Taust
1. ja 10. novembril 2017 toimus Eesti Pimedate Liidu juhatuse liikmete ning töötajate õppereis Helsingisse. Õppereisi eesmärk oli tutvuda Soome Nägemispuudega Inimeste Liidu tegevuse, rehabilitatsiooni-, infotehnoloogia- ja tööeluteenustega. Vastuvõtjad olid korraldanud Iiris-keskuses kohtumised nimetatud alade töötajatega. Samuti kohtuti juhatuse liikmetega. Vastuvõtmise korraldas Soome Nägemispuudega Inimeste Liidu välissuhete juht Timo Kuoppala. Räägitut vahendas tõlgina Tartu Emajõe Kooli õpetaja ja rehabilitoloog Anne Kõiv. Eesti-poolne ettevalmistaja oli Eesti Pimedate Liidu tegevjuht Mari Sepp. Suur tänu kõigile, kes õppereisi heale kordaminekule kaasa aitasid!
Soome Nägemispuudega Inimeste Liit ja Iiris-keskus
Soome Nägemispuudega Inimeste Liit on asutatud 1928. aastal. 2018. aastal möödub sellest 90 aastat. Sel puhul suurt pidu ei peeta. Alates 1. jaanuarist 2016 on endise Soome Nägemispuudega Inimeste Keskliidu nimi Soome Nägemispuudega Inimeste Liit. Liitu kuulub 14 piirkondlikku ühingut ja 11 tegevusalajärgset ühingut. Suurim piirkondlik ühing on Helsingi ja Uudenmaa Nägemispuudega Inimeste Ühing.
Tegevusalaühinguid on loonud näiteks nägemispuudega laste vanemad, juhtkoerakasutajad, nägemispuudega füsioterapeudid ja massöörid. On nägemispuudega inimeste kultuuriühing ja väike esperantoharrastajate ühing Steleto. Riigi erinevates paikades on nägemispuudega inimeste ringe ja seltsinguid, mis ei ole ühingud. Neid on umbes 80.
Liidu kõrgeim otsustav organ on liikmesühingute poolt valitud 40-liikmeline üldkoosolek. Ühingu esindajate arv üldkoosolekul sõltub ühingu liikmete arvust. Kui ühingute liikmete arv muutub, võib muutuda ühingu esindajate arv, kuid üldkoosoleku liikmete arvu 40 ei muudeta. 2016. aastal võeti vastu uued liidu tegevuse korraldamist reguleerivad dokumendid. Ei ole enam taolist suurt üldkoosolekut, kuhu vahel tuli üle saja liikme.
Üldkoosolek koguneb kaks korda aastas. Sellel kinnitatakse näiteks järgmise aasta tegevussuunad ja eelarve.
Üldkoosolek valib neljaks aastaks juhatuse. Sinna kuulub esimees ja kaheksa liiget. Juhatus koguneb vastavalt vajadusele, keskmiselt 4–5 korda aastas ja täidab otsuseid, mis üldkoosolek on talle andnud. Arutatakse läbi näiteks suuremad hanked. Juhatuse juures on toimkonnad – näiteks tööalatoimkond, naistöötoimkond, juhtkoeratoimkond. Vajadusel moodustatakse töörühmi mingis küsimuses. Näiteks kui tervise- ja sotsiaalvaldkonnas on tulemas uus seadus, luuakse töörühm, kes seda jälgib.
Juhatuse otsuseid viib ellu tegevjuht. Tema alluvuses on kahe suuna juhatajad – teenuste suund ja huvikaitse ning teabe levitamise suund.
Nägemispuudega Inimeste Liit saab osa oma tegevuseks vajalikust rahast riigilt. Teine suurem rahastaja on Sosiaali- ja terveysjärjestöjen avustuskeskus (STEA, endine Rahaautomaatide Ühing, Eesti mõistes võrreldav Hasartmängumaksu Nõukoguga). STEAlt saadakse suur osa rahast organisatsiooni tegevuseks ja teabe levitamiseks. Piirkondlikud ühingud saavad nüüd oma tegevuseks raha otse kohalikult STEAlt, mitte enam liidu kaudu nagu varem. Liit saab samuti tulu maalritarvete firmalt Sokeva ja Iiris-keskuse hoone ruumide ning liidule kuuluvate korterite üürile andmisest. Rehabilitatsiooniosakond saab suurema osa rahast otse riigilt. Raha arengukoostööks ja noorsootööks saadakse samuti riigilt. Nägemispuudega inimeste register ja juhtkoerte kool on riiklikul rahastamisel.
