Tegemist on ajakirja tekstiversiooniga.

Vajuta siia, et laadida ajakirja tekstiversioon alla.

Vajuta siia, et laadida alla piltide ja ilusa kujundusega ajakirja PDF versioon

Vajuta siia, et kuulata ajakirja heliversiooni Eesti Pimedate Raamatukogu veebiraamatukogus (vajalik on lugejakonto omamine).

KEVAD 2022

Juhatuse esimehe sõnum

Autor: Jakob Rosin

Tere, head lugejad. Olete taas ühe värskemat sorti Valguse Kaja numbri üles korjanud. Nojah, kui te loete seda aastal 2047, pole number just enam eriti värske. Aga põnev on äkki ikka. 2047. aastal saab näiteks Eesti Nägemispuuetega Laste Vanemate Liit 50-aastaseks ja Põhja-Eesti Pimedate Ühing 125-aastaseks.

Kiiremad matemaatikud jagasid juba ära, et mõlemal on ka tänavu, 2022. aastal juubelid. Vastavalt 25 ja 100. Sestap neist me selles numbris ka pikemalt kirjutame. Kirjutame lastest ja lastevanematest. Just nendele viimastele peame tänu ütlema selle eest, milliseks me kasvanud oleme. Kirjutame ka Põhja-Eesti Pimedate Ühingust. Ka sel majal ja neil inimestel on tohutu roll paljude nägemispuudega inimeste iseseisvamaks saamisel. Ja et iseseisvust veel enam oleks, räägime sellest, kui oluline on iseseisvalt hakkama saada ka veidi pikemalt ja püüame anda soovitusi, kuidas seda hästi teha, sest tänavu teisiti saabunud sõjakevad meile nii lähedal Ukrainas on paljud elust ja turvalisusest mõtlema pannud. Mitmed tegutsemagi.

Juttu tuleb veel paljustki: näiteks valge kepi kasutamisest ja e-poodide ligipääsetavusest. Muusika õppimisest teeme juttu pimeda muusiku Merilyn Jaeskiga ning Priit Kasepalu kirjutab kirjamarkidest. Lõpetuseks saame ka teada, milline paistab Eesti tänavu Eurovisiooni laval välja.

Korduma kippuvad küsimused ligipääsetavuse seaduse kohta

Alailma kuuleb, kuidas seadused on keerulised, inimestel on raske neist aru saada ning mõista, mida mingi seadus tegema hakkab. Lootust on, et peagi võetakse Eestis vastu ligipääsetavuse seadus. Üritame võimalikult lihtsalt selgitada, mis asi see ligipääsetavuse seadus on, mida teeb, kust tuleb ja kellele seda vaja on.

Autor: Jakob Rosin

Millisest ligipääsetavuse seadusest üldse jutt käib?

Ajakirja trükkimineku hetkel on see seadus alles valmimisel ja pole veel seadusena vastu võetud. Lootust aga on, et varsti võetakse. Ligipääsetavuse seadus, pikema nimega toodete ja teenuste ligipääsetavuse seadus, ütleb lühidalt, et hulk erinevaid teenuseid ja seadmeid peavad olema inimestele ligipääsetavad, sealhulgas ka näiteks nägemispuudega inimestele.

Ühe kategooriana peavad ligipääsetavaks saama internetipangad, samuti ka kaardimakseterminalid, pangaautomaadid, äpid ja teised seadmed või lahendused, mida inimesed kasutada saavad – näiteks pakiautomaadid ja poodide iseteeninduskassad. Asjad lähevad paremaks ka kodus, sest ka digiboksid ja e-lugerid, aga ka näiteks e-poed, kust kõiksugu kraami osta saab, peavad saama kasutatavaks kõikide jaoks. Mõnevõrra on paranemas ka ühistranspordi ligipääsetavus, täpsemalt ühistranspordi veebilehtedel, piletitel ja äppides.

Kuidas nad ikkagi nii järsku ligipääsetavaks saavad?

