Valguse Kaja Kevad 2021

VALGUSE KAJA

Kevad 2021

 

Tegemist on ajakirja tekstiversiooniga. Failina saate teksti alla laadida siit, kujundatud piltidega PDF versiooni saab hankida siit. Lisaks võib ajakirja kuulata Eesti Pimedate Raamatukogu Veebiraamatukogus.

 

Juhatuse esimehe sõnum

Autor: Jakob Rosin

Kevad on meeletult kena aeg. Ja mitte vaid seepärast, et sirelialused võsad on täis seal uitavaid armunuid, kes ööbikulaulu kuulates öötunde hommiku poole veeretavad, vaid ka seepärast, et taas on trükimasinast välja voolanud järjekordne ports Valguse Kaja ajakirju.

Või siis tekkis ajakiri veebilehele, sest äsja on valmis saanud Eesti Pimedate Liidu uus koduleht, kus muu hulgas mugav digiversioon Valguse Kajast ning veidi parem ligipääsetavus kui varem. Nagu värskete asjadega ikka, võib mõni koht veel veidi toores olla, aga küll ta küpseb.

Muidu läheb meil ka üsna hästi. Eesti Pimedate Liit saab rõõmuga enda liikmete seas tervitada MTÜ Guide Running Estoniat, keda siinne rahvas tunneb ka kui Jooksusilmade Facebooki grupile alusepanijat. Koos Jooksusilmade abiga võib iga nägemispuudega tervisejooksu või -kõnni huviline leida endale nägijast saatja, kellega koos mööda terviseradu, metsi ja rabasid ning kas või rahvajooksuüritusi liduda. Aga laskem neil siin numbris ise pikemalt kõneleda.

Kui käesolevast kevadnumbrist veel lähemalt rääkida, siis saame põhjalikumalt teada juhtkoerte kasutajate vaimsest ja füüsilisest tervisest, õpime veebikonverentse pidama ning kodu koristama, rääkimata mõningatest nutitelefoni kasutamise nippidest, saame tuttavaks ühe Pimedate Liidu liikmega ning kohtume ka kevadise numbri persooniloo kangelannaga.

Mõeldud-tehtud? Väga hea. Meie tegime, teie hakake nüüd lugema ja hooga kaasa mõtlema.

 

Toimetuse eessõna

Nüüdseks üle aasta kestnud koroonapandeemia on küllap meisse kõigisse oma jälje jätnud. Kuna keskmine nägemispuudega inimene liigub tõenäoliselt tavapärasest vähem ringi, pole liikumispiirangud kõiki meist ehk niivõrd palju mõjutanudki. Võib olla lausa veidi põnev kõrvalt jälgida, kuidas reageerivad takistustele inimesed, kes oma igapäevaelus piirangutega harjunud pole. Võib-olla annab selline raputus ühiskonnale tõuke ja ärgitab mõtlema, mida tunnevad nägemispuudega inimesed, viibides keskkonnas, mis pole neile ligipääsetav.

Viirusekartus ja teadmatus, millal see kõik kord lõpeb, on meid aga kõikjal saatnud ning nii on kogu olukord olnud vaimselt kurnav ka nägemispuudega inimestele. Siinkohal heidame pilgu sellele, kuidas me selle täbara olukorra hoopis enda kasuks tööle pannud oleme.

Muu hulgas oleme koroonapandeemia kestel omandanud mitmeid uusi oskusi ja täiendanud olemasolevaid, näiteks arvutialaseid oskusi, sest mitmed tegevused, näiteks poes ostlemine ja töökoosolekutel osalemine, on kolinud internetti. See on igati tervitatav, sest need teadmised kuluvad marjaks ära ka hiljem, kui kunagi helges tulevikus tavapärase elu juurde naasta saame.

Kuna koroona ajal on soovitatav lähikontakte vältida, ei saa nägemispuudega inimene enam alati saatja või abistaja peale loota ning on tekkinud suurem vajadus iseseisvuse järele. Nii näiteks oleme leidnud end avastamas kõiksugu tehnikavidinate lõputuid võimalusi: näiteks õppinud kasutama mobiilirakendusi, mis vajadusel etikettidel kirjasoleva teksti ette loevad või aitavad „näha“ veemõõtja näitu.

Rääkides kontaktide vähendamisest, ei saa üle ega ümber sellest, et ka suurem osa sotsiaalsest elust on kogunenud internetti. Kui pandeemiaeelsel ajal võis Zoomi või Skype’i vahendusel peetav sünnipäev või muu kokkusaamine tunduda pigem tüütu, siis nüüd on sellest saanud uus normaalsus.

Liigse ärevuse vältimiseks võib soovitada igapäevaste koroona-uudiste lugemise vähendamist. Piisab, kui teha seda aeg-ajalt, et olulisematel arengutel silm peal hoida. Vaimse tasakaalu hoidmisel oleme appi võtnud raamatud. Mõned tunnid päevas raamatutegelaste seltsis, hoopis teises kohas ja ajas, tasakaalustavad ärevust päris tõhusalt. Ka mõni kirjeldustõlkega film pakub meelelahutust ning aitab mõtted mujale viia.

Palju tuge oleme leidnud ka muusikast, nautides näiteks kodukontserte, seda näiteks jalutuskäikudel taustaks kuulates või ise luues. Mõni meist on arendanud ka oma pillimänguoskust, õppides selgeks uusi muusikapalu.

Samuti tahaks ära märkida erinevate jutusaadete, podcastide ehk taskuhäälingute avastamise, mis oma olemuselt sobivad nägemispuudega inimesele ideaalselt. Saateid ja taskuhäälinguid on meil siin väikse Eesti kohta üpris palju ja väga erinevat laadi ning neid saab lihtsasti kuulata erinevates veebikeskkondades, näiteks Jupiteris, Spotifys või YouTube’is. Oma lihtsuses ja spontaansuses võivad just need jutusaated üksildasel hetkel tekitada tunde, justkui veedaksite aega sõprade seltsis.

Mainimata ei saa jätta ka seda, kui oluline on hoolimata kõigest leida võimalusi värskes õhus liikumiseks ja looduse nautimiseks. Kuigi pimedal ajal võib nägemispuudega inimesel liikumine veelgi enam raskendatud olla, oskame siiski hinnata ka aastaaegade vaheldumise rikkust. Igal juhul on see keeruline ja omamoodi aasta õpetanud meid leidma igast päevast midagi, mille eest tänulik olla.

 

Meie lood. Lõuna-Eesti Pimedate Ühing peletab igavust raadiosaatega

Igas Valguse Kaja kevadnumbris tutvustame rubriigis „Meie Lood” ühte Eesti Pimedate Liidu liikmesühingut. Räägime tegemistest, rõõmudest ja muredest, vaatame otsa ka tulevikule. Sedapuhku särab valgusvihus Lõuna-Eesti Pimedate Ühingu juhatuse esimees Tiina Tamm.

 

Autor: Jakob Rosin

 

„Me teeme raadiosaadet,” teatab Tiina, kui küsin, mida Lõuna-Eesti Pimedate Ühing koroonaviiruse lukustusajal teeb. „See töötab meil praegu väga hästi. Müts maha nende inimeste ees, kes seda tegema on valmis, tulema kohale, otsima, mida saates rääkida,” räägib ta ning selgitab, et koroonateemadest nad oma raadiosaates väga ei kipu rääkima. „Seda on nagunii igal pool.”

Lõuna-Eesti Pimedate ühing asub Tartus ning selle esinaine, Tiina Tamm on enda tiiva alla ja südame lähedale võtnud kõik, mis puudutab kohalikke nägemispuudega inimesi.

Nägemispuudega inimeste ühingutel on suur väärtus. Nad ei paku vaid informatsiooni või võimalust tegeleda huvitegevusega – on veel kolmas ja võib-olla kõige olulisem eesmärk. „Meil käivad raamatukogus inimesed, kes veedavad lihtsalt niisama aega. Nad ütlevad, et siin käimine ongi nende ainukene tähtsündmus nädalas. Kui ühingus midagi rohkem ei toimu, on nad enamasti aga kodus,” nendib Tiina.

Koroona viis inimestelt aga ka sellegi võimaluse. Suhelda tahavad ju kõik. Ka siis, kui viirus uksest välja ei lase. „Esimese laine ajal rääkisin ma oma telefoni päevas kaks korda tühjaks. Inimesed tahavad rääkida. Paljudel on tunne, et mina tean kõike … no ei tea. Aga inimestel on vaja kindlustunnet,” räägib Tiina. „Õnneks on Tartus suhteliselt head tugiteenused. On isiklikud abistajad, koduhooldus, inimesed, kes toovad toitu – need on kõik olemas. Inimesed küsisidki peamiselt abi, kust asju või mõnda e-poodi leida, uurisid palju, millal taas kokku saame.”

Ühingu liikmetele asendamatuks infoallikaks

Ja kusagilt mujalt inimesed ju infot ei saakski, kui telefoni kaudu, mille teises otsas on Tiina, kes aitab leida infot nii e-kaubanduse kohta, kui kirjutab ka iga päev ajalehti ümber, sest kurb fakt on see, et mitte ükski meie ajalehtedest ei ole tegelikult nägemispuudega inimestele kergesti ligipääsetav. Suur häda on ka e-poodidega, mis ligipääsetavad ei ole. „Meie juhatuse liige Kaili püüdis nendega ka kirjavahetust pidada, et need saaksid ligipääsetavaks, kuid see vilja ei kandnud,” nendib ta.

Koroonavälisel ajal leiabki Lõuna-Eesti Pimedate Ühingus aset terve hulk erinevaid sündmusi ja üritusi ning ka tegevusringe, näitering ja mälumänguring. „Kord nädalas on meil ka jututuba. Inimesed saavad juua tassi teed või kohvi, ajada juttu. Vahel on mõni külaline, kes nendega teemasid arutab, vahel arutatakse juttu niisama omavahel. Minu ettekujutuses on, et inimesed tulevadki ühingusse vaba aega veetma. Kas või mängima lauamänge, meil on ka trenažöörid,” loetleb Tiina.

Lisaks vaba aja veetmise võimalusele on üks populaarseimaid ühingu teenuseid arvutialane nõustamine. Riik, mis end muidu aina enam ja enam digi- ja e-riigina reklaamib, on osad kodanikud tormlevas edasipüüus aga maha raputanud. Arvuti ning sinna juurde käivate lahenduste õppimine ei ole kõigile aga kui sõrmenipsust külge hakkav oskus ning toetajaid ja õpetajaid nägemispuudega inimestele selles vallas napib. Sestap ongi Lõuna-Eesti Pimedate Ühingus arvutialane nõustamine väga hinnas. „See on üks väga-väga vajalik asi,” lausub Tiina. „Seda oleks tegelikult vaja viis korda rohkem, aga paraku meil pole võimalusi seda rohkem pakkuda.”

Kui koroonat poleks, korraldataks ka väljasõite ning ekskursioone, mis rahvale samuti peale lähevad. „Paraku see on praegu täiesti pausil. Lubati ju, et maikuus saavad kõik juba vaktsineeritud, nii ilmselt ei lähe. Algul mõtlesin, et teeme sel aastal ühe kahepäevase treti veel, läheks Hiiumaale. Siis mõtlesin, et lähme Pärnumaale. Pidasin sealgi kohalikega nõu, et kuhu minna ja mida vaadata, aga tundub, et see tuleb ka maha kanda. Vaatame, kuidas olukord on, võtame Tartu lähedasi kohti ja käime nii palju kui saame,” jutustab Tiina.