Viimastel aastatel on liit üle elanud üpris raskeid aegu ja tema tegevus on hakanud vähenema. STEA rahastamine on tunduvalt vähenenud. Seetõttu on töötajate arvu vähendatud. Kolm aastat tagasi oli töötajaid ligikaudu 200, nüüd 150, neist 30 nägemispuudega inimesed. Tagasilöökidest hoolimata on hakkama saadud.
Soome Nägemispuudega Inimeste Liit asub Helsingi idaosas paiknevas 2003. aastal valminud Iiris-keskuses. Hoones on kuus korrust ja 24 000 ruutmeetrit pinda. See on planeeritud ja ehitatud nägemispuudega inimeste jaoks. Maja on hästi ligipääsetav. Selles käib ka teiste puuetega inimesi, näiteks ratastoolikasutajaid. Planeerimisel osalesid ka nägemispuudega inimesed – vaegnägijad ja pimedad testisid lahendusi ning nii leiti parimad. Näiteks on välisukse juures linnuhäälne helimajakas, fuajees hoone reljeefne plaan, seinad heledad ja uksed tumedad või vastupidi, põrandatel on reljeefseid juhtteid. Siltidel on punktkirja ja reljeefset kirja, trepikäsipuudel tasapinna erinevusi ja korruste numbreid märkivad tähistused. Ehitamisest on aega läinud, aga see on hea näide nägemispuudega inimestele sobivast majast.
Peaaegu kõik liidu tegevused on Iiris-keskuses. Mujal asuvad firma Sokeva ja juhtkoerte kool. Suur üürnik on riiklik Celia raamatukogu, mis oli varem Nägemispuudega Inimeste Raamatukogu. Varem olid kõik Iiris-keskuse maja ruumid nägemispuudega inimeste organisatsioonide kasutuses, nüüd on osa neist aga välja üüritud. Kõige suurem üürnik on Ida-Helsingi Muusikakool. Hoone ülalpidamine on küllaltki kallis. Juba on vaja teha ka remonditöid. Nende tegemise eest hoolitseb majaühistu.
Majas töötab ka Helsingi ja Uudenmaa Nägemispuudega Inimeste Ühinguga seotud Iiris Pro töökeskus. Selles on mitmekesine töötajaskond – erinevate puuetega inimesi ning pagulasi. On olemas ka ühing Soome Pimedad, mis rõhutab just täispimedate eriolukorda. See ühing ei ole liidu liige, kuid ei ole ka opositsioonis. Retiniitikutel on samuti oma ühing, mis ei ole liidu liige, aga teeb liiduga koostööd.
Mõni aasta tagasi lõpetati firma Sokeva-Käsityö tegevus. See varustas nägemispuudega käsitööliste ühingu liikmeid materjaliga. Alates 2015. aastast saavad nad materjali Helsingi ja Uudenmaa Nägemispuudega Inimeste Ühingu poe Annansilmät-Aitta kaudu. Põhjus, miks Sokeva-Käsityö tegevus lõpetati, oli konkurents. Ei peetud õigeks, et käsitöötegijaid nii toetati. STEA ei saanud toetada kellelegi konkurentsieeliste andmist. Tegevuse lõpetamine tuli äkki ja liidule ootamatusena.
Konkurents mõjutab ka rehabilitatsiooniteenuseid ja juhtkoerte koolitamist. Turule on ilmunud teisi teenusepakkujaid.
Huvikaitsel on liidus ametis üheksa töötajat – erinevate alade asjatundjad. Tegeldakse näiteks ehitatud keskkonna ligipääsetavuse, nägemispuudega inimese kui tarbija probleemide ja kultuuri kättesaadavusega. Praegu räägitakse Soomes palju nägemispuudega inimestele kino kättesaadavusest ja kirjeldustõlkest.