Seda, kuidas, seadus tegelikult otse ei ütlegi. Seaduses on ära toodud vaid see, et toode peab olema mitme erineva meele abil tajutav. Kuidas mõne toote looja selle lahendab, on tema otsustada, peaasi, et on tajutav. Tajutav tähendab sisuliselt seda, et näiteks lisaks ekraanilt teksti lugemisele saab seda ka kuulata või punktkirjas lugeda. Kui olemas on heli, peab saama räägitut ka subtiitritest lugeda. Olemas peab olema ekraanilugeja või mõni muu lahendus. Seadus aga ei tee ekraanilugejat reegliks, kuna selle loojad ei soovi innovatsiooni takistada. Kui mõni tootja peaks leiutama näiteks telepaatia abil töötava pakiautomaadi, millel on ka ekraan, on sisuliselt seaduse silmis tegemist juba ligipääsetava tootega.

Kas kõik saabki olema nii ilus ja hea?

Mitte päris. Seaduse mõju alt on välja jäetud päris suur hulk olulisi teenuseid – näiteks ei räägi seadus üldse tervishoiuteenustest ega haridusest, samuti on välja jäetud mitu ühistranspordiga seotud valdkonda. Hoolimata korduvatest märkustest seaduse loojatele tundub, et tuleb juba hakata seadusele ka täiendusi ootama. Kõigele lisaks on hulk erandeid ettevõtjatele, kes ligipääsetavuse kohustusi järgima ei pea, näiteks väikeettevõtted. Teistele ettevõtetele ei tohi ligipääsetavuse tagamine põhjustada aga ebaproportsionaalselt suurt koormust. Milline see koormus on, tuleb iga lahenduse juures eraldi hinnata.

Kust see seadus tuli ja millal asjad lahenema hakkavad?

Tegelikult on Eestis planeeritav ligipääsetavuse seadus väga sarnane Euroopa Liidus 2019. aastal vastu võetud ligipääsetavuse direktiiviga. Peale säärase direktiivi vastu võtmist Euroopa Liidus tuleb Euroopa Liidu liikmesriikidel direktiivist seadus teha. Sellega hetkel töö käibki. Õigupoolest on seaduseelnõu juba valmis ja korra isegi riigikogu liikmete poolt läbi loetud. Nüüd esitatakse muudatusettepanekuid ja seejärel saab seaduse loodetavasti vastu võtta. Seadus peaks olema vastu võetud 2022. aasta 28. juuniks.

Seejärel antakse kolm aasta aega, et uued teenused ja tooted ligipääsetavaks teha. Seega peaksid muudatused ligipääsetavuse osas teostatud olema hiljemalt 28. juuniks 2025. Aga nagu ikka, on ka siin erand: kui mõne tootega osutatakse teenust ja selle kohta käib ka teenuse osutamise leping, ei pea see toode, millega teenust osutatakse, saama ligipääsetavaks enne 2030. aasta 28. juunit.

PPÜ 100: Põhja-Eesti Pimedate Ühingu tegemistest

Igas Valguse Kaja kevadnumbris tutvustame rubriigis „Meie lood” ühte Eesti Pimedate Liidu liikmesühingut. Räägime tegemistest, rõõmudest ja muredest, vaatame otsa ka tulevikule. Sedapuhku tegime juttu Põhja-Eesti Pimedate Ühingu juhatuse aseesimehe Janne Jervaga.

Autor: Maarja-Liis Orgmets

Põhja-Eesti Pimedate Ühing ehk PPÜ on pikaajaliste traditsioonidega nägemispuudega inimesi koondav, nende õiguste eest seisev ja neile erinevaid teenuseid osutav organisatsioon, mis tänavu tähistab juba oma 100. tegutsemisaastat.

11. detsembril 1921 asutati Tartus Eesti Pimedate Hoolekandeselts „Pimedate abi”, mille juurde 3. märtsil 1922 registreeriti Tallinna haruselts. Viimase järeltulijaks ongi Põhja-Eesti Pimedate Ühing, mille keskus asub Tallinnas aadressil Tondi 8a. Sellest majast on aastate jooksul saanud Tallinnas elavate nägemispuudega inimeste jaoks oluline keskus, paljude jaoks justkui teine kodu, kus on harjutud osalema nii üritustel kui ka vaba aja tegevustes.

Janne Jerva on PPÜ juhatuse liige olnud üle 20 aasta. Lisaks juhib ta Nägemispuudega Inimeste Rehabiliteerimiskeskuse ehk NIRK-i igapäevatööd vastutava spetsialistina, olles omandanud sotsiaaltöö ja eripedagoogika eriala. Lisaks on Jerva seotud ka pimemassööride koolitamisega.