Kuhu jäävad noored?

Lõuna-Eesti Pimedate Ühingut, nagu ka teisi nägemispuudega inimeste ühinguid üle Eesti, kimbutab mure – noored ei taha enam ühingutes osaleda. „Ma arvan, et paljud noored leiavad endale teise väljundi. Me enamasti oleme ju vaba aja veetmise koht. Vanemad olijad ütlevad, et vanasti andis ühing igasuguseid toetusi. Nüüd seda ei ole,” räägib Tiina. Rahaline toetus on inimeste ja organisatsioonide jaoks tohutult oluline, kuid kes vähegi Eesti sotsiaalvaldkonna ja mittetulundusühingute rahastamisest midagi teab, teab ka seda, et veidi üle miljoni euroga aastas, mis riik mitmesajale puuetega inimeste organisatsioonile eraldab, just kaugele ei purjeta.

Vaikselt siiski tuge tekib. Tiina räägib tänutundega hääles Tartu linnavalitsusega sündinud heast koostööst. „Kaks asja, mis mind eelmisel aastal kõrvust tõstsid: kui oli esimene koroonalaine, helistas Tartu abilinnapea Mihkel Lees mulle kaks korda ja küsis, et kas sa ikka saad kõigega hakkama, kas kõik on korras, on sul abi vaja.”

Kui Tartu linnatransport pärast suurt võitlust bussides häälteavituse aktiveeris ja selle hiljem isealgatuslikult välja lülitas, ei jäänud Tiinal muud üle, kui taas abilinnapea Leesi poole pöörduda. „Kõik, mis puudutab teid, puudutab ka mind,” oli Mihkel Lees öelnud ning asus probleemi lahendama. „Ma tean, et võin alati ükskõik kellele sotsiaalvaldkonnas helistada ja saan abi. See on super, siin Tartus on tõesti super,” rõõmustab ta.

Ja tuge on ses töös vaja. Tegeledes päevast päeva projektidele rahastuse leidmise, sündmuste ja väljasõitude korraldamisega ning inimeste murede ärakuulamisega, on abi ja toe olemasolu ääretult tähtis. „Ma ei tunne ennast üksi. Meil on super juhatus, kes on minu jaoks alati telefonikõne kaugusel. Ma ei ole kordagi tundnud, et olen nii hädas, et enam hakkama ei saa,” sõnab Tiina.

Ehkki muresid, nagu meie vestlusest nähtub, on omajagu, on ühingu esinaisena Tiinal rõõme kamaluga. „Mind tõstab kõrvust alati see, kui meie raadiosaade läheb eetrisse. Siis me saame kõige rohkem paisid. Meil on üks eakas proua, kes mulle alati, olles saate ära kuulanud, helistab ja ütleb, et nüüd ma tean, et sa oled olemas, aitäh sulle, et sa minu elutuppa tulid.”

 

Tartu Emajõe kooli tegemistest

Tartu Emajõe kooli õpetaja Anne Kõiv annab ülevaate, kuidas koolil praegu läheb ning milliseid võimalusi nägemispuudega õpilastele ja nendega seotutele pakub.

Autor: Anne Kõiv

 

Tartu Emajõe kool on riigikool nägemispuudega õpilastele. Lisaks heale haridusele pakub kool ka rehabilitatsiooniteenuseid vaegnägevatele ja pimedatele, sh oma kooli õpilastele, nägemispuude alast nõustamist ning õppematerjalide kohandamist.

Emajõe koolis saavad põhi- ja gümnaasiumiharidust omandada õppimisel erituge vajavad nägemispuudega õpilased. Põhihariduse võib saada kümne aastaga kolme erineva õppekava alusel. Kolmandale kooliastmele on lisatud üks aasta, sest pimedatel ja vaegnägevatel õpilastel võtavad õpitegevused tavapärasest rohkem aega. Pärast põhikooli riikliku õppekava omandamist on õpilastel võimalik õpinguid jätkata kooli kolmeaastases gümnaasiumiastmes.

Õpilaste arv koolis on viimastel aastatel olnud 40–50 piires. Klassides on kuni kuus õpilast, mistõttu on koolis põhiliselt liitklassid. Tartu Emajõe koolis õpib õpilasi üle kogu Eesti, seetõttu on koolis ka õpilaskodu. Kasvatustöös on tähtsal kohal õpilaste iseseisvuse arendamine.

Väga oluline on nägemispuudega laste arengu toetamise alustamine nende esimestel eluaastatel, samuti laste kooliks ettevalmistamine. Arvestada tuleb, et raske nägemispuudega laste areng võib nägemisstiimulite vähesuse või puudumise tõttu aeglustuda. Kool pakub koolieelsete lasteasutuste töötajatele ja lapsevanematele nõustamist.

Aasta enne koolitee algust on Tartu linnas või selle lähedal elavatel nägemispuudega lastel võimalik saada mõni tund nädalas eelõpetust. Eelõpetuses pööratakse suurt tähelepanu meelte kasutamisoskuse ja käelise tegevuse arendamisele, punktkirja, orienteerumis- ja liikumisõpetuse (OL) eeloskuste kujundamisele jne.

Koolis töötavatest õpetajatest/kasvatajatest on suur osa eripedagoogid; alates 5.–6. klassist annavad tunde eripedagoogikaalase 320-tunnise koolituse ning nägemispuude alase täiendkoolituse läbinud aineõpetajad. Vajadusel on klassides lisaks õpetajatele ka õpetaja abid.

Tugispetsialistidest töötavad koolis sotsiaaltöötaja, psühholoog, tüflopedagoog ja füsioterapeut; on ka loovterapeutideks valmistuvaid õpetajaid. Õpetajad ja tugispetsialistid hindavad ja jälgivad õpilasi ning määravad tugimeetmed. Tüflopedagoog uurib regulaarselt vaegnägevate õpilaste praktilist nägemiskasutust ja annab soovitusi kohandusteks. Kooli õpetajad on väga entusiastlikud. Antakse endast parim, et metoodika ning õppematerjalid vastaksid õpilaste erivajadustele.

Koolis korraldatakse oma töötajatele koolitusi nägemispuude kohta, nii üldisi kui ka spetsiifilisi, näiteks OL-i ja punktkirja õpetamise metoodika, vaegnägevus, abivahendid. Tähtsaks peetakse ka tavaõppesse kaasatud nägemispuudega õpilaste, nende vanemate ja õpetajate nõustamist. Tavaliselt käiakse kohapeal nõustamas, sest sellisel juhul saab teavet suurem hulk inimesi ning on võimalik hinnata ka keskkonna sobivust nägemispuudega õpilasele.

Kooli õpetajad annavad oma teadmisi edasi ka kõrgkoolide tudengitele; tihedaim on koostöö Tartu ülikooliga. Meie kool on ka praktikabaasiks Tartu ülikooli ja Tartu kutsehariduskeskuse õppuritele. Emajõe kooli õpetajad nõustavad vajadusel nägemispuudega inimestega töötavad asutusi, näiteks Töötukassat ja pakuvad erinevatele sihtgruppidele koolitusi.

Erioskuste õpe nägemispuudega õpilastele Tartu Emajõe koolis

Tavapärastele õppeainetele lisaks on pimedatel ja vajadusel ka vaegnägevusega õpilastel individuaaltunnid, mis aitavad nägemispuuet kompenseerida: orienteerumis- ja liikumisõpetus (OL), igapäevase elu toimingute õpetus ja arvutiõpetus. OL-i õppega alustatakse 1. klassis; igal pimedal ja väikese nägemisjäägiga õpilasel on üks OL tund nädalas. Neis tundides arendatakse meelte kasutamisoskust, keha- ja ruumitaju; õpitakse enda keha kaitsmise võtteid, saatjaga liikumist ja valge kepi ning teiste abivahendite kasutamist. Tundides õpitakse tundma ka kooli ruume ja kooli ümbrust, harjutatakse vajalikke marsruute jne.

Alates 2. klassist lisandub üks igapäevase elu toimingute õppimise tund nädalas. Harjutatakse iseseisvat pesemist, riietumist, oma asjade hoidmist ja paigutamist, voodi korrastamist jne. Vanemates klassides keskendutakse iseseisva elamise oskuste kujundamisele, sh toiduvalmistamisele. Seda kodunduse osa praktiseeritakse ka nii tütarlaste kui ka poiste tööõpetuse tundides.

Koolis on tähtsal kohal arvutiõpetus, millega alustatakse 3. klassist. Kõigepealt õpitakse tundma klaviatuuri, seejärel aga kohandatud arvuti ja teiste infotehnoloogiliste abivahendite kasutamist. Arvutipõhisele õppele ning e-õpikute kasutamisele lähevad pimedad ja väikese nägemisjäägiga õpilased tavaliselt üle alates 6. klassist.

Õpilaste arengut toetavad mitmesugused ringid ja ka koolis tehtavad loov-, uurimis- ja praktilised tööd. Ringidest töötavad sellel õppeaastal ujumine, üldkehaline ettevalmistus, pimelauatennis, savitöö ning muusikaring, mida juhendab üks gümnasist. Huviringide töölerakendamisel arvestatakse ka õpilaste soovidega. Varasemalt on koolis töötanud näiteks vitspunumise, kangakudumise ja programmeerimise ringid ning erinevad muusika-, kunsti- ja liikumisringid.

Oluline on rõhutada, et kogu õppe-kasvatustöö toimub Tartu Emajõe koolis ühiste eesmärkide nimel, lähtuvalt õpilaste vajadustest. Õpetajad ja kasvatajad teevad seejuures tihedat koostööd ning individuaaltundides õpitut püütakse kohe rakendada praktikasse. Emajõe kool töötab selle nimel, et kooli lõpetavad nägemispuudega noored tuleksid võimalikult iseseisvalt toime argieluga ning oleksid valmis ühiskonnaelus osalemiseks.

 

Jooksusaatja motiveerib kodust välja tulema

Jooksusaatja annab pimedale, kes soovib jooksmise või jalutamise kaudu oma elu aktiivsemaks muuta, suurepärase võimaluse sellega algust teha. „Loodame, et paljud praegused jooksjad jõuavad nii kaugele, et sooviksid osaleda ka oma esimesel jooksuvõistlusel. Midagi ei ole võimatu, kui seda piisavalt tahta!” kirjutab Jooksusilmade nimelise grupi eestvedaja Olle Rõuk.

Autor: Olle Rõuk

 

MTÜ Guide Running Estonia loodi 2020. aasta oktoobris kahe harrastusjooksja initsiatiivil aidata nägemispuudega inimestel jooksmisega tegeleda. Idee alguseks võib lugeda aastat 2015, kui me mõlemad osalesime Helsingi maratonil. Toona me üksteist veel ei tundnud. Meist mõlemast möödus pime jooksja koos oma saatjaga ja see nägi nii eriline välja, et meil tekkis soov ka ise kedagi niimoodi abistada. Gerli leidis endale paariliseks Jakobi, kellega koos jooksmas käima hakati. 2020. aasta suvel ühisel pikemal treeningjooksul juttu rääkides tuli meie ühine minevikusündmus välja. Kuna oli näha, et Eestis on puudu organisatsioon, mis aitaks ühendada nägemispuudega jooksuhuvilisi ja nende saatmisest huvitatuid, tekkis mõte jõud ühendada ja proovida seekord asi juba natuke suuremalt ette võtta.