Liit toetab liikmesühingute tegevust. Koolitatakse, nõustatakse ja juhendatakse liikmesühingute inimesi, et ühingud suudaksid arendada oma tegevusi.
Liit annab välja igakuist ajakirja Näkövammaisten Airut. Helivariandis valmistatakse 2500, paberil 7000 ja punktkirjas mõnisada eksemplari. Punktkirjas ajakirja tiraaž on pidevalt vähenenud.
Peetakse pimedate registrit, mille alusel saab teha statistikat.
Nägemispuudega arvutikasutajaid on umbes 3000.
Kuna ülikoolides on lubatud eksamitel kasutada vaid lisamaterjalideta arvuteid, annab liit sisseastujatele ja üliõpilastele kasutamiseks arvuteid. Need seatakse liidus kasutusvalmis ja toimetatakse ülikoolidesse. Üliõpilased testivad õppeasutuste esindajate juuresolekul, et arvutid toimivad. Arvuteid hoitakse ülikoolides nii kaua kui vajalik.
Küsimus: Kas Soomes on ka teisi ligipääsetavaid hooneid peale Iiris-keskuse?
Ligipääsetavad on näiteks Invaliidide Liidu hoone ja Muusikamaja, samuti Camppi bussiterminal. Liidus on töötaja, kes jälgib, et ehitatud keskkond oleks ligipääsetav nägemispuudega inimestele. Ta ütleb oma arvamuse ühiskondlikult kasutatavate hoonete puhul, praegu näiteks Läänemetroo ehitamisel. Ligipääsetavust sätestav seadus on heaks kiidetud ja hakkab kehtima 2018. aastal. See seadus ei ole nii tugev, kui võiks olla. On soovituslikke ehitusmäärusi. Väga palju peetakse silmas ratastoolikasutajate vajadusi.
Küsimus: Kuidas saadakse ja kasutatakse juhtkoeri?
Soomes töötab ligikaudu 200 juhtkoera. Aastas koolitatakse neid 35. See on piisav. Varem valmistati ette 25–30 juhtkoera ja siis pidi ootama 2–3 aastat. Nüüd tuleb oodata mõni kuu. Sooviga saada juhtkoer tuleb pöörduda keskhaiglasse (perearstikeskusse). Koerte koolitusel konkureerib kolm juhtkoerte kooli. Haiglad võtavad pakkumised ja valivad odavaima. Juhtkoerad steriliseeritakse ja neilt kutsikaid ei saada. Jaapanist ja USAst tuuakse külmutatud spermat, mida kasutatakse aretustöös. Kui koer ei haigestu, töötab ta juhtkoerana kümme aastat. Keskmiselt töötavad nad seitse aastat. Haigestunud koera ravikulud maksab haigla koolile, kool raviasutusele. Kool maksab juhtkoerakasutajale ka koera toidu raha. Pensionile jäänud koer saadetakse tagasi teda noorena kasvatanud perre. Kui sobivat peret ei ole, püütakse leida pere, kes koeraga edasi tegeleks. Iiris-keskuses saab juhtkoeraga liikuda kõikjal, välja arvatud restorani köök. Et koerad oma käppadega hoonesse tänavamustust ei tooks, on välisukse juures dušiga käpapesukoht.
Küsimus: Kui aktiivsed on nägemispuudega noored?
Noorteks loetakse 13–30 aastasi. Neid on ühingute liikmete hulgas üsna vähe. Aktiivne on nägemispuudega laste vanemate ühing. Kui lapsed kasvavad, lähevad paljud neist liidu noorterühma. See on samuti päris aktiivne. Noored on osalenud aktiivselt Euroopa Pimedate Liidu noortele suunatud projektides. Kui noorterühmas toimuvad valimised, siis saavad hääletada vaid liikmesühingutesse kuuluvad noored. Liit korraldab noortele laagreid, nädalalõpuüritusi ja muid vaba aja tegevusi. Neis on aastas osalenud 75–85 nägemispuudega noort. Üritustel on olnud 15–50 osavõtjat. On käidud ka Põhjamaade suvelaagrites. Liidus töötab üks noorsootöö tegija. Ta vastutab üleriigilise noorsootöö tegemise eest.
Küsimus: Milline on nägemispuudega naiste tegevus?
Nägemispuudega naiste kohtumistel julgustatakse üksteise abi kasutama. Näiteks räägib pime ema või vanaema oma kogemustest, kuidas ta lapse või lastelaste eest hoolitseb. Võib-olla ei julge mõni naine arstile igat asja rääkida. Arutatakse toiduretseptide ja poest ostetud kaupade üle. Pakutakse võimalust omavahel suhelda. Nägemise kaotanud naisi julgustatakse liikumisoskusi omandama ja ühingutesse tegutsema minema. On korraldatud tervist tugevdavaid üritusi.
Küsimus: Kas liidul on veel puhkekodu?
Kunagine Onnela puhkemaja müüdi ühele liikmesühingule – Pimedate Sõbrad. Mingil määral saavad seda kasutada ka pimedad. Oli üleminekuaeg, kui kasutushinnad olid odavamad. Nüüd on lepinguaeg möödas, kuid hinnad siiski üsna soodsad. Helsingi ja Uudenmaa Nägemispuudega Inimeste Ühingul on puhkekoht Villinki saarel. See vajab suurt remonti, aga ühingul ei ole raha, kuid seda ei taheta ka müüa.
Küsimus: Mis liidule veel muret teeb?
Liit on natuke mures, et Celia raamatukogu hakkab unustama neid nägemispuudega inimesi, kes ei saa kasutada arvuteid. Arvutikasutajatele on Celia teenused hästi kättesaadavad. Kuivõrd enamik nägemispuudega inimestest on eakad ega kasuta arvutit, ei ole neil heliraamatute kättesaadavus enam nii hea kui varem.
##Soome Nägemispuudega Inimeste Liidu rehabilitatsiooniteenused
Alates 2016. aastast muutus Nägemispuudega Inimeste Liidu rehabilitatsioonisüsteem. Varem olid väikesed üksused nagu laste ja täiskasvanute rehabilitatsioon ning arvutiõpetus, nüüd on üks suur rehabilitatsiooniosakond. Muudatuse eesmärk oli luua ühine tegutsemine.
Põhiliselt maksab rehabilitatsiooni eest Kansaneläkelaitos, (Kela, Eesti mõistes võrreldav Sotsiaalkindlustusametiga). Kela saab raha sotsiaalmaksust ja tulumaksust. Euroopa reeglite kohaselt arvestatakse konkurentsi põhimõtetega. Väga täpselt on määratletud, kuidas Kela tasub rehabilitatsiooni eest. Teenuste kvaliteet määratakse teenuste kirjeldustega, mis sisaldavad ametinimetusi, teenuste sisu ja isegi tundide arvu. Kõik, kes konkureerivad teenuste osutamiseks, peavad täitma vähemalt miinimumnõuded. Kui neid ületada, on ilmselt lihtsam hankeid võita.
Soomes on mitmeid nägemispuudega inimeste rehabilitatsiooni pakkujaid. Liit pakub teenuseid kõige laiemalt. Aastal 2013 tekkisid esimesed konkurendid ja neid lisandub pidevalt.
Liidu rehabilitatsiooniosakonnas korraldatakse kutserehabilitatsiooni, individuaalset rehabilitatsiooni ja kursusi.
Kutserehabilitatsiooni töörühmas peavad osalema psühholoog, nägemiskasutusjuhendaja, rehabilitatsioonijuhendaja, arst ja sotsiaaltöötaja. Kutserehabilitatsiooni eesmärk on see, et vaegnägijad ja pimedad inimesed suudaksid püsida tööl või õppida töötama. Soomes on suur väljakutse, et võimalikult palju inimesi saaksid asuda tööle või püsiksid tööelus. Eesmärk on leida vahendeid ja koostada inimesele kutsealane plaan, kuidas saada tööd või püsida tööl.
Kuna rehabilitatsioonile võivad tulla inimesed kogu riigist, tehakse plaani elluviimisel koostööd Töövahendusameti kohaliku tööelueksperdiga. Sageli on nii, et nägemispuudega inimene saab tööelus edasi osaleda, kui tal on vajalikud infotehnoloogilised abivahendid ja tehakse muudatusi tema töökorralduses. Kui inimene on töötu, siis üritatakse koos kohaliku tööelueksperdiga korraldada, kuidas tööd saada. Varem oli tööelus osalevatele nägemispuudega inimestele pikaajaline rehabilitatsioon 25 päeva poolteise aasta jooksul, kuid Kela otsustas seda enam mitte korraldada.
Individuaalse rehabilitatsiooni eesmärk on, et nägemispuudega inimene harjutaks igapäevaelus vajaminevaid oskusi. Töörühma kuuluvad orienteerumis-liikumisoskuse, punktkirja, igapäevaelu toimingute ja IT-oskuste õpetajad, psühholoog, tegevusterapeut ning füsioterapeut. Nimetus on küll individuaalne rehabilitatsioon, aga tegevus toimub tavaliselt 8–12 inimesega rühmades. Osa õpetusest on koos rühmaga, osa aga individuaalne. Rühmatöö on väga tähtis, kuna inimesed saavad üksteiselt tuge. Paljud rehabilitatsioonil osalejad on oma kodukohas võib-olla ainsad nägemispuudega inimesed ja nad leiavad, et äärmiselt tähtis on teistega koos olla. Niisuguse rehabilitatsiooni raskuspunkt on alati väga individuaalne, sõltudes sellest, kas inimesel on nõrgem psüühiline osa või infotehnoloogilised oskused. Kaua nägemispuudega olnud inimesel, kel on kõik oskused selged, võib olla probleeme aga füüsilise osaga.
Korraldatakse ka kohanemiskursusi, kuid 2018. aastal neid konkurentsi tõttu ei toimu.
Kela rahastajana eeldab, et inimene peab rehabilitatsiooni ise soovima ja selleks avalduse kirjutama. Lisaks avaldusele vajatakse arsti otsust. Avaldusse tuleb märkida, milliseid vajadusi on rehabilitatsiooni osas. Näiteks kirjutatakse, et soovitakse arendada IT-oskusi, vajatakse väga keerulise olukorra tõttu psüühilist tuge või soovitakse harjutada igapäevaoskusi ja köögitoiminguid. Inimene ei pruugi teada rehabilitatsioonil pakutavaid võimalusi ega oska neid kirja panna. Seetõttu on avalduse täitmiseks liidus välja töötatud juhised. Neid lugedes tekib inimesel arusaam, et tal oleks võimalik saada mitmeid oskusi, ja paneb need avaldusse kirja. Juhis on koostatud ka avaldusele lisatavaid otsuseid tegevatele silmaarstidele. Põhjalik avaldus ja otsus aitavad kaasa rehabilitatsioonile pääsemiseks.
On kahesugust individuaalset rehabilitatsiooni – tavaline ja kaalutletav. Tavalist rehabilitatsiooni on õigus saada kõigil vajajatel, kaalutletavat saab siis, kui raha on – näiteks raha ülejääk aasta lõpul. Alla 65 aastane pime inimene saab tavalise rehabilitatsiooni, üle 65 aastasel aga ei ole automaatset rehabilitatsiooni saamise õigust – rehabilitatsiooni saamist tuleb kaalutleda. Vahepeal ei saanud eakamad inimesed rehabilitatsiooni, kuid nüüd on hakatud nende rehabilitatsiooni olulisust rõhutama ja seda pakkuma.
Kela teeb otsused rehabilitatsiooni kestuse kohta. Õigus on määrata 5–26 päeva. Tavaliselt on kestus 10–26 päeva. Kui inimene on kirjutanud avalduse, saanud arsti otsuse ja Kelalt positiivse vastuse, lepitakse kokku esimese kohtumise aeg. Teda võtab vastu töörühm, kes kaardistab oskused ja vajadused. Seejärel määrab töörühm programmi. Tavalises rehabilitatsioonis on neli ja kaalutletavas viis tundi päevas. Töörühm määrab, millised tunnid. Õhtuti toimuvad ühised vaba aja üritused – filmide vaatamine, mängude mängimine või lauluõhtu ja vahel isegi tantsuõhtu. Rehabilitatsioonivoorud kestavad viis päeva järjest. Nädalavahetustel neid ei toimu. Kui inimene on läbinud kümme päeva, siis soovitatakse talle teine osa viieks päevaks. Nii et rehabilitatsioonil võib käia kokku viis nädalat. Kui oskused saadakse varem selgeks, ei ole kohustust maksimumkestust kasutada. Kui on vaja aga enam aega, tehakse viimasel etapil kirjalik kokkuvõte omandatust ja märgitakse, milliseid oskusi on vaja veel õpetada. Tavaliselt otsustab Kela positiivselt ja inimene saab rehabilitatsiooniaega juurde.
Soomes pidi 2017. aastaks toimuma sotsiaal- ja tervishoiureform, millega pidi loodama viis piirkondlikku keskhaiglat, kuhu liit lootis saada ka nägemispuudealast kompetentsi. See reform on aga viibinud. Aastal 2025 peaks toimuma suur muutus rehabilitatsioonis. Arutatakse, milline on Kela ja teiste organisatsioonide roll selles.
Ettevõtjad on hakanud huvituma rahast, mis liigub sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonnas. On oht, et hankeid võidavad välismaiste omanikega firmad, kes hakkavad pakkuma teenuseid, tundmata kohalikke olusid. Nägemispuudega Inimeste Liidul on suur mure seoses konkurentsi ja eelolevate muutustega. Järjest langeb nägemispuudega inimeste põhioskuste õpetamise tase. Sellele ei pöörata piisavat tähelepanu ja juhendamine ei ole enam nii põhjalik ning kvaliteetne nagu liidus, kus on head asjatundjad. Kaasamine ja lõimimine eeldavad aga häid põhioskusi.
Küsimus: Kuidas saab rehabilitatsiooni käigus liikumisoskused omandanud inimene selgeks marsruudid kodukohas?
Kahjuks ei ole igas piirkonnas liikumisjuhendajaid. Rehabilitatsiooniosakond annab hinnangu ja soovitused, et peab saama seda õpetust. Siis läheb inimene oma keskhaiglasse, mis püüab probleemi lahendada.
Küsimus: Kas on olemas kogemusnõustamisteenus?
Kogemusnõustamisteenust on piirkondlikes pimedate ühingutes. Rehabilitatsiooniosakonnas on ka nägemispuudega töötajaid, kes teevad rühmatööd. Kogemusnõustajatele on korraldatud koolitusi, kuid spetsiaalset tunnistust ei ole.
Soome Nägemispuudega Inimeste Liidu infotehnoloogiateenused
Infotehnoloogiateenuste eesmärk on aidata nägemispuudega inimestel saada niisugust teavet, mida teised inimesed saavad nägemise abil. Liidus alustati sellealast tööd 1989. aastal. Praegu töötab osakonnas 15–16 inimest, lisaks neile vabatahtlikud.
Esimene projekt oli muuta nägemispuudega inimestele kättesaadavaks ajalehed – et kogu ajalehes sisalduv info oleks neile arvuti abil kättesaadav. Alustati koostööd Põhjamaade suurima ajalehega Helsingin Sanomat. 1990. aastal ilmus esimene nägemispuudega inimestele mõeldud ajaleht. See salvestati plaadile ja saadeti nägemispuudega inimestele postiga koju. Postiga saatmine oli liiga aeglane. Ülesanne oli seda kiiremaks muuta. Sel ajal ei olnud veel internetti ja ajalehti hakati jagama telefonivõrgus – arvuti oli modemi abil sellega ühendatud. Algul oli 25 lugejat. Praegu on tellijaid ligikaudu 3000 ja ajalehti 69. Samapalju on ka ajakirju. Materjalid saadakse otse ajalehtedelt ja muudetakse programmide abil kättesaadavaks. Samuti on tuhandeid raamatuid ja ettekandeid.