Esimesed pimemassöörid, keda oli kokku üheksa, koolitati välja juba üheksakümnendate lõpus. Osad neist töötavad massöörina tänaseni. 1999. aastal loodi ka Eesti Pimemassööride Ühing ning samal ajal hakkas Jerva tegutsema ka Põhja-Eesti Pimedate Ühingu juures, millega samas majas aadressil Tondi 8a massöörid tegutsesid ning tegutsevad ka praegu.

Uhket juubelit tähistas PPÜ 3. märtsil. „Usun, et neid mittetulundusühinguid, kes sellist daatumit tähistada võivad, on Eestis üsna vähe, aga see ei tähenda sugugi, et me pensionipõlve pidama hakkame. Areneme edasi ja tahame teha üsna palju,” räägib Jerva.

Aastate jooksul on PPÜ hoidnud elus traditsioone ning panustanud pimedate ja nõrgaltnägevate inimeste erivajadustele kohandatud teenuste arengusse Eestis. Samas tehakse paljuski vabatahtlikkuse ja entusiasmi najal, sest PPÜ-l puudub riigipoolne püsitoetus. Toimivana hoitakse end erinevate vahenditega, sh annetused, toetusfondid ja sotsiaalne ettevõtlus PPÜ-le kuuluvas majas Tondi 8a.

Koostöös Tallinna linnaga on PPÜ aastaid erinevaid teenuseid pakkunud, näiteks üle 20 aasta on töös olnud lugemisteenus, mille kaudu inimesed saavad tellida endale raamatuid, mida Eesti Pimedate Raamatukogus veel ei ole. Teoseid loevad sisse vabatahtlikud. Valmis raamatud jõuavad laiemaks kasutamiseks ka Eesti Pimedate Raamatukokku. PPÜ-s tegutseb ka kirjandushuviliste grupp, kus iga kuu on fookuses üks raamat, mille üle toimuvad arutelud Skype’i vahendusel.

PPÜ aitab linnal korraldada ka isikliku abistaja teenust, mida saab praegu üle 100 nägemispuudega inimese. „See on üks parimaid teenuseid, mis nägemispuudega inimesi tõepoolest aitab, tänu sellele, et selle tundide arv on viimastel aastatel tõusnud vajalikule tasemele. Praegu ollakse sellega väga rahul,” kiidab Jerva.

Kuidas aga leida inimene, kes saab pimedat inimest vastavalt tema vajadustele igal hetkel aidata? „Meil on koostöö Eesti Töötukassaga. Nemad suunavad inimesi, kes soovivad saada tööotsingute ajal kogemusi MTÜ-de tööga, meile vabatahtlikeks. Kui nende seas on mõni inimene, kes soovib sotsiaalvaldkonnas jätkata ja olla isiklikuks abistajaks, siis oleme neid inimesi kokku viinud,” räägib Jerva. Samas toob ta välja, et isiklik abistaja peab pimeda jaoks olema inimene, keda ta usaldab ja hästi tunneb.

Pikemat aega on PPÜ arendanud spetsiaalset nägemispuudega inimestele kohandatud sotsiaalkeskuse teenust. „Võiks olla selline üks koht, kust saada kõiki neid teenuseid, mida näiteks hiljuti nägemise kaotanud inimene vajab, et õppida taas toime tulema,” selgitab Jerva.

Praegu hoitakse seda asja veidi väiksemas mahus töös projektipõhiselt, kuid selline teenus peaks Jerva sõnul olema püsiv. PPÜ majast võiks saada üle-eestiline nägemispuudega inimestele kohandatud tegevuskeskus, mille eeskujuks võiks võtta Soome Nägemispuudeliste Keskliidu Iirise keskuse Helsingis.

100. juubeli tähistamine

Koroonapiirangute tõttu pole uhket juubelit aga veel korralikult tähistada saanudki. Esimesed pidulikumad üritused-kontserdid sel puhul toimuvad tänavu maikuus.

Eelmise aasta suvel lükkas PPÜ tegevjuht Helen Künnap koostöös värvipoe Spekteri ja Blind Sound stuudioga käima festivali PIME ehk Pimedate Inimeste Maja Esitluse, mille eesmärk on linnarahvale Tondi 8a hoonet läbi erinevate töötubade ja pimedate poolt valmistatud käsitöötoodete müümise lähemalt tutvustada. Näiteks pandi nägijad inimesed, silmaklapid peas, maja peal pimedatele mõeldud abivahendeid kasutades ringi liikuma. „See pakkus huvi paljudele ja sealt tuli hästi tugevaid emotsioone ja positiivset tagasisidet,” meenutab Jerva.

