskusel on ka väike õmblustöökoda, mis teeb tooteid müügiks Annansilma poes. Seltskond, kes töötab, on päris kirju. Töötegijaid on kokku 76. Helsingi linn ostab töökeskuselt töökohti ja 32 inimest on linna poolt sinna saadetud. Arv 76 tundub suurena. Mõni inimene käib tööl aga vaid 2–4 päeva nädalas. Tööd on olnud väga erinevad. On tehtud näiteks ka Kalevla ehteid. Tööl on 15 nägemispuudega inimest. Ka Arla õppekeskuse nägemispuudega õpilased on töökeskuses tööd õppimas. On ka kurte, pikaajalisi töötuid, immigrante 12 riigist ja vaimse tervise häirega inimesi.
Kuna töökeel on soome keel, toimub kaks korda nädalas keeleõpe. Töö ajal on võimalik õppida soome keelt. Õpetab nägemispuudega naine. Tööpauside ajal on võimlemine. Korraldatakse tööheaolule suunavaid üritusi ja pidusid. On koostöö ka erinevate projektidega, näiteks korraldatakse kevadmatk.
Praegu on käsil kolm projekti. Töökeskuse juhataja on seotud Euroopa Sotsiaalfondi rahastatava projektiga. See on tööhõivet edendav projekt, kus püütakse inimesi individuaalselt nõustada tööle minekuks. Arendatakse ka töövalmisoleku tekitamist. On palju erinevat juhendamist ja nõustamist. Korraldatakse ka erinevaid koolitusi ja infopäevi, mis on mõeldud spetsialistidele. Internetipõhiselt on loodud keskkond, kus tööandjad saaksid kohtuda ja sealt otsitakse tööharjutuskohti. Üks suur eesmärk on parandada koostööd võrgustiku liikmete vahel.
Küsimus: Kas ja kui palju inimesi läheb Iiris Prost avatud tööturule?
Avatud tööturule liigub suhteliselt vähe inimesi. Paremal ajal läks enam. Praegu on raske aeg. On olukord, et inimesel on palju kogemusi töö harjutamisega avatud tööturul, aga sealt ei leia töökohta. Pigem on töökeskus see koht, kus tekib töösuhe, mille eest inimene saab palka.
Küsimus: Millised on nägemispuudega inimeste tööd töökeskuses ja kas nende inimeste hulgast on keegi läinud avatud tööturule?
Tööd sõltuvad paljuski nägemispuudega inimese oskustest. Peamiselt teevad nad tööd Lennuühendusele – näiteks kõrvaklappide koostamine, toidunõude valmis seadmine. See töökeskus ei ole mõeldud selleks, et sinna läheb nägemispuudega inimene, kes soovib liikuda avatud tööturule. Taoline töö toimub Nägemispuudega Inimeste Keskliidu tööhõiveosakonnas. Töökeskuse 15 nägemispuudega inimest on pigem Arla õppekeskuse õpilased, kellel on väga raske saada tööturul praktikakohti, kes aga ilma selle praktikata ei saa oma õpinguid lõpetada. Põhimõtteliselt pakub keskus praktikakoha kõigile õpilastele, kes vähegi soovivad, et nad saaksid oma eriala omandatud.
Küsimus: Kas töökeskuses on aastakümneid seal töötavaid nägemispuudega inimesi?
On olnud. Just läks pensionile mees, kes asus tööle 1977. aastal.
Praegu on eriti oluline leida inimese jaoks sobiv variant, mis arvestaks nii sotsiaalpoole toetust kui ka tööd sinna juurde. Ei ole enam nii lihtne, et tuled tööle ja hakkad saama palka. Alati on vaja mõelda sotsiaaltoetuse ja töö tegemise ühendamise peale. Inimesed tahavad tavaliselt tööl käia, kui seda on võimalik korraldada.
Töökeskuse aastaeelarve on miljon eurot. See jaguneb üsna täpselt pooleks – tegevusele ja projektidele. Ollakse üsna suurtes raskustes. Linnalt saadav osa on vähenenud ja see mõjutab teenuste pakkumist. Nii on nägemispuudega inimeste puhul, kus juhendamine on tööprotsessis oluline, tööd keerukas korraldada, kui pearaha on vähenenud. Hinnakonkurents on päris suur ja väga palju sõltub oma teenuste ning toodete turundamisest. Seni ei ole sellele väga suurt rõhku pandud. On mõned väga head kliendid, see tähendab tööandjad, kes tahavad Iiris Prole anda allhankeid. Töökeskuse juht loodab,et leitakse veel neid, kes annaksid näiteks pakendamistöid. Ei ole keeruline leida töötegijaid. Keerulisem on leida töid, mis sobiksid ka nägemispuudega inimestele. Tuleb samuti jälgida, et nägemispuudega inimestel säiliks tööst saadav kasu – et nad ei kaotaks sissetulekutest seepärast, et tulevad tööle.