Nüüd toimub teabe andmine interneti kaudu. Võimalusi on laiendanud DAISY-raamatute sünd. Kliendid saavad lugeda ajalehte ilmumispäeva hommikul DAISY-pleieri abil. Soomes on 17 000–18 000 nägemispuudega inimesel DAISY-pleier, suurel hulgal neist võimalus ühendada seade internetti ja saada sealt teenuseid. Seadmeid saab laenutada Nägemispuudega Inimeste Liidult. Teenuseid saavad kasutada inimesed, kelle nägemiskadu on üle 50 protsendi. Teiste lugemisraskustega inimesed ega teiste riikide nägemispuudega inimesed neid kasutada ei saa. Klientidele on nimetatud teenused tasuta.
Osaletakse hangetel, mille abil arendatakse abivahendeid, et nägemispuudega inimesed saaksid teavet kätte. Sageli ollakse nendes hangetes asjatundjatena. Paljud teenused on siirdunud internetti, kuid need peavad olema kättesaadavad ka nägemispuudega inimestele. Osakonna ülesanne on selgitada teenusepakkujatele nägemispuudega inimeste vajadusi. Näiteks sulgevad pangad kontoreid ja vähendavad neis pakutavate teenuste arvu. Inimesed peavad hoolitsema oma rahaasjade eest interneti kaudu.
Vastu on võetud Euroopa Liidu direktiiv, mille kohaselt tuleb avaliku sektori veebilehed lähiaastatel muuta erivajadustega inimestele ligipääsetavateks. Nägemispuudega Inimeste Liidu asjatundjad näitavad, kus on kodulehel probleemid. Neid testib Liiduga seotud osaühing Annanpura. Testimist tellivad nii riigiasutused kui kohalikud asutused. Firmal on praegu tööd väga palju.
Palju tegeldakse sellega, et mobiiltelefonide ja tahvelarvutite kaudu oleks info nägemispuudega inimestele kättesaadav. Mitmed firmad loovad rakendusi, mis aitavad neile inimestele infot anda. Palju on tehtud koostööd programmi BlindSquare arendajatega.
Soomes ei ole seadust, mis kohustaks firmasid oma toodete kasutusjuhendeid pimedatele ja vaegnägijatele kättesaadavaks tegema. Nokiaga üritati, kuid ei õnnestunud. Ameerika Ühendriikides oli teistsugune seadus ja seal see õnnestus.
Soome Nägemispuudega Inimeste Liidu tööeluteenused
Soomes on nägemispuudega inimestest 38 protsenti saanud vaid põhihariduse. See on palju suurem kui ühiskonnas tervikuna. Põhikool kestab üheksa aastat. Keskastme hariduse saanute protsent on sama nagu puudeta inimestel. Keskastmeks loetakse keskkoole ja kutsekoole, kõrgastmeks kõrgkoole ning ametikõrgkoole. Kõrgharidusega nägemispuudega inimeste osatähtsus on tunduvalt väiksem kui üldiselt – 18 protsenti. Nägemispuudega inimeste haridustase on aga pidevalt tõusnud. See on väga hea, sest parem haridus tagab kindlamalt töö saamise. Kõrgharidusega nägemispuudega inimestest osaleb tööelus 60–70 protsenti. Tervikuna on tööelus osalemise protsent 41, kogu ühiskonnas on see aga 69. Nägemispuudega inimeste hulgas on osaajaga töötajaid enam kui ühiskonnas tervikuna. Nägemispuudega inimesi töötab kõigil aladel. Suuremad rühmad on teenindajad, müüjad ja asjatundjad. Lisandub just infotehnoloogia asjatundjaid. Digiteerimine annab uusi võimalusi, aga loob ka uusi probleeme. Paljudes teenindavates töökohtades ei ole enam telefone. Kui klient helistab, saab seda näha arvutis ja nägemispuudega töötajal võib tekkida raskusi. Näiteks saavad kliendid tuludeklaratsiooni hästi täita, aga maksuameti pimedal töötajal on nendega probleeme. Liit teeb mõjutustööd ja püüab jõuda selleni, et nägemispuudega inimestel oleks võimalik ka sellistel töökohtadel töötada.
Nägemispuudega käsitöölised tegutsevad eraettevõtjatena. Helsingi ja Uudenmaa Nägemispuudega Inimeste Ühingul on projekt, mille käigus on nägemispuudega inimesi koolitatud valmistama erinevaid käsitöötooteid, näiteks harju.