Lisaks toimusid Blind Sound stuudio kontserdid ning Spekteri tänavakunsti jam ehk graffiti väligalerii avamine. „Meie majas tegutseb mitu muusikakollektiivi, kes kõik aktiivselt kaasa lõid ja esinesid, samuti esinesid meie oma muusikakollektiivid,” räägib Jerva Tondi maja muusikalisest taustast.

Üritust on sel aastal plaanis juubeli puhul suuremalt tähistada. Näiteks tuleb ettekandmisele PPÜ juures tegutseva näiteringi Terateatri lavastus „Aja pimedad pildid”.

Riigilt saab PPÜ Eesti Puuetega Inimeste Fondi kaudu toetust vaid 1230 eurot aastas, mida on ilmselgelt vähe, arvestades, et vilgas töö nägemispuudega inimeste toetamisel käib pea iga päev. „Oleme üritanud pakkuda teenuseid, mida riik rahastab. Sel aastal olimegi rõõmsad, et saime pikaajalisele kaitstud tööle 27 kohta, mis tähendab, et mitmed meie maja inimesed saavad siin töö tegemist harjutada. See oli selle aasta parim uudis, aga kestab kahjuks ainult aasta lõpuni ja me ei tea, mis pärast seda saab,“ jutustab Jerva.

Kaitstud töö raames tehakse Tondil erinevaid töid. „Näiteks massaažiteenus, erinevad käsitöö liigid… Keraamika on viimasel ajal väga populaarseks saanud. Meie inimesed teevad väga ilusat keraamikat. Siis on vaibakudumine ja muud käsitööliigid, mida pimedana teha saab. Kaitstud töö raames saavad tööd ka kogemusnõustaja, IT-spetsialist, puhastusteenindaja ja majahoidja,“ loetleb Jerva. Keraamikatoodetega saab tutvuda ja neid osta Facebooki grupis Pimedad ja vaegnägijad käsitöömeistrid.

PPÜ liikmete arv kõigub 430–450 vahel, neist aktiivsemaid liikmeid on Jerva hinnangul umbes 200. Enamus liikmeid on Tallinnast ja selle lähiümbrusest. „Liikmed on viimastel aastatel üha aktiivsemad ühingu teenuste kasutamisel ja tegevustes osalemisel,“ kiidab Jerva.

Paljud inimesed leiavad tee PPÜ-sse Töötukassa ja Nägemispuudega Inimeste Rehabiliteerimiskeskuse kaudu. Vähem on neid, kes jõuavad ühingusse sotsiaalkindlustusameti kaudu. Sealsed juhtumikorraldajad vajavad veel tublisti koolitamist nägemispuudega inimestele mõeldud rehabilitatsiooni valdkonnas ja ühingute tegevuse osas. „See tundub praegu olevat nõrk koht,“ toob Jerva välja.

Liikmete seas on pigem kesk- ja vanemaealised, aga leidub ka kahekümnendates ja kolmekümnendates liikmeid. Päris noori palju aga õnneks peale ei tule, mis viitab sellele, et nägemiskahjustuste ennetamisega saadakse hästi hakkama. „20 aastat tagasi olid enamus inimesi, kes ühingusse tee leidsid, diabeedi tüsistusena nägemise kaotanud või vaegnägijaks jäänud. Täna neid inimesi praktiliselt ei ole. See on oluline muutus,“ lausub Jerva. Tänapäeval esineb aga sagedasti progresseeruvat lühinägevust ja glaukoomi, ette tuleb ka haruldasi geenirikkeid.

Igapäevaselt tegutsevad Tondi majas erinevad huviringid. Valida saab nii kõhutantsu, jooga, keraamika, vaibakudumise, kabe, male, pimelauatennise, ansambli, puhkpilliorkestri ja näiteringi vahel. Eelmisel aastal toimusid šarmika treeneri Jorge Hinojosa juhendamisel zumba tantsutrennid, mis olid päris populaarsed, nii et pimedad saavad tantsimisega hakkama küll, kui juhendaja tantsuliigutusi hästi kirjeldada oskab.