Külaskäigu ajal seadis üks Eestist mõne aasta eest Soome elama asunud väga raske nägemispuudega naine korda kasutusel olnud kõrvaklappide juhtmed ja pakkis kõrvaklapid kilekotti. Tema teine töö oli karbis olevate kiles supilusikate välja võtmine, kilede eemaldamine ja lusikate kasti panemine. Nägemispuudega mees valmistas aga arvutiklaviatuuri ümbritsevaid käehoidjaid.
Helsingi ja Uudenmaa Nägemispuudega Inimeste Ühingu projektid
Iiris Pro ei ole ühingu põhitegevus. See on asi, millega ollakse üsna hädas. Ühingu inimesed rääkisid kahest projektist. Nad pidasid heaks, et ka neisse rakendatakse nägemispuudega inimesi. Projekte rahastab Rahaautomaatide Ühing. Tavapärase mudeli kohaselt rahastatakse projekte kolm aastat. Siis tuleb jätkuraha taotleda.
Üks projekt on seotud infotehnoloogiaga. Nägemispuudega inimestel on palju infotehnoloogia vahendeid – arvuteid ja muud. Tihti ei oska inimesed neid kasutada. Selle projekti raames on võimalik nägemispuudega inimesi ka kodudes juhendada, kuidas neist vahenditest paremini kasu saada. Projekti on plaanis tööle võtta kolm osalise tööajaga nägemispuudega inimest. Nende ülesanne on õpetada aparaatide kasutamist. Projekti eelarves on ka sõidukulud.
Teine projekt algas aasta tagasi jaanuaris. Selle juht on nägemispuudega töötaja. Tal on paariliseks nägija. Helsingis Kallio piirkonnas võeti kasutusele ruumid, kus korraldada klubilist tegevust. Kõige tähtsam osa sellest projektist on kogemusnõustamine. Kolmel päeval toimuvad seal erinevad klubilised tegevused. Korraldatakse ka muid üritusi, näiteks teatrikülastusi. Sügisel on kavas minna jäälõhkujaga tutvuma. Projektiga otsitakse ka inimesi, kes tuleksid kogemusnõustajateks, et nad oleksid klubi ruumides peremeeste-perenaistena. Kui päris töötajaid kohal ei ole, siis nemad hoiaksid ruume. Inimeste aktiveerimisega on läinud päris hästi. Mullu oli 4 kogemusnõustajat. Nüüd on neid juba 10. Kogemusnõustajad töötasu ei saa, kuid sõidu- ja telefonikulud hüvitatakse. Klubi ruumid on hea esimene kohtumispaik. Kui inimene on saanud nägemispuude, on tal vastas samasugune inimene. Ei pea minema kohe suurde kohta, kus on palju võõraid. Ta suhtleb peremehe-perenaisega ja kui on veidi kohanenud, liigub edasi teenuste juurde. Korraldatakse kolm kohtumispäeva nädalas. Üks on supipäev. Klubi perenaine keedab supi ja koos on võimalik süüa. Teine on kogemusnõustamispäev ja kolmas spetsialisti loengupäev. Inimestel, kes klubisse lähevad, omaosalust ei ole. Vaid supi ja kohvi eest tuleb maksta.
Kui eelmisel aastal alustati, oli ligi 1600 kontakti nägemispuudega inimestega. See on väga suur õnnestumine. Kontaktiks loetakse üht klubi külastust. Selles klubis on veel kaks töötajat, kes teevad traditsioonilisemat sotsiaaltööd – näiteks arsti juures käimised. Nende rahastus tuleb linnalt. On ka ühistöö Pimedate Sõprade Ühinguga. Nemad ei anna raha, kuid võimaldavad head renditingimused. Kui Eestis on selle projekti vastu huvi, teeks ühing meelsasti koostööd.
Koostas Priit Kasepalu,
Eesti Pimedate Liidu juhatuse aseesimees
Mai 2014