Käesolevaks aprilliks oleme tegutsenud täpselt pool aastat. Nägemispuudega inimesi, kes endale saatja on saanud, on 26, ja saatjaid, kes aktiivselt liikumas käivad, 34. Saatjaid on rohkem kui nägemispuudega jooksjad seetõttu, et juba mitmel jooksjal on saatjaid kaks või isegi kolm. Oleme aru saanud, et mitme saatja määramine ühele inimesele tabab ühe hoobiga kaks probleemi. Kuna meil on ootel palju saatjaid – hetkel kokku 67, siis nii saame neile rohkem rakendust leida. Ja teiseks kuna kõikidel saatjatel on töö, pere ja muud kohustused, siis tavaliselt jõutaksegi jooksma või kõndima minna kord nädalas. Selleks, et nägemispuudega inimene saaks elada aktiivset elu ja sportida värskes õhus, jääb korrast nädalas kindlasti väheks.

Liikujaid on meil peamiselt Tallinnas ja Tartus, kaks paari on ka Pärnus ja üks Viljandis. Geograafia võiks muidugi olla palju suurem, sest saatjaid on olemas Saaremaal, Narvas, Põlvas ja veel mitmes väiksemas linnas.

Peab mainima, et kogu meie tegevuse juures kõige lihtsam on olnud saatjate leidmine. Kui alustasime, siis kaasasime saatjateks oma sõbrad ning peale esimest meediakajastust hakkas saatjateks soovijaid rohkelt juurde tulema. Me ei ole teadlikult keskendunud hetkel uute saatjate leidmisele, sest andmebaas on suur ning huvilisi liitub jooksvalt.

Saatja ja jooksja suhet ei saa absoluutselt võtta nii, et üks pool on andja ja teine saaja, ka saatjad saavad tegevusest väga palju tagasi. Kes saab lihtsalt rõõmu võimaluse üle teist inimest aidata või oma jooksurõõmu jagada kellegagi, kes ilma temata joosta ei saaks, aga on ka neid, kes leiavad ise sellest motivatsiooni jooksma või kõndima minemiseks. Ilma põhjuseta võib vahel olla keeruline uksest välja jõuda.

Kui algselt oli meie peamine idee ikkagi jooksmisega seotud, siis aeg on näidanud, et puhtalt jooksuhuvilisi on vähevõitu. Nüüdseks ongi üle poolte paaridest tegelemas tervisekõnniga. Ausalt öeldes me alguses isegi ei mõelnud kõndimisele, aga kui hakkas tekkima järjest rohkem neid, kes avaldasid soovi saatjaga kõndimas käia, siis oli näha, et selle järgi oli isegi suurem vajadus. Facebooki grupi nimi jääb ikka Jooksusilmadeks, sest loodame, et mitmed praegused kõndijad teevad ühel päeval ka esimesed jooksusammud. Meil on paare, kes osalevad aktiivselt virtuaalsetel väljakutsetel: Sinilille jooks, Tallinn-Tartu challenge. Oleme meeskonnana kirjas virtuaalsel heategevusjooksul, kus peame aprillis läbima kokku maratoni distantsi. Loodame, et paljud praegused jooksjad jõuavad nii kaugele, et sooviksid osaleda ka oma esimesel jooksuvõistlusel. Midagi ei ole võimatu kui seda piisavalt tahta! Ja kui on piisavat tahtmist jooksjal, siis meil on piisavat tahtmist ka teda sellel teekonnal aidata.

Praegu on meie tegevused pandeemia tõttu piirdunud ainult paaride kokkuviimisega ja jooksjate küsimustega tegelemisega. Tartus on meile väga suureks abiks vabatahtlik Elsa Leiten. Me tahame alati uute saatjatega ka silmast-silma kohtuda, aga iga kord Tartusse sõita ei ole võimalik. Elsa on Tartus selle rolli enda kanda võtnud ja saab suurepäraselt hakkama. Jooksjatega suhtlemiseks ja info jagamiseks kasutame Facebooki Jooksusilmade gruppi. Kõige toredam on see, kui jooksjad ise postitavad oma trennidest ja kooskäimistest pilte, oma marsruute ja meeleolu. See annab vahetut tagasisidet ja on motivatsiooniks kõikidele teistele!

Kui Covid-19 pandeemia taandub, plaanime teha kõikide osalistega kokkusaamisi, ühistreeninguid ja ühiselt rahvajooksudel osaleda. Soovime kõiki kahtlejaid julgustada tegema see väike samm ja meiega ühendust võtma! Olgu siis sooviks jooksmine või kõndimine.

Maarja Haamer, nägemispuudega jooksuharrastaja: see on elumuutev algatus

Kui kuulsin võimalusest, et saab jooksma hakata, ja et see on just mõeldud pimedatele, siis ei osanud kohe seisukohta võtta, kellele, mismoodi ja kas mina saaksin ka hakkama. Ühel oktoobrikuu sombusel pühapäeval, nähes Facebookis liitumisvõimalust Jooksusilmadega, sain kahtlusest üle ja liitusin. Endal mõte peas, et kindlasti läheb selle kõigega aega, aga enne kui ma arugi sain, oli mul jooksusaatja olemas ja juba aeg ka kokku lepitud.

Arvan, et see on elumuutev algatus. Alustades sellest, et pimedatel on võimalus oma liikumisharjumusi täiendada, teisalt ka usun, et see annab saatjatele hindamatult juurde rõõmu, et saavad kellelegi abiks olla. Mina ütlen küll, et ma ei saa enam ilma selleta väga hästi hakkama. Ma tahan liigutada oma tervise heaks ja täpselt nii palju, et mul oleks sellest hea olla.

Indu annab, kui loed Jooksusilmade grupist, kes kui palju käis ja jooksis, see on nagu omamoodi koostegemise rõõm. Veelgi tähtsam on aga reaalne koostegemise rõõm, kui lähed saatjaga koos jooksma. Lisaks meeldib mulle, et õpin saatja kirjeldamise põhjal ümbrust tundma. See tekitab tunde, justkui näeksin ise. Kuna joostes ühendab saatjaga jooksupael ja käest kinni temaga ei hoia, siis tekib tunne, et ma peaaegu jooksen ise! Miks ma seda viimast välja toon, on see, et pime hoiab muidu liikudes paratamatult alati kas millestki või kellestki kinni.

Nüüdseks olen pool aastat jooksmas käinud ja võin tõdeda, et mu vaimne kui füüsiline tervis on kosutust saanud tugevalt ning sõbradki ütlevad, et olen tugevama ja enesekindlama olekuga. Kuna olen erialalt puhkpillimängija, siis on ka tervis selle koha pealt saanud tugevust juurde. Puhkpillimängijale on hea füüsiline vorm väga oluline.

Nii et jaguks seda rõõmu pikalt ja kes pole veel liitunud, siis soovitan vähemalt proovida. Enda näitel ütlen, et sportliku kogemuse puudus varasemast ei sega, sest alustad täpselt nii nagu soovid ja igaühele leitakse saatja vastavalt tema võimetele. Mina tänan ja pikka iga sellisele algatusele!

 

Kontakt:

Jooksusilmad

guiderunningestonia@gmail.com

Gerli Taumann 55589758

Olle Rõuk 5148553

 

Eesti Pimedate Liidu tegemistest

Käivitus Soome-Eesti koostööprojekt „Minu enda elu”

Eesti Pimedate Liidu ja Soome Nägemispuudega Inimeste Liidu koostööprojekti eesmärgiks on toetada Eesti ja Soome nägemispuudega noorte, vanuses 18–25 aastat, iseseisvust ja kaasatust ühiskonda. Eestis ja Soomes on paljud nägemispuudega noored ühiskonnas nähtamatud ja elavad eraldatud elu, nende haridustase on madalam ja töötuse määr kõrgem. Sageli elavad nad koos vanematega ka täiskasvanueas. Selle projekti eesmärk on leida uusi viise, et parandada nägemispuudega noorte iseseisvust, toimetulekut ja elukorraldust. Nende muudatuste abil loodame edendada iseseisvat elu, õppimist, töötamist ja üldist kaasatust ühiskonda.

Eesmärkide saavutamiseks peame võrdlema mõlema riigi olukorda ja leidma mudelid nägemispuudega noorteni jõudmiseks. Kuna nägemispuudega noored on eriline vähemus, on oluline kasutada ja jagada mõlema riigi selle sihtrühmaga töötades saadud kogemusi.

Nii Eestis kui ka Soomes on nägemispuudega noorte olukord polariseerunud: kui enamus nägemispuudega noortest on hädas, on väike vähemus, kellel läheb erakordselt hästi. Selle vähemuse abil püüame välja selgitada, millised on nägemispuudega noorte ees seisvad takistused, mis raskendavad õppimist ja töötamist, uurime mõjutajaid, mis muudavad iseseisva eluga alustamise keeruliseks, ning püüame leida võimalusi takistuste ületamiseks.

Eesmärgi saavutamiseks korraldame töötubasid sihtgrupile ja nende vanematele. Töötoad koosnevad vastastikustest tugigruppidest ning spetsialistide ja mentorite juhendamisest, mille eesmärk on pakkuda konkreetset abi ja lahendusi eraldatust põhjustavatele probleemidele. Töötubadest saadud kogemused ja ideed aitavad meil mõlemas riigis pakkuda paremaid teenuseid nägemispuudega noortele. Projekti lõpus koostame veebijuhendi, mis pakub tuge ja teavet noortele, nende vanematele ja nägemispuudega noortega töötavatele spetsialistidele väljaspool meie organisatsiooni.

Projekti eestvedajad on Mari Sepp ja Jakob Rosin, projektijuht on Piret Aus. Mentoritena jagavad oma kogemusi ja teadmisi Elisabeth Egel, Maarja-Liis Orgmets ja Jakob Rosin. Projekti on kaasatud kolm rehabilitoloogi – Janne Jerva, Anne Kõiv ja Merike Kaljujärv. Projekti elluviimist toetab Interregi Kesk-Läänemere programm 2014–2020 ja projekt kestab 01.09.2020–31.08.2022.

 

Asume parandama noorte nägemispuudega inimeste huvikaitset

Eesti Pimedate Liit on käivitamas projekti, mille eesmärk on äratada nägemispuudega noortes huvi ja indu aktiivselt ühiskonnas nägemispuudega inimestele olulistel teemadel kaasa rääkida. Olgu teemaks vaba aja veetmise võimalused, ligipääsetavus õppematerjalidele, huvi teiste riikide nägemispuudega noorte tegevuse vastu või soov oma mõtted kasvõi üle-Euroopaliselt kuuldavaks teha – võimalusi on palju.

Selleks, et pakkuda Eestis elavatele nägemispuudega noortele võimalust ühiselt aega veeta ning teemades kaasa rääkida, kutsume 16–35 aastaseid nägemispuudega noori osalema meie projektis, mille käigus teeme osalejaid tuttavaks sellega, mida huvikaitse endast kujutab, kuidas see töötab, mil viisil enda soovid sõnastada ja kellele neist rääkida. Kõige selle juures anname läbi erinevate koolituste infot, mil viisil seda kõike teha: kuidas suhelda ajakirjandusega ning esineda meedias; kuidas leida enda ideele sponsorid ning toetajad; kuidas oma mure poliitikutele kuuldavaks teha. Lisaks koolitustele avaneb kõigil võimalus omandatud oskusi ka praktikas proovile panna ja mine tea, ehk koorub siit välja Eesti nägemispuudega noorte organisatsiooni loominegi. 2021 sügisel toimub noorte esimene kokkusaamine Nelijärvel. Projekti käigus toimuvad koolitused:

• •  kodanikualgatus ühiskonnas;
  •  rahastusvõimaluste leidmine ja projektikirjutamise algtõed;
  •  avalik esinemine;
  •  ettevõtluskeskkond Eestis;
  •  meediasuhtlus.