Paljud neist ringidest on aastakümneid järjepidevalt Tondil tegutsenud. vana Tondi maja ise aga laguneb ning vajab hädasti remonti ja renoveerimist, et vastata kaasaja nõuetele. Praegu seda jõudumööda ka tehakse, kuid toetajaid-annetajaid oleks juurde vaja. Alles hiljuti kutsuti Facebookis inimesi üles ühingut toetama õppeköögi väljaehitamiseks, mis on eriti oluline hiljuti nägemise kaotanud inimeste igapäevaoskuste treenimiseks.

Välja on pakutud ka kolimise võimalust, aga see ei ole asjaosaliste hinnangul hea variant, sest uude asukohta kolimine võib tähendada nii mõnegi inimese jaoks keskusest kõrvale jäämist, sest uus ja tundmatu teekond võib osutuda liiga suureks takistuseks. Lisaks on Tondi majal pimedate kogukonnas suur moraalne väärtus.

Lihtsalt Pime taskuhääling

Selle aasta algusest on PPÜ kord kuus andnud välja oma taskuhäälingu saadet, mida saab kuulata veebilehel lihtsaltpime.ppy.ee, aga ka näiteks Spotify keskkonnas. Saate tutvustus kõlab nii: „Kuula siin, kuidas nägemispuudega inimesed õpivad ja töötavad, kuidas vaatavad sporti ja kuulavad filme, kuidas teevad savist kruuse ja laval teatrit, kuidas söövad, laulavad ja teevad muudki, kuidas elavad oma elu nagu sina. Peaaegu. Võib-olla räägime ka sellest, kas pime näeb unenägusid, kas pime nutab ja kas kõik pimedad on päris pimedad. Me mõlemad, sina, kuulaja, ja mina, tegija, oleme üsna ühesugused. See, kas üks meist on lihtsalt pime, ei oma tähtsust. Enamasti, vahel saab üks meist laternapostiga vastu pead.“

Taskuhäälingu meeskonda kuuluvad Maarja-Liis Orgmets, Viktor Paring, Helen Künnap, Artur Räpp ja Jakob Rosin. Jerva sõnul on taskuhäälingul juba päris suur kuulajaskond. „Ma arvan, et sellega on väga vajalik edasi tegeleda. Tagasiside on olnud hästi positiivne,“ toob ta välja.

Podcasti esimeses osas rääkis PPÜ tegevjuht Helen Künnap PPÜ tegemistest, teises osas jagas oma mälestusi elust pimedana ühingu pikaaegne liige Vello Vart ning kolmandas tehti juttu Robert Läti ja Maarja Haameriga pimedana spordi tegemisest. Neljandas osas olid külas Terateatri liikmed ning tehti juttu pimedana näitlemisest.

Põhja-Eesti Pimedate Ühingu kontaktisik: Ulrika Tint, juhiabi

Telefoni nr: 55 570 848

Meiliaadress: ulrika@ppy.ee

Vaata lisa PPÜ koduleheküljelt www.ppy.ee

Jälgi Facebookis www.facebook.com/PohjaEestiPimedateUhing

Poiss, kes vaatab maailma sõrmedega

Tänaseks on saanud sellest poisist 27-aastane mees. Olen ta oma südame all maailma kandnud, andnud talle koha selles suures maailmas, olnud kogu aeg temaga ta kasvamisel täisealiseks. Manuaali ei andnud mulle keegi sünnitusmajast kaasa – armastust täis süda ja pedagoogiline haridus on juhtinud igat otsust ja sammu emaks olemise teel.

Autor: Kristina Rosin, Eesti Nägemispuudega Laste Vanemate Liidu üks asutajatest

Kui sulle sünnib pime laps, on kaks valikut: kas langeda ahastusse ja haletsusse või võtta seda kui erilist võimalust. Mina valisin koos oma pojaga pühendumise teekonna, sest tema usaldas mind oma emaks ja tundsin endal erilist vastutust luua talle maksimaalselt rikkalik kasvukeskkond armastavas õhkkonnas.

Esimesed kolm kuud ei pannud ma oma poega praktiliselt käest äragi, see oli ilmselt vajalik meile mõlemale tasakaalupunkti loomiseks. Rääkisin temaga, laulsin, silitasin, kümblesime õhu-veevannides, pisitasