Aastail 1825–1829 töötas pime prantslane Louis Braille välja reljeefsetel punktikombinatsioonidel põhineva sõrmedega loetava punktkirja ehk Braille kirja. Punktkiri on rahvusvaheline. Tähed ja kirjavahemärgid koosnevad reljeefsetest punktikombinatsioonidest. Need on nii suured, et mahuvad sõrme alla. Kombinatsioonide alus on nn kuuspunkt – ülevalt alla kolm ja vasakult paremale kaks punkti. Igat tähte ja kirjavahemärki tähistab kindel punktikombinatsioon. Nii on a ülemine vasakpoolne, b aga ülemine vasakpoolne ja keskmine vasakpoolne punkt.
Eesti Punktkirjastandard ning punktkirja käsiraamat
Punktkirja kirjutatakse paksemale paberile kas spetsiaalse kirjutustahvli ja -tihvtiga või punktkirjakirjutusmasinaga või trükitakse arvutist punktkirjaprinteriga. Punktkirja kirjutusvahendeid ja punktkirjakuvareid müüb Abivahendikeskus Silmalaegas.
Punktkiri ei ole keel, vaid keele lugemise ja kirjutamise viis. Punktkiri koosneb reljeefsetest punktikombinatsioonidest, mis vastavad tähtedele, numbritele, kirjavahemärkidele ja teistele märkidele. Punktkirja alussümbol on kuuspunkt. Kuuspunkt koosneb kuuest punktikohast – kaks kõrvuti punkti kolmes üksteise all asetsevas reas. Nende punktide süsteemipärane üleskergitus või mittekergitus moodustabki eri punktkirjamärgid.
Punktkirja kuuspunkti punkte tähistatakse numbritega järgmiselt:
vasak ülemine 1,
vasak keskmine 2,
vasak alumine 3,
parem ülemine 4,
parem keskmine 5,
parem alumine 6.
Kasutatakse standardit Marburg Medium: punkti kõrgus (ideaal) 0,5 mm +/- 5%;
punkti põhja läbimõõt 1,3 mm +/- 1,5%;
punktide horisontaalne vahekaugus kuuspunktis 2,5 mm +/- 4%; punktide vertikaalne vahekaugus kuuspunktis 2,5 mm +/- 4%; kuuspunktidevaheline kaugus (identsete punktide vaheline kaugus) 6,0 mm +/- 10%; ridadevaheline kaugus (identsete punktide vaheline kaugus) 10,1 mm +/-9%.
Punktkirja võib pidada nägemise kaotanud inimese teiseks kirjaoskuseks. Lastele õpetatakse Braille kirja Tallinna Heleni Koolis ja Tartu Emajõe Koolis. Pimedad õpilased on kõige aktiivsemad punktkirjakasutajad. Paraku ei valda suur hulk pimedaid seda kirja. Nägemispuudega inimestel on võimalik punktkirja õppida sotsiaalse ja tööalase rehabilitatsiooni raames. Pimedate ühingud on korraldanud selle kirja õpetamist projektide alusel.
Punktkirjas raamatud on tavaraamatutest mitu korda kogukamad – lehed on A4 formaadist suuremad ja tavapaberist märksa paksemad. Romaani “Nimed marmortahvlil” 1. osa on tavakirjas 351-leheküljeline. Punktkirjas on see aga seitsmeköiteline, kokku 840 lehekülge. Punktkirjakasutajate arv on viimaste kümnendite jooksul tunduvalt vähenenud. Seda on põhjustanud punktkirja vähene õpetamine, vähene motivatsioon selle õppimiseks ja infotehnoloogia areng.
Pimedate eestlasteni jõudis Braille kiri XIX sajandi viimasel veerandil. Seda hakkasid kasutama Peterburi, Riia ja Tallinna pimedate koolides õppinud eestlased. Punktkiri areneb pidevalt. Eestis andis arengule olulise tõuke 1997. aastal alanud punktkirjas trükiste valmistamine arvutitehnoloogial. Tavakirjas raamatute tekst skaneeritakse arvutisse ja töödeldakse seal punktkirja trükkimiseks sobivasse vormi. Punktkirjas lehed trükitakse punktkirjaprinteriga ning köidetakse raamatuteks. Eesti suurim punktkirjas raamatute valmistaja ja lugejatele laenutaja on Eesti Pimedate Raamatukogu. Seal valmistatakse nii ilukirjandust ja nõuanderaamatuid kui ka õpikuid pimedatele õpilastele. Braille kirjas õpikuid valmistatakse ka Tartu Emajõe Koolis ja Tallinna Heleni Koolis.
Alates 1990-ndatest aastatest hakkasid nägemispuudega inimesed kasutama kõnesünteesi ja erinevaid tarkvarasid, mis võimaldavad informatsiooni kiiremini ja lihtsamalt saada ning edasi anda. Punktkiri hakkas taanduma. Tootearendajad aga taasavastasid Braille kirja ning täiendasid seda veelgi. Kuuepunktilise kombinatsioonidega süsteemist sai oluliselt kiiremini loetav digitaalne kaheksapunktiline kiri.
Mitme riigi postmarkidel on lisaks tavakirjale kasutatud Braille kirjas tähistusi. Eestis võib punktkirja kohata ravimipakenditel, liftinuppude juures, mitmes hoones, muuseumide ekspositsioonide selgitustes ja pimedate inimeste abivahenditel.
Punktkirja ajalugu
- 1825–1829 Louis Braille töötas välja pimedate rahvusvahelise punktkirja.
- 1898 Peterburis trükiti väidetavalt esimesed eestikeelsed punktkirjas raamatud.
- 1922 Tartus valmistati esimesed säilinud eestikeelsed punktkirjas raamatud.
- 1930–1932 Tartus töötas riiklik punktkirjatrükikoda.
- 1962–1992 Tallinnas toimetati punktkirjas raamatuid riiklikus kirjastuses ja trükiti riiklikus trükikojas.
- 1994–2003 Tallinnas toimetati ja trükiti punktkirjas raamatuid sihtasutuses.
- 1999 Braille nimi anti asteroidile.
- 2001 Esmakordselt märgiti ülemaailmset punktkirjapäeva.
- 2003 Tartumaal Kavastu meierei seinal avati pimeda rahvajutustaja Kaarel Jürjensoni mälestustahvel, millel on tema nimi nii tava- kui ka punktkirjas.
- 2004 Punktkirjatrükikoda alustas tööd Eesti Pimedate Raamatukogu osana. Eestis märgiti esmakordselt ülemaailmset punktkirjapäeva.
- 2005 Euroopa Liidus hakkas kehtima nõue, et ravimipakenditel peab olema ka punktkirjas tähistus.
- 2006 Postimuuseumis korraldati näitus “Kuidas kirjutab see, kes ei näe?”
- 2007 Eesti punktkirjakasutajad osalesid esmakordselt Euroopa Pimedate Liidu punktkirjaesseede võistlusel „Punktkiri muudab minu eluviisi“.
- 2008 Pärnus praegusel Iseseisvuse väljakul avati Eesti Vabariigi väljakuulutamise mälestusmärk, millel on iseseisvusmanifesti tekst nii tava- kui ka punktkirjas.
- 2009 Märgiti Louis Braille 200. sünniaastapäeva. Paljudes riikides lasti käibele sellekohased postmargid ja Belgias ning Itaalias meenemündid.
- 2012 Eesti Pimedate Raamatukogu korraldas võistluse „Märka punktkirja!“. Ilmus ““esti punktkirja käsiraamat“.