Suvel 2022 korraldavad noored ise kahepäevase suveseminari. Projekti registreerimisinfo leiab Eesti Pimedate Liidu kodulehelt. Projekti elluviimist toetab Avatud Eesti Fond ja projekt kestab 01.05.2021–31.12.2022.

 

Juht- ja abikoer. Juhtkoera kasutajad arenevas ühiskonnas

Pikaaegne juhtkoera kasutaja Kai Kunder annab ülevaate olukorrast ja põnevamatest teadusuuringutest juhtkoerte valdkonnas.

Autor: Kai Kunder 

 

Alles see oli, kui Eestis hakati juhtkoeranduse vallas Soome sõprade abiga õhinal esimesi samme tegema. Üle kivide ja kändude kulges tee, aga alla ei vandunud kumbki pool. Tuli esimene edu ja esimene tagasilöök ning nii ikka edasi – rõõm ja mure käsikäes.

Tänaseks on Eestis juhtkoeri treenitud 30 aastat ja hetkeseisuga tegutseb kaks juhtkoeri treenivat organisatsiooni – MTÜ Abikoertekeskus ja SA Juht- ja Abikoerte Kool. Viimane nimetatutest on 1991. aastal Leili Luige loodud Eesti Pimedate Juhtkoerte Fondi reorganiseerimise tulemus.

Alates algusaastatest on Eestis väljaõppe saanud ligikaudu 80 juhtkoera, neist enamus labradori retriiverid, kuid treenitud on ka kuningpuudlit, saksa lambakoera ja ka iseloomult sobivaid puhtatõulisi krantse. Aegade jooksul on koolitatud koertega koostööd tegema nii treenerid kui ka juhtkoerte kasutajad, rääkimata ühiskonna erinevate sektorite esindajatest.

Sama kiiresti kui areneb ühiskond meie ümber, arenevad ka juhtkoerte valdkonda puudutavad teemad, alustades juhtkoerte kasutajate õigustest-kohustustest, treenerite ja kasvuperede kvalifikatsioonist, vaimsest ja füüsilisest tervisest ning lõpetades töösolevate juhtkoerte kasutamisest aretuses ja kõige sellega seonduvaga, mis nende teemade vahele jääb. Kuid tuginedes hiljuti läbiviidud teadusuuringutele, tahaks seekord tähelepanu suunata just juhtkoerte kasutajate füüsilisele ja vaimsele tervisele. Eriti nüüd, kus enam kui aasta kestnud COVID-19 pandeemia on eakate ja vähenenud toimetulekuga inimeste osalemist ühiskonnaelus veelgi rohkem raskendanud.

Me oleme kuulnud, et loomad võivad vähendada üksildustunnet ja stressi, suurendada sotsiaalset aktiivsust, julgustades meid rohkem liikuma ja suhtlema ning pakkudes tingimusteta armastust ja kiinduvust – nii ka juhtkoerad, kes tegelikkuses on lihtsalt ühed tavalised koerad oma loomuses, nimetatagu neid juriidilises keeles ükskõik kuidas. Seega on koerad loomad, kelle positiivset mõju saab edasi anda kõikidele sotsiaaltööga seotud sihtrühmadele ning praeguses olukorras on juhtkoera olulisus ja väärtus tõusnud füüsilise ja vaimse tervise kaashoidjana, iseseisva liikumise võimaldajana ja üksilduse peletajana varasemaga võrreldes veelgi tähtsamaks. Loomulikult ei saa siin üldistada, sest on selge, et kõik ei ole koerainimesed ja vastupidiselt eelpool nimetatud positiivsetele teguritele võib mõnele inimesele loomaga kooselu hoopis stressi põhjustada. Ent nende puhul, kes on soovinud oma elu kergendamiseks ja iseseisvamaks muutmiseks juhtkoera, saavad kogeda, kuidas koera omamisest tulenev kehaline aktiivsus mõjub positiivselt mitmel moel, vähendades sotsiaalset üksildust ja terviseprobleemidest tulenevaid riske.

Viimastel aastatel on teadlased hakanud põhjalikumalt uurima ka inimese ja looma vahelise sideme positiivseid mõjusid. Kui varasemalt oleme oma kogemustest rääkides nende järeldusteni ise jõudnud, siis nüüd, tuginedes teadlastele ja uuringutulemustele, saame neid kogemusi kinnitada ka teadusartiklitest selguvaga.

Näiteks Austrias läbiviidud uuringu („Perceptions on Health Benefits of Guide Dog Ownership in an Austrian Population of Blind People with and without a Guide Dog“) kohaselt, kus uuriti juhtkoerte kasutajate ja mittekasutajate vahelisi tervislikke seisundeid ja kulutusi tervisele, selgus, et juhtkoerte kasutajad kulutasid aasta lõikes keskmiselt oma tervisele vähem raha. Üks artikli autoritest on Karl Weissenbacher, kes on viimastel aastatel käinud korduvalt ka Eestis meie kohalikke treenereid õpetamas ja mõnda juhtkoera kasutajat pilootprojekti raames, mis andis võimaluse välja töötada praegu Eestis kehtiv juhtkoerte treenimise ja saamise süsteem.

Lisaks eelpool nimetatud uuringule viidi läbi väikese valimiga, ainult seitsme osalejaga, uuring teemal „Nägemispuudega eakate esmakordne kogemus omada juhtkoera“ („First time experience in owning a dog guide by older adults with vision loss“). Ka selles uuringus selgus juhtkoera positiivne mõju. Uuring viidi läbi küsitluse vormis ja intervjuudest koorus välja viis peamist teemat:

1. 1.  uute juhtkoera kasutajate suurenenud vastutus;
   2.  harjumuste ja rutiini muutumine;
   3.  inimese ja juhtkoera vaheline kiire kiindumine;
   4.  rohkem võimalusi kogukonnas lõimumiseks ja kaasalöömiseks;
   5.  suurem sõltumatus juhtkoera omamise kaudu.

See on ainult väike osa sellest, mida seoses juhtkoerte temaatikaga uuritakse. Loodame, et ka Eestis hakatakse kunagi selles vallas teadust tegema, kuid seni tuleks õppida suurema kogemustepagasiga inimestelt, kuidas saaksime siin areneda ja pakkuda eelkõige kvaliteeti, mitte kvantiteeti, sest muutuvas maailmas on juhtkoer pimedale ja vaegnägijale tähtis tugi ja turvatunde looja.

 

Persoon. Merike Kaljujärv: „Loodan väga, et olen suutnud süstida oma õpilastesse julgust elada”

Persooniloos räägib elust ja tegemistest nägemispuudega õpilaste tugispetsialistina töötav Merike Kaljujärv alias Minni. „Mind inspireerivad väga õpilased, kes mul on olnud,” ütleb Minni, kelle sõnul nõuab tugispetsialisti töö sageli loovat lähenemist.

Autor: Elisabeth Egel

 

Ühel kolmapäeva pärastlõunal avanes mul võimalus vestelda ühe ääretult sooja ja pühendunud inimesega, kelleks on Merike Kaljujärv alias Minni. Minni on pikalt töötanud Tartu Emajõe koolis ning praegu töötab ta Vanalinna hariduskolleegiumis nägemispuudega õpilaste tugispetsialistina. Lisaks kasvataja ja tugispetsialisti tööle tegutseb Minni ka kirjeldustõlgina ning osaleb aktiivselt erinevates nägemispuudega õpilaste ja noortega seotud projektides. Muu hulgas on ta loonud kirjeldustõlke näidendile „Kontakt“ ja fotonäitustele „Püüa mind“ ning „Eestlased para- ja kurtide olümpiamängudel“.

Suur tänu, et võtsid täna aega minuga vestlemiseks. Räägi alustuseks veidi oma lapsepõlvest.

Ma sündisin Tartus pere teise lapsena. Olin elav laps, teatud mõttes üsnagi poisilik tüdruk. Mõnekuuselt läksin sõime, edasi tuli lasteaed. Lapsepõlve varajased Tartu-perioodi suved veetsin onu talus Purtses. Alates sellest ajast olen kõik suved läbi oma elu kuskil maal veetnud. Kui ma olin kuueaastane, kolis pere Tallinnasse. Minust aasta vanem õde läks kooli, kuid mind viidi igal hommikul vanaema ja vanaisa juurde.

Kuhu sa edasi kooli läksid?

Kooliteed alustasin Tallinna 46. Keskkoolis. Selle kooli juures tegutses Svetlana Järvi juhendamisel näidis-koreograafiaansambel Pähklipureja, mille tegevusest ma osa võtsin. Kokku tantsisin kümme aastat. Olime üsna tuntud: meil oli esinemisprogramme tantsukestega, aga esitasime ka ühe täispika balleti pealkirjaga „Metsajärv“. Andsime mitu etendust Estonias, Tartu Vanemuises ja Moskvas. Mul on meeles, et Estonias käisime proove tegemas öösiti. Mäletan ka seda, et lapsevanemad olid balletiga seotud tegevustesse väga kaasatud. Kõik kostüümid õmblesid lapsevanemad ise. Balleti kõrval tegin koolis igasuguseid asju ja võtsin kõigest osa, mis välja pakuti. Ühel hetkel jäid muud asjad ära, sest jõudsin isa kaudu sulgpallini, millega alustasin 5. klassis.

Kas sul on varasest kooliajast ka mõni ere mälestus?

1. klassist mäletan, et kadusin ära ja perekonnas tekkis suur paanika. Tollal käisid algklassid õhtuses vahetuses. Tavaliselt tulin koju kohe pärast kooli, kuid pärast ühte koolipäeva seda ei juhtunud. Ema ja isa olid juba murest murtud, kui ma päikeseloojangu ajal lõpuks välja ilmusin, püha rahu täis, kimp lilli käes. Olin käinud lihtsalt ühe klassikaaslase juures mängimas. Andsin emale lilled ja kallistasin teda. Nende murest kuulsin alles hiljem.

4. klassist mäletan, kuidas klassijuhataja meid võimlemistunnis pikas koridoris valssi tantsima õpetas. Neli esimest kooliaasta suve veetsin pioneerilaagris. Edasi tulid spordilaagrid. Peretraditsioonide hulka kuulusid igasuvised automatkad ja kümnepäevased telklaagrid Peipsi ääres.

Kui kaua olid sa oma perele Merike ja kuidas sai sinust Minni?

5. klassis vaatasin televiisorist üht lastesaadet, kus üks vanem naine rääkis enda lapsepõlvest. Ta rääkis, et kui rasketel aegadel ei olnud mänguasju saada, sai ta omale jõuludeks kaltsunuku, kellele pani nimeks Minni. Mina kuulsin seda nime esimest korda ja kui saade läbi oli, tõusin püsti ning deklareerisin, et alates tänasest päevast olen ka mina Minni. Ja nii oligi. Ema ja isa hakkasid mind Minniks hüüdma ning koolis, ülikoolis ja hilisemas elus olin samuti kõigile Minni.

Millised on sinu jaoks kõige suuremad erinevused tänapäeva ja tollaegse koolihariduse vahel?

See, mida meile õpetati, on väga väike osa sellest, mida tänapäeva koolis õpetatakse. Programmid on küll mahukad, aga õpilased, kes neid täita jõuavad, peaksid saama väga hea hariduse.

Kuidas sa 11. klassi lõpus otsustasid, mida edasi õppida?

11. klassis olin ma nagu iga keskmine õpilane ja ei teadnud, mida edasi teha. Seepärast võtsin ühe mõtlemisaasta ning töötasin Tallinna Lastestaadionil. Seal oli üsna igav, töötasin ametnikuna. Samal ajal mängisin innukalt sulgpalli ja kuna see mulle väga meeldis, otsustasin minna õppima Tartu Ülikooli kehakultuuri teaduskonda. Kui ma ülikooli läksin innuka sulgpallurina, siis ülikoolis õppides sai mul sulgpallist tõsiselt kõrini, sest see muutus väga üheülbaliseks ja tasakaalustatud arengust ei olnud üldse juttu. Ülikooli lõpetasin sportmängude treener-õpetaja paberitega, kuid pärast seda pole ma kordagi reketit kätte võtnud. Ülikooliaegsed suved veetsin üliõpilasmalevas.

Kuhu sa peale ülikooli edasi läksid?

Peale ülikooli suunati, nagu sel ajal kombeks oli, mind tagasi Tallinna Lastestaadionile, kuigi ma ise tahtsin jääda Tartusse. Selle kõrvalt hakkasin käima Tõnismäe Polikliinikus ravi-kehakultuurikabinetis õppimas ja vaatamas, kuidas see füsioteraapia käib, sest ainena seda tol ajal ülikoolis ei õpetatud. Kui ma 79. aastal abiellusin ja uuesti Tartusse kolisin, asusin tööle Tartu Kliinilise haigla ravi-kehakultuurikabinetis füsioterapeudina ortopeedia- ja lasteosakonnas. 1981. ja 1983. aastal sündisid mul pojad Rasmus ja Hendrik. Nende kasvatamine on olnud minu põhiliseks elutööks.

1988. aastal sattusin toreda juhuse kaudu Tartu Emajõe kooli. Ülikooli ajal käisin paadimatkadel, mis mulle väga meeldisid. Minu sõbranna nendelt matkadelt töötas Tartu 2. Eriinternaatkoolis, praeguses Tartu Emajõe koolis, ja temal tuli mõte korraldada ka oma õpilastele paadimatk ning ta kutsus mind kaasa. Nii sattusin esimest korda kokku vaegnägijatest õpilastega. Ma olin täiesti sillas sellest, kui toredad nad olid ja kuidas nad oma halvale nägemisele vaatamata toimetasid. Sealt saigi alguse soov sinna kooli tööle minna ja kui ühel hetkel oli koolis asendajat vaja, andis sõbranna mulle sellest teada.

Minu esimeseks ametiks sai kasvataja õpilaskodus. Tööpäev algas koolitundide lõppedes ja kestis öörahu saabumiseni. Mäletan oma ärevust, sest vaegnägijate õpetamist ei saanud Eestis erialana õppida ja ma ei teadnud sellest tegelikult midagi. Teadsin ainult, et nad on toredad ja saavad hästi hakkama, aga ma ei teadnud, kuidas nad on selleni viidud. Nii hakkasin õpilaskodus oma kolleegide pealt õppima. Hiljem tulid lisaks koolitused ja stažeerimine välismaal.

Rühma peale oli kaks kasvatajat ja teine kasvataja oli mulle mentoriks. Esimesed nädalad olid väga hirmutavad, eriti sellepärast, et õpilased panid mind proovile. Mäletan, kuidas üks minu rühma õpilane ära kadus. Otsisin terve maja pealt, kuid teda ei olnud kusagil. Lõpuks, kui olin juba täiesti endast väljas, pöördusin teiste kolleegide poole, kuid nemad vastasid mulle väga rahulikult, et küll ta välja ilmub. Ta ilmuski välja, voodi alt. Voodite peal olid katted, mis ulatusid põrandani, nii et teda ei olnud selle alt näha.

Lisaks oli õhtuse kasvataja ülesandeks jälgida õppimistundi, kus kõik õpilased pidid oma kodutöid tegema. Muu aeg oli kasvataja enda sisustada. Korraldasin igal aastal ülekoolilisi paadimatku Võhandul. Oma rühmaga käisin jalgrattamatkadel, viisin nad purilennukiga sõitma ja Vooremäele suusatama ning külastasin nendega erinevaid teatreid ja muuseume. Õpilastele on minu tegevused väga hästi meelde jäänud. Viimasel kooli aastapäeval meenutasid nad mulle, kui toredad need olid. Selline tagasiside motiveeribki mind töötama ja igasuguseid tegevusi välja mõtlema. Minu eesmärk oli avardada nende silmaringi ja näidata, et elu on väga mitmetahuline. Sellepärast püüdsingi ma lapsi kogu aeg neile tuttavast situatsioonist välja viia.

Kuidas sa jõudsid Vanalinna hariduskolleegiumisse?

See oli 2007. aasta kevadel. Minu noorem poeg tuli minu juurde kutsega Tallinnasse kolida. Ta märkas Tallinna Ülikooli teadetetahvlil kuulutust, et Vanalinna hariduskolleegium otsib pimedale õpilasele abiõpetajat. Võtsin nendega ühendust. Kooli õppealajuhataja oli rõõmus, kui sai teada, et töötan Tartu Emajõe koolis. Nii sattusin intervjuule, kus ma väljakutse vastu võtsin. Sügisest alustasingi tööd Vanalinna hariduskolleegiumis.

Kuidas see algus sinu jaoks oli. Kas oli midagi, mis oli harjumatu?

Algus oli väga harjumatu, sest ma tegelikult ei teadnud üldse, mis mind ees ootab. Teadsin, et mul saab olema üks pime õpilane, ja arvasin, et minu esimene eesmärk võiks olla temaga kontakti saavutamine. Kui see on õnnestunud, siis kõik muu peaks laabuma juba iseenesest. Õppematerjale palju ei olnud, vanemad olid õpikuid ette lugenud. Kui ma kõike seda kuulsin, hakkasin Tartust uurima, et kas nemad oleksid nõus õpikuid tegema. Ma olin ju Tartust tulnud ja teadsin, et punktkirjas õpikud on olemas, sest seal õpilased nende järgi õppisid. Hiljem saigi kool tellida kõik vajalikud õpikud Tartu Emajõe koolist Haridusministeeriumi vahendusel. See, kuidas tundides asjad laabuvad ja millised koolipäevad välja näevad, tuli töö käigus.

Tavakoolis saab pime õpilane väga edukalt õppida, kui tal on olemas tugivõrgustik: tugispetsialist koolis, toetav kodu ja muude spetsiifiliste oskuste õpetamine peab olema tagatud rehabilitatsioonikeskuste kaudu. Samas arvan, et ka erikoolid on vajalikud. Erinevus tavakooli ja erikooli vahel on minu arvates see, et erikoolis ei teki pimedatel õpilastel sõpru nägijate hulgas. Tavakoolis on vastupidine variant, pimedatel õpilastel ongi enamik sõpradest nägijad. Vaegnägijatest sõpradega saadakse kokku nii või teisiti, sest koos osaletakse nendele korraldatud üritustel. Siis on hea, kui sul on lai pilt ühiskonnast ja erinevate inimeste toimimisest.

Milliseks sinu roll koolis lõpuks kujunes?

Algul sai võib-olla natuke lisatööd tehtud. Praegu on olemas teadmine, et juba põhikoolis ei ole vaja õpilase kõrval igas tunnis olla, kui õpikud on olemas ja õpetaja teadlik nüanssidest pimeda õpetamisel. Kuigi mul oli näiteks eesti keele ja kirjanduse tundides väga huvitav, sest seal vormis õpetaja lugudega õpilaste väärtushinnanguid. Neid oli ka minul põnev kuulata. Lisaks õppetööle pöörasin tähelepanu suhtlemis-, ajaplaneerimis- ja asjaajamisoskuse ning olukordade lahendamisoskuse arendamisele. Kui punktkirjaõpikutele lisaks hakkasid pimedad koolitöös kasutama ka arvuteid, lihtsustas see nii abiõpetajate, õpetajate kui ka pimedate õpilaste tööd.

Kui palju pidid sa ise lisaks juhenditele, mille sa õpetajate jaoks iga õppeaasta alguses koostasid, õpetajaid koolitama?

Teadsin, et natuke olid õpetajad selle maailmaga tuttavad, sest enne minu tulekut olid mõned pimedad juba Vanalinna hariduskolleegiumis õppinud. Seega otseselt koolitusi õpetajatele ma läbi viinud pole. Küll viis minu initsiatiivil ühe koolituse läbi Tallinna Heleni Kool. Mina aga korraldasin erinevate klasside õpilastele vaegnägijate elu tutvustavaid tunde koos praktiliste tegevustega, kasutades nn pimeprille. Olen koostanud ka kaks meelespea-lehte, kus on nii õpilaste kui õpetajate jaoks kirjas põhipunktid, kuidas töötada pimeda õpilasega. Näiteks tuletatakse õpetajatele meelde, et tahvlile kirjutades tuleb rääkida, mida kirjutad.

Kuidas võiks riik nägemispuudega õpilaste tugispetsialiste aidata?

Riik peab võimaldama tugispetsialisti ametikoha olemasolu. Abiõpetaja ei ole sellele ametikohale tegelikult õige nimetus. Minu arusaamise järgi on abiõpetaja abiks õpetajale, tugispetsialist aga pimedale õpilasele. Nägemispuudega õpilaste tugispetsialiste kuskil otseselt ei koolitata, abi ja nõu saavad nad rehabilitatsioonikeskustest. Kuna pimedaid on tavakoolides vähe, siis ei saa riigilt nõuda ka koolituste ja programmide välja töötamist nägemispuudega õpilaste tugispetsialistide koolitamiseks tavakoolides. See peab olema vajaduspõhine.

Sa ütlesid enne, et õpilaste tänu on üks asi, mis sind motiveerib. Kas on midagi veel, mis sind sinu töö juures inspireerib?

Mind inspireerivad väga õpilased, kes mul on olnud. Ma näen nende tulemusi. Need ei tule kohe, aga kui õpilane lõpetab kooli, siis on näha, mis temast edasi saab ja kuidas ta edasi toimetab. Mulle väga meeldib oma õpilaste arengut vaadata ja ma olen nii õnnelik, et mul on olnud nii vahvad õpilased. See annabki mulle jõudu. Samuti näen, et minu olemasolu võtab koormust vähemaks ka pimeda õpilase perelt.

Mulle meeldib ideid välja mõelda ja mulle meeldivad inimesed, kes ennast kohe nende ideede külge haagivad. Vanalinna hariduskolleegiumis olen näiteks korraldanud pimedatele kaheaastase tantsukursuse, millest teisel aastal tantsisid vaegnägijad koos nägijatest tantsuklubi partneritega. Kursus kulmineerus suurejoonelise peoga Kloostri Aidas koos kostüümide, meigi ja soengutega. Veel olen oma õpilastele korraldanud tandemimatku, toiduvalmistamise- ja kodukorrastamisekursuse, etiketikoolituse jms. Kõige selle juures on vajalik koostöö vanematega. See on väga hea tunne, kui oled võitnud ka nende usalduse.

Lisaks on minu töö huvitav. Tugispetsialisti puhul pean üheks olulisemaks omaduseks loovust. Tihti tuleb pimedatele loovalt välja mõelda õppevahendeid, näitlikustamaks õpetaja poolt õpetatut. Kasutust on leidnud näiteks nii tikuvõileiva tikud, kudumisvardad kui ka lastelaste mänguasjade elemendid. Veel on vajalik märkamisoskus, et tabada eos puudujäägid ning leida lahendusi nende eemaldamiseks. Püüan oma õpilasi arendada elulistes situatsioonides. Seetõttu olen nendega sageli koos ka õppetöövälisel ajal.

Kas sulle meenub Vanalinna hariduskolleegiumis töötamisest mõni eredam hetk?

Alati on tore, kui tuleb mõni uus õpetaja ja ehmub, saades teada, et tal on klassis pime õpilane. Pärast mõningast rahustamist laabub töö perfektselt ja hiljem ütlevad kõik, et pimedate õpilastega on väga lihtne.

Sa mainisid enne, et sulle meeldib väga maal käia. Lõpetuseks küsin, milliseid hobisid sul koolis töötamise kõrvalt veel on?

Minu huvideks on matkamine, kudumine, teater, loomulikult, ja lapselapsed. Lisaks huvitab mind kõik see, mis teeb vaegnägijate elu rikkamaks ja põnevamaks. Sestap haarasin kohe kinni võimalusest koolitada end ka kirjeldustõlgiks. Tõsi, oma põhitöö kõrvalt olen seda hetkel saanud teha üsna vähe. Ja kui ma peaksin nüüd lõpetuseks endalt küsima, et miks ma seda kõike teen, siis loodan väga, et olen suutnud süstida oma õpilastesse julgust elada.

 

Nipinurk. Kuidas ma vaegnägijana nutitelefoni kaamera enda kasuks tööle panin

Nutitelefoni rakendused avavad vaegnägijale võimalusi täis maailma, kuid nendeni jõudmine võib olla paras õnnemäng.

Autor: Maarja-Liis Orgmets

 

Tänapäeva maailm muutub tänu nutitelefonide lõpututele võimalustele nägemispuudega inimeste jaoks üha mugavamaks. Kui kogukonnas on pimedatele vajalikud äpid tuntud, siis väljaspool kogukonda jääjal ei jää üle muud, kui loota heale õnnele, et midagi vajalikku kuidagi õnneliku juhuse läbi avastada. Kuna olen vaegnägija ja mitmeid pimedatele mõeldud nutifunktsioone, nagu näiteks ekraanilugemine, ei kasuta, võtan siinses artiklis luubi alla mõned olulisemad tähelepanekud, mida olen elatud veerandsajandi jooksul maailma avastades seoses nutitelefoni kasutamisega teinud.

Minu kui vaegnägija jaoks, kes näeb objekte ja ka teksti lugeda, kuid seda ainult väga lähedalt, paari sentimeetri kauguselt ja juhul, kui tekst on taustast selgelt eristatav ja väga suures kirjas, on ääretult palju kasu olnud täiesti tavalisest kaamera äpist. Julgen öelda, et kasutan seda igapäevaselt. Näiteks selleks, et näha bussinumbreid- ja graafikuid, lugeda pakenditelt koostisosade nimekirju ja riietelt silte pesemisjuhistega, sest kõik need on esitatud nii väikeses kirjas, et minu silm neid ilma suurenduseta välja ei loe. Kaamera on ka selles mõttes hea, et see on erinevalt luubist või muudest abivahenditest minuga kõikjal kaasas.

Nutitelefoni kaamera lõputud võimalused avastasin enda jaoks esimest korda ligi kümme aastat tagasi, kui olin astunud keskkooli ja saanud äsja oma esimese nutitelefoni. Mind vaimustas tohutult see suur ja värviline ekraan, mida varasemate nuputelefonide omadega ei andnud võrreldagi. Kuna telefon oli mul iga päev käeulatuses, oli see mul ka koolis kaasas ning täiesti juhuslikult avastasin, et saan sellega tahvlil kirjasolevat pildistada, mis tähendas, et ma ei pidanud enam oma pinginaabri vihikust teksti maha kirjutama, nagu olin seni teinud, ega õpetajale jalgu jäädes tahvli ette kõndima, et teksti lähemalt vaadata ja siis vihikusse kirjutada, nagu olin teinud algklassides. See avastus oli minu jaoks tohutu kergendus, kasvatades minu enesekindlust ja suurendades iseseisvust.

Et minul kui vaegnägijal oleks nutitelefoni mugav ja tõhus kasutada, olen jälginud, et telefon oleks n-ö kaubamärgi tippmudel, sest see tähendab, et sellel on antud ajahetkel kõige paremad näitajad – kõige võimsam kaamera, mis võimaldab näiteks kaugele suumida, ning parima resolutsiooniga ja laia diagonaaliga ekraan. Vaegnägija seisukohast on need väga olulised, seega tasub investeering end kuhjaga ära. Samuti võiks jälgida, et telefonil oleks piisavalt mälumahtu, et pildid ära mahuksid. Lisaks tuleks üle vaadata konkreetse nutitelefoni pakutavad ligipääsetavuse funktsioonid, nagu näiteks teksti suurenduse ja luubi funktsioon. Ekraanil kasutatava luubi funktsioon on seejuures viimaste aastate uuendus, võimaldades lugeda isegi väga peenikesi tekste, mis suurendusfunktsiooniga ei kohaldu, ja näha pisemaidki detaile ükskõik mis pildil.

Niisiis kasutasingi ma oma nutitelefoni kaamerat igapäevaselt, et näha asju, mida ma muidu kaugelt ei näeks: busside ja Bolti taksode numbrid polnud enam probleem ning toidupoes ei jäänud puuviljasiltide juures olevad kaaluklahvid enam minu silma eest varjatuks. Küll aga kogunes niimoodi telefoni mällu väga palju fotosid, mida oli pärast tüütu kustutada ning samuti tundsin puudust pildi stabiilsusest ja teravamast valgusest. Sellele probleemile leidsin täiesti juhuslikult lahenduse tänu ühele vaegnägijast välismaisele suunamudijale, ja selleks on luubi äpp.

Luubi äpi (magnifier) saab alla laadida Google Play’st või App Store’ist ja see viis mu nutitelefoni kaamera kasutamise võimalused täiesti uuele tasemele. Luubi äpp kasutab töötamiseks nutitelefoni kaamerat, kuid huvitaval kombel võimaldab see pilti kordi rohkem suurendada kui kaamera ise ning fokuseerib teksti väga hästi, mistõttu ei pea vajalikku kohta isegi enam pildistama, vaid seda äppi saabki kasutada täpselt samamoodi nagu kasutatakse luupi. Samuti saab luubi äpis sisse lülitada telefoni taskulambi ja nii mis iganes tekste lugeda ka kehvas valguses. Olen luubi äpist siiani vaimustuses ja ma ei kujutaks ilma selleta oma elu enam ette. Käin sellega ringi kõikjal, kus tekst jääb minu silmale liiga väikeseks, ja võtan selle appi, kui mu kaaslane märkab kauguses midagi põnevat, mida ta minugagi jagada sooviks.

Kaamera ja luubi äpist sammukese edasi minnes olen avastanud, et bussigraafikuid on palju mugavam vaadata äpist (eraldi äpid on Tartu ja Tallinna ühistranspordi jaoks, kuid kahjuks pole kõiki Google Play poes saadaolevaid äppe ka App Store’is olemas) ning poes toidu- ja kosmeetika koostisosade nimekirjade tüütust suurendamisest päästab e-poes poodlemine. Õnneks laienevad e-poodide võimalused üha enam ka väiksematesse Eesti linnadesse, nii et neid tasub igati uurida.

Kui rääkida veel kasulikest äppidest, siis mind on palju aidanud Google Maps, mida olen õppinud kasutama ja mis on minu jaoks liiklemisel ja orienteerumisel täiesti asendamatu ning diktofoni äpp, mis peab samuti olema hea kvaliteediga nagu kaamera, sest kõrgetasemelist heli on palju meeldivam kuulata.

Kokkuvõttes saan öelda, et ei kujutaks oma elu ilma oma suurendusklaasita enam ette ning olen tänulik, et see on aidanud mul kogeda elu palju iseseisvamana.

 

Koristada saab ka pimedana

Pimekoristamise oskus ei tule üleöö, vaid vajab esmalt tahtmist ning seejärel hoolikat õppimist ja harjutamist. Koristamisoskus annab aga puudega inimese iseseisvusele, mis niigi tolmukihi alla mattuda ähvardab, märksa värskema oleku.

Autor: Mirja Räpp

 

Kui teile keegi ühel päeval ütleks, et oma kodu koristada saab tegelikult ka silmad kinni, vaataksite vastu üsna kahtlustava pilguga. Ilma korraliku silmanägemiseta pole ometigi võimalik teha midagi, mis ilmselgelt vajab silmadega vaatamist. Kui nüüd lihtsalt proovimise mõttes silmad kinni seoksite ning püüaksite kodus korda looma hakata, ei kroonikski teie ettevõtmist kuigi suur edu. Teil pole aga niisugust, esmapilgul ekstreemsena näivat koristusviisi, ealeski tarvis olnud. Keegi ei hakka ju sageli tüütuna näivatele koristuskohustustele vürtsi lisama sellega, et prooviks õige vahelduse mõttes kodu korda saada silmad kinni. 

Inimene, kes on nägemise kaotanud, või pole talle sündides silmanägemist kaasa antud, on vajaduse sunnil niisuguse, esmapilgul võimatuna näiva oskuse, siiski omandanud. Pime või väga viletsa nägemisega inimene on tegelikult täiesti suuteline edukalt oma kodu kraamima ja küürima. Niisugune pimekoristamise oskus ei tule muidugi üleöö ja iseenesest, vaid vajab esmalt tahtmist ning seejärel hoolikat õppimist ja harjutamist. Koristamisoskus annab aga puudega inimese iseseisvusele, mis niigi tolmukihi alla mattuda ähvardab, märksa värskema oleku.

Millal on siis õige hetk koristusvahendid lagedale tuua ja käiku lasta? Ei näe ju pime inimene põrandal passivat leivapuru ning mööblitükkidel laiutavat tolmukihti. Ja ega määrdunud vannitoaplaadidki niisama silma riiva. Paika võib panna ühe kindla nädalapäeva, millal koristustööd ette võetakse. Üldiselt hakkavad aga kraamimist-puhastamist vajavad asjad silma või „näppu“ möödaminneski: katsud käega ja saadki aru, et keraamilised plaadid pole nii siledad kui peaksid, tõmbad näpuga üle riiuliserva ja märkad kohe end seal mõnusalt sisse seadnud tolmukihti, käid mööda köögipõrandat ja tunned, kuidas kõiksugu puru taldade külge üritab haakuda. Pimedalegi selge, et pole puhas.

Igal nägemispuudega inimesel on ajapikku välja kujunenud omad koristusnipid. Iseenda ning teiste kogemused on head õpetajad. Näiteks pika varrega põrandaharjade ja moppidega on pimedana päris tülikas toimetada. Silm ei seleta, kas mopp ka tegelikkuses prahi põrandalt kaasa haaras või jäävad töö tulemusena põrandapinnale maha hiigelpintsliga kujundatud tolmu- ja prahimustrid. Põrandat on lihtsam puhastada tolmuimejaga ja pesta käpuli. Saab kohe käega üle kontrollida, kas puhastatav pind sai korralikult puhtaks. Käpuli põrandat küürides leiab ühtlasi üles ka maha kukkunud esemed, mida tolmuimeja endasse imeda pole suutnud. Kaasajal ulatavad põrandapuhastusel pimedale abikäe ka robottolmuimejad. Kui need masinad on telefoniäpist juhitavad ning äpp nägemispuudega inimesele ligipääsetavaks osutub, sujub koostöö tulemusrikkalt.

Kõiksugu pindade puhastamise juures on tõhusaks abiliseks korralik mikrokiudlapp ja puhas vesi. Erinevatesse puhastusvahenditesse, mille pikad read kaupluses isegi pimedal silme eest kirjuks võtavad, võiks suhtuda ettevaatuse ja tagasihoidlikkusega. Kui vahendit peab kasutama, on targem valida võimalikult naturaalne vahend, sest siis on oht puhastatavaid pindasid rikkuda võimalikult väike. Puhastusvahendite puhul on seegi halb asi, et neid peaks kasutama kinnastatud kätega, kuid kindad võtavad jällegi pimedalt inimeselt ära sõrmede tunnetuse. Kummikindad käes on sõrmedki justkui pimedad ja ei saa mitte aru, kas keraamiline plaat vannitoa seinas on puhas või mitte. Et puhastatava objekti või ala puhtuses kindel olla, on targem nühkida-küürida-pühkida igaks juhuks mitu korda üle. Parem topelt vaeva näha, kui riskida viletsa lõpptulemusega.

Koristamatusega on pimeda inimese puhul ka see probleem, et kui siis keegi nägija inimene külla tuleb ning märkab, et põrandal on prahti või kapi alt piiluvad tolmurullid, arvab ta tihtilugu, et see tuleneb mittenägemisest. Mis sa vaesekesest ikka tahad, ta ju ei näe. Aga sageli on põhjus täiesti tavalises laiskuses või ajapuuduses. Pimegi on vaid inimene. Teades kedagi korraks läbi astuvat, tõmban enne igaks juhuks põrandad ja kapipealsed üle. Muidu hakatakse äkki haletsema, et pimedana on ikka nii raske elada.

Kui kõik su kodus on korras ja puhas, on see isegi pimedast peast täiesti tajutav. Heameel, et oled puhtuse ise loonud, korvab ajakulu ja nähtud vaeva. Sõltumatus ja iseseisvus säravad samuti puhtusest ning tunnevad end su puhtas kodus vägagi koduselt.

Nõuanded, kui hakkad pimedana kodu koristama:

• •  kasuta kvaliteetseid ning professionaalseid koristusvahendeid;
  •  kasuta võimalikult vähe erinevaid puhastusaineid;
  •  ole koristamisel süstemaatiline;
  •  ära jäta koristamise ajal lappe ja muid vahendeid ripakile, otsimisele võib kuluda väga palju aega;
  •  võimalusel osale mõnes koristamise võtteid ja vahendeid tutvustavas õpitoas;
  •  küsi nõu teistelt nägemispuudega inimestelt;
  •  usu endasse.

  • Tehnoloogia. Videokõne platvormide ligipääsetavuse võrdlus

Viimasel aastal on paljudel meist tulnud pidada koosolekuid, osaleda koolitundides või kohtuda sõpradega erinevate videokõne platvormide kaudu. Et aidata rohkete võimaluste seast sobivaim valida, anname ülevaate nelja populaarseima platvormi, Zoomi, Google Meeti, Microsoft Teamsi ja Skype’i ligipääsetavusest.

Autorid: Jakob Rosin ja Elisabeth Egel

Zoom

Zoom on viimastel aastatel saanud üheks populaarsemaiks audio- ja videokonverentside platvormideks. Selle tasuta versioon võimaldab teha kõnesid kuni 100 inimesega ning tasuline kuni 1000 inimesega. Zoom on saadaval nii Windowsis, MacOSis kui ka erinevates mobiilseadmetes. Zoomikonverentsidega on teatud juhtudel võimalik liituda ka kutses saadud telefoninumbrile helistades.

Zoom on nii mobiilseadmetes kui ka arvutis väga ekraanilugejasõbralik. Rakendus võimaldab nii telefoni- kui arvutiga lisaks tavalistele funktsioonidele lihtsalt ekraani ja heli jagada. Arvutiga saab ka rakenduses kohtumisi lindistada.

Windowsi rakenduses muudavad Zoomi nägemispuudega kasutajale sõbralikuks erinevad kiirklahvid, mis tagavad kiire ligipääsu kõige olulisematele funktsioonidele ning on väga intuitiivsed. Sellisteks klahvikombinatsioonideks on näiteks alt+a mikrofoni sisse ja välja lülitamiseks, alt+v video sisse ja välja lülitamiseks, alt+s ekraanijagamiseks, alt+h vestluspaneeli avamiseks ja alt+q kõnest väljumiseks. Samade funktsioonide jaoks on kiirklahvid olemas ka MacOSis. Iga funktsiooni puhul, millele kiirklahv leidub, annab ekraanilugeja sellest märku.

Zoomi muudab kasutajasõbralikuks ka erinevate sätete rohkus, mida on võimalik vastavalt soovile muuta. Klaviatuuri seadetes saab endale meelepäraseks kujundada erinevaid kiirklahve ning ligipääsetavuse seadetes reguleerida infot, mida ekraanilugeja kohtumise ajal annab. Lisaks saab muuta sõnumite ja subtiitrite kirja suurust.

Telefoni ekraani jagamiseks võib Zoomis kuluda pikem aeg kui näiteks Google Meetis.

Google Meet

Google Meeti abil saab teha videokonverentse kuni 25 inimesega. Programm avaneb arvutis veebibrauseris ning erinevates mobiilseadmetes on sellel olemas ka eraldi rakendus. Kohtumise alustamiseks on vaja Google’i kontot. Ka Google Meet on ekraanilugejaga hästi kasutatav ning võimaldab kasutajatel lisaks tavalistele funktsioonidele ka ekraani ja arvuti heli jagada ning Google Workspace Editioni kasutajatel kohtumisi Google Drive’i lindistada. Arvutiga heli jagamine on aga Meetis aeganõudvam kui Zoomis.

Google Meetil on samuti olemas mitmed kiirklahvid, mis lihtsustavad rakenduse kasutamist. Näiteks ctrl+d võimaldab mikrofoni sisse ja välja lülitada ja ctrl+e kaamerat sisse ja välja lülitada. Ometi ei ole need ekraanilugeja kasutaja jaoks nii intuitiivsed. Teatud klahvikäsud kattuvad ekraanilugejas muid eesmärke täitvate kombinatsioonidega ega toimi. Google Meetiga saab kohtumistele, mis toimuvad inglise keeles, luua automaatselt tiitrid. Ometi kipub ekraanilugeja fookus tiitritelt mujale hüppama, mis muudab need raskesti loetavaks.

Microsoft Teams

Microsoft on läbi aastate erilist tähelepanu pööranud just ligipääsetavusele, nii ka Microsoft Teams videokonverentsi tarkvaras. Põhifunktsionaalsuselt on Teams eelkirjeldatud platvormidega sarnane, võimaldades suhelda nii heli kui ka video või siis tekstvestluse vahendusel. Ligipääsetavuse seisukohast teeb Teamsi eriliseks aga võimalus jagada Microsoft Office’i faile. Kui teiste videokõne platvormide puhul jagada ekraani, liidetakse see tavalise videopildiga, mis tähendab, et ekraanilugeja videost pilte ning teksti kirjeldada ei oska, siis Teams saadab Microsoft Office’i faile jagades kõigile kõnes osalejatele osa ka näiteks PowerPointi slaidiesitluse failist. Teisisõnu tähendab see, et ekraanilugeja saab kasutajale ette lugeda ka slaidide sisu. Nagu ikka, on Teamsil olemas nii Windowsi, MacOsi kui ka erinevad mobiilirakendused, mis on kenasti ligipääsetavad.

Skype

Kunagi maailma kuulsamaid ning arvutipõhised kõned inimesteni toonud meie oma Eesti Skype on tänaseks muutunud aga üheks keerulisemaks suhtlusplatvormiks. Tõsi, Skype’is saab endiselt helistada nii heli kui ka videokõnega, teha grupikõnesid ning pidada tekstivestluseid, kuid see kõik eeldab kasutajalt sageli Skype’i konto olemasolu. Lisaks on Skype’i helikvaliteet võrreldes eeltoodutega kehvem.

Kõigest hoolimata on Skype’i omanikfirma Microsoft jätkanud siin oma ligipääsetavuse missiooni ning hoolitseb selle eest, et Skype’i kasutamine ekraanilugejatega oleks lihtne. Seda kõike toetavad erinevad klahvikäsud. Nii saab näiteks ctrl+m käsuga mikrofoni vaigistada, ctrl+shift+h lõpetab kõne, ctrl+shift+p võtab selle aga vastu.

Skype’i puhul on veel üks keerukuse aspekt: nimelt ärikasutajatele ja suurfirmadele suunatud platvorm Skype for Business. Selle kasutamine käib läbi eraldi rakenduste ja lahenduste, kuid on sellegipoolest ligipääsetav, seega seda kohates ei tasu hirmu tunda.

Kokkuvõttes on eelnimetatud rakendused veebikonverentside kullavaramu ja kui liitute mõne kohtumisega, konverentsiga või seminariga, kohtate üht neist. On rõõm tõdeda, et nende kõikide puhul on rohkem või vähem mõeldud ligipääsetavusele ning ekraanilugeja kasutajale ei valmista videokonverentsidel osalemine või nende läbiviimine suuremat muret.

 

Looming. Punktkiri ja liikumispiirangud

Onkyo Braille’i esseekonkursi võidutöö.

Autor: María Jesús Cañamares Muñoz (Hispaania)

Tõlkinud: Maarja-Liis Orgmets

 

Oleme pidanud liiga kaua luku taga istuma pandeemia tõttu, mis laastab kogu maailma. Me ei saa minna poodi ega sotsiaalsetele kogunemistele või muudele üritustele, kus teistega suhelda. Paar kuud tagasi polnud meil veel aega televiisorit vaadata ega sugulasele helistada, et küsida, kuidas nende tervis on, või lastega mängida … nüüd on aga aega rohkem kui küll.

Sellest hoolimata leian, et viisid, mida teistega suhtlemiseks kasutame, on külmad ja igavad. Tehislikud hääled arvutis ärritavad mind. Ajakirjandus ja televisioon toovad rohkem kui küllalt teavet ja šokeerivaid arve surmade ja nakatumise arvude kohta. Ma ei talu neid WhatsAppi sõnumeid videote ja fotodega, mida ma ei näe, ja millel pole teksti, ning sageli sisaldavad need ka üsna halbu nalju. Millega neid sunnitult üksildasi päevi siis sisustada? Mu mõistus on hägune.

Siis aga ilmub mu mõtteisse justkui valguskiirena üks imeline geenius nimega Louis Braille, samanimelise kombitava lugemis- ja kirjutamissüsteemi leiutaja: süsteemi, mis põhineb vaid kuuel punktil ning on viimase kahesaja aasta jooksul päästnud väga paljusid pimedaid kirjaoskamatusest.

Kuhu ma küll olen pannud need raamatud, mille ma tolle „Üks raamat kuus“ väljakutse jaoks ostsin? Need, mille lugemise ma pärast tehnoloogiliste võimaluste avastamist sinnapaika jätsin. Kus on need kaustikud minu kõige intiimsemate mälestustega sellest ajast, kui ma olin väike? Fantastiline! Tänu Louis‘ soovitustele on mul nüüd midagi, mis mind mitu nädalat lõbustab. Lülitasin sedamaid teleka ja arvuti välja, läksin pööningule ja mõne minuti pärast olin oma toas kastidega täis raamatuid, kaustikuid ja mälestusi. Panin lõõgastava muusikaga CD peale ja lasin sellel mängida.

Kiri Julialt, küla õpetajalt. Tähestikus näpuga järge ajades õpetas ta endale punktkirja ja saatis selle kirja kooli, kus õppisin. Mulle valmistas see päris palju peavalu: püüdsin seda lugeda erinevates suundades – vertikaalselt, horisontaalselt ja ristipidi –, kuid sellest oli võimatu aru saada. See oli kirjutatud spetsiaalse tahvli ja tihvti abil ning pärast paari katset jõudsin järeldusele, et Julia oli kirjutanud vasakult paremale, nii nagu nägijad pliiatsiga kirjutavad. Nii pidin ma seda lugema vastupidi. See oli raske töö, kuid lõppes õnnelikult, sest sain lõpuks aru, mida ta oli kirjutanud.

Ja siin, selles teises sektsioonis, on mu lõputuna näivad matemaatikaülesanded, võrrandid ja arvutused. Tomas, mu õpetaja, aitas mind nendega. Mõtisklen, kuidas oleks neid ülesanded arvutis lahendada. Olen kindel, et see oleks minu jaoks võimatu, sest ma ei ole võimeline nende Exceli ridade, lahtrite ja veergudega töötama.

Libistan sõrmedega kastist läbi ja täidan kogu ruumi naerukilgetega. Ma leidsin Pepe ülesande! Palusin tal seda kunagi teha, siis, kui mul tuli üllas idee töötada punktkirja ülevaatajana ONCE‘i harukontoris Cuencas. Ta pidi kirjutama viis punktkirjaga seotud sõna ja kui ta oli lõpetanud, andis ta selle mulle: tihvt, paber, kirjutusmasin, tahvel ja…

„Üks sõna on puudu,” ütlesin naeratades.

Ta luges sõnu mitu korda ja kinnitas, et kõik on õige, aga ma kinnitasin vastu, et see pole nii, ja andsin paberitüki talle tagasi, et ta seda kontrolliks.

„Üks on puudu. Siin on kirjas „voodi”.

Pepe piinlikkus ja sellega kaasnenud naer teevad sellest hea loo. Nii hõlpsasti pakkus ta meile kursuse ühe naljakaima hetke ja ma otsustasin selle lõbusa mälestuse endale jätta.

Jätkan lugemist ja samal ajal muusika kuulamist, mis lohutab mind üha enam. Siis mõistan, et kui ma oleks punktkirja lugemise asemel kuulanud häälesünteesi, ei saaks ma mõlemat korraga teha, sest heli tuleb samast kõlarist. Punktkiri ja tehnoloogia ei ole vastuolus; nad käivad käsikäes, täiendavad üksteist ja võivad aidata pimedal inimesel rohkem ja paremini õppida ning olla iseseisvam. Aga on kordi, nagu näiteks see siin, mil me peame valima ühe või teise süsteemi.

Mis see siin on? Ah, see on mu väike saladuste raamat ja palvehelmeste litaania! Selliseks ma nimetasin käsikirja, mille ma ema dikteerimise abil kirjutasin. Silitan seda ja võtan vastu kindla otsuse palvetada sellega iga päev, pärast seda, kui olen käinud rõdul, et aplodeerida nii kõvasti kui suudan tervishoiutöötajatele, kes hoolitsevad meie eest ja annavad endast kõik, et päästa meid koroonaviirusest.

Tõstan oma kella kaane üles ja punktkirjalaual näen, et see on viie minuti pärast kaheksa. Jätan kõik sinnapaika ja plaksutan veel mõnda aega entusiastlikult käsi. Lähen oma palvehelmeste ja raamatuga tuppa tagasi ja palvetan innukalt, paludes Louis‘l koos Püha Isaga sekkuda, kõikide nende haigete inimeste nimel, kes kannatavad, kõikide sugulaste nimel, kes kardavad, et nad surevad, ja kõikide tervishoiutöötajate nimel, kes nakatumise ohus väsimatult meie ravimiseks töötavad.

Lõpetan oma palved ja haaran midagi õhtusöögiks, siis lähen magama koos punktkirjaraamatuga, mida olen juba sada korda lugenud, kuid loen sada korda veel. Olen täielikult saavutanud hingerahu tunde, sellise, mida ma pole kunagi varem kogenud. Ja nüüd, paremini kui kunagi varem, saan ma aru, mida punktkiri mulle tähendab. Tänu punktkirjale, mis on alati olemas, kui ma seda kõige enam vajan, tunnen end ümbritsetuna sõpradest, õpetajatest, perekonnast ja raamatutegelastest. Vähehaaval uinun ning loodan, et unenäod on armsad.

 

Lühiuudiseid siit ja sealt

Autor: Jakob Rosin

Eestist

Pöide pruulikoda pani pudelitele punktkirjas sildid

Saaremaal tegutsev Pöide Pruulikoda on esimene Eesti ettevõte, kes lisab oma populaarseimale tootele punktkirja, mis aitab nägemispuudega inimestel lugeda kaubal olevat etiketti. Sooja vastuvõtu korral plaanitakse laiendada punktkirja kogu tootesortimendile.

Pöide Pruulikoda nägi uues kontseptsioonis võimalust pakkuda lisandväärtust. „Tuvastasime konkreetse murekoha, millele võiksime nägemispuudega inimeste jaoks lahenduse luua. Võtsime esmalt eesmärgiks katsetada seda oma kõige menukama toote ehk Pöide Pausi peal,“ kirjeldas Pöide Pruulikoja pruulmeister Harald Sumberg.

Eesti Pimedate Liidu juhatuse esimehe Jakob Rosina sõnul on ligipääsetavus toodetele äärmiselt oluline. „Kui inimesed on poest harjunud leidma õige paki piima või mõne muu joogi tänu vastavatele tootesiltidele, siis nägemispuudega inimesed nii tegutseda ei saa. Idee lisada punktkirjas info õllepudelitele annab võimaluse osta just selle sisuga toode, mida soovitakse,“ selgitas ta.
 „Eesti Pimedate Liit tunnustab Pöide Pruulikoda avatud mõtlemise eest ja selle eest, et oma kliendina nähakse kõiki inimesi, mitte vaid sihtgruppi kuuluvat keskmist õlletarbijat. Loodame, et sellest võtavad eeskuju ka teised ettevõtted, pakkudes nägemispuudega inimestele võimalust nende tooteid iseseisvalt teistest eristada.“

Ligipääsetavuse seadus

Eesti on üle võtmas Euroopa Liidu ligipääsetavuse direktiivi, mille tulemusel tekib Eestisse loodetavasti peagi ligipääsetavuse seadus. Euroopa Liidu ligipääsetavuse direktiiv kohustab nii riigi- kui ka erasektori ettevõtjaid muutma oma seadmed ja teenused puuetega inimestele ligipääsetavaks. Täpsemalt tuleb ligipääsetavaks muuta näiteks arvutid, nutitelefonid, makseterminalid, iseteenindusterminalid, sularahaautomaadid, audivisuaalsed meediateenused, ühistransporditeenustega seotud veebilehed, pangandusteenused, e-raamatud, e-kaubandus ja palju muud. Direktiiv jõustub 2025. aasta 28. juuniks. Peale seda peavad turulpakutavad teenused olema ligipääsetavad. Seega võib loota, et reaalselt ligipääsetavaks hakkavad teenused muutuma juba õige pea.

Euroopast

Euroopa Liidu puuetega inimeste strateegia 2021–2030

Tänavu märtsis avalikustas Euroopa komisjon puuetega inimeste õiguste strateegia aastateks 2021–2030. Strateegia keskendub varasemast enam ÜRO Puuetega Inimeste Õiguste Konventsioonile, pakkudes laiapõhjalisemat huvide kaitset kõigile puudega inimestele Euroopa Liidus. Muu hulgas on strateegias välja toodud üle-Euroopalise puudega inimese kaardi väljatöötamine, mille abil tõendada oma puuet kõigis Euroopa Liidu liikmesriikides. Samuti pöörab strateegia tähelepanu puudega inimeste tööhõivele, püüdes luua enam töökohti puudega inimestele Euroopa Liidu liikmesriikides ning ka ELi institutsioonides. Strateegias on lubadus muuta ka Euroopa Liidu valimised kõigile ligipääsetavaks ja tagada, et Euroopa Liidu kommunikatsioonikanalid on samuti ligipääsetavad. Lisaks kaasatakse puuetega inimeste organisatsioone strateegia elluviimisesse.

Euroopa puudega inimese kaart

Et aidata puudega inimestel Euroopa Liidus paremini reisida, on liit tekitamas riikide vahel ühtset arusaama puude liikidest ning plaanib luua selle toetamiseks Euroopa Liidu puudega inimese kaarti. Täna eksisteerib probleem, kus Euroopa Liidus reisides ei pruugi näiteks Eestis välja antud puudega isiku kaart välismaal kehtida ega taga seal puuetega inimestele ettenähtud teenuseid ja soodustusi.

1. 2. Kirjeldustõlge olgu täpne, lühike ja lööv

Mida kujutab endast kirjeldustõlge? Kirjeldustõlk Piret Aus räägib lähemalt.

Autor: Piret Aus

 

Kirjeldustõlge on visuaalsuse vahendaja ehk sõnalise kirjelduse abil nägemispuudega inimesele ettekujutuse loomine visuaalsest objektist või tegevusest.

Kuidas kirjeldada fotot?

• •  Millises stiilis või tehnikas foto on? Näiteks: värviline portreefoto.
  •  Mis on pildil? Näiteks: värviline otsevaates portreefoto valge pluusi ja musta vestiga noormehest.
  •  Mis fotol toimub? Näiteks: värviline otsevaates portreefoto valge pluusi ja musta vestiga noormehest, kes hoiab käes reporteri mikrofoni.
  •  Kus foto on tehtud? Näiteks: värviline otsevaates portreefoto valge pluusi ja musta vestiga noormehest, kes hoiab käes reporteri mikrofoni. Taustal on näha Tallinna Vabaduse väljakut ning foto servast paistab Vabadussõja võidusammas.
  •  Liigu alati üldistest ja suurtest olulistest detailidest väiksematele.
  •  Määra suund võimalikult täpselt. Näiteks: vasakust ülemisest nurgast suunaga alla paremale.
  •  Kokkuvõttes ei pea kirjeldus olema pikk, sageli piisab paarist hästivalitud lausest.

Näide ühe foto kirjeldusest

Foto tehtud: Nigula raba vaatetornis 2020 hiliskevadel

Foto autor: Piret Aus

Foto kirjeldus: vaade ülalt tornist alla üksikute, igerike puudega rabamaastikule. Õrnad ja pastelsed toonid. Foto ülemises osas on helesinine taevas, millel helklevad roosakat värvi pilved, mis saavad oma tooni loojuvalt päikeselt. Rabamaastikku poolitab laudtee (kaks planklauda kõrvuti), mis algab keskelt, pildi alumisest servast ja suundub sirgjoones kaugusesse. Paremal pool laudteed on rabajärv, vasakul pool laudteed kaks väiksemat veesilma. Veekogudes on näha helesinise taeva ja roosade pilvede peegeldused.

Taamal poolitab maad ja taevast tumeroheline segamets.