Liidu töötajad nõustavad erinevates õppeasutustes, kuidas nägemispuudega inimene saaks õppida mingit käsitööd tegema. Kutseõppeasutustes põhikooli baasil toimuv kolmeaastane koolitus on mõeldud kõigile, mitte vaid nägemispuudega inimestele. Keskuspuisto ametikooli Arla õppekeskuses, mis oli kuni 2009. aastani nägemispuudega inimestele mõeldud Arla ametikool, on käsitöökoolitus. Ei õpetata aga enam nende toodete valmistamist, mida nägemispuudega inimesed on seni teinud. Hea nägemispuudega inimeste kutsekool on kadunud. Selles ametikoolis ei ole neile spetsiaalselt planeeritud koolitust, aga saab minna näiteks hooldajaks õppima.
Üks ülesanne on välja selgitada, millises õppeasutuses saaks nägemispuudega noor eriala õppida, ja nõustada, et õppematerjalid oleksid kohandatud. Lähtutakse abi vajavast inimesest ja mõeldakse tema töövõimalustele. On leitud, et need erialad on olnud ja on ka edaspidi füsioteraapia ning käsitöö. Tuleb juurde ka uusi erialasid, näiteks muusika. Füsioterapeudi kutse saanu jälgib, millises seisundis inimene on, ja soovitab talle harjutusi, mida treenimisel kasutada.
Palju nägemispuudega inimesi töötab sotsiaalalal. Seda õpetatakse kõrgkoolides. Soomes nõuab seadus, et kutsekool peab nägemispuudega inimese vastu võtma. Liidu asjatundjad mõtlevad nii tema koolituse kui ka hilisema töö sobivuse peale.
Nägemispuudega Inimeste Liidus on kolm nõustajat, kes aitavad tööle pürgivaid ja tööl olevaid inimesi ning kaks, kes aitavad eraettevõtjaid. Nõustatakse ka noori, kes mõtlevad eriala valikule, ja aidatakse õpingutega seonduvates küsimustes ning töökoha valikul.
Suur osa kliente on tööeas nägemispuude saanud täiskasvanud. Koos tööandja ja töötervishoiuarstiga üritatakse selgitada, kuidas niisugune inimene saaks jätkata tööd senisel ametikohal. Kui see ei ole võimalik, vaadatakse, kas töökohas oleks ülesandeid, mida ta saaks täita. Kui ei ole, siis hakatakse mõtlema, kas see inimene võiks õppida uue eriala. Teda aidatakse kogu protsessi jooksul. Sel ajal on võimalik nägemispuudega inimesel toetust saada.
Nõustatakse nii nägemispuudega inimesi kui ka nende tööandjaid. Tööandja ega töötervishoiuarst ei tunne abivahendeid. Neid tutvustatakse ja näidatakse. Seda tööd tehakse kogu Soomes. Käiakse kohtadel ja tehakse koostööd töövahendusbüroodega. Suur osa tööst on individuaalne nõustamine, aga korraldatakse ka erinevaid üritusi ja koolitusi. Enamik koolitusi on nägemispuudega inimestele – tööandjad ei ole selleteemalistest koolitustest eriti huvitatud.
Kutserehabilitatsiooni käigus korraldatakse nägemispuudega inimestele ka tööde katsetamist – tööharjutust. Selle eest maksab Kela. Niisugune prooviaeg kestab 1–6 kuud. Kela maksab ka abivahendite eest. Kui tööandja võtab tööle puudega inimese, saab ta palgatoetust. Seaduse järgi ei tohi tööandjal tekkida täiendavaid kulutusi puudega inimese palkamisel. Seepärast tasutakse talle töökoha kohandamine, näiteks täiendava valgustuse lisamine.
Osakond teeb palju klienditööd ja korraldab kokkusaamisi piirkondades, et inimesed saaksid üksteiselt tuge. Tööülesannete hulka kuulub ka nägemispuudega inimeste õiguste eest seismine. Püütakse mõjutada seadusetegijaid, et nägemispuudega inimeste huvisid silmas peetaks.
Koostas Priit Kasepalu,
Eesti Pimedate Liidu juhatuse liige
November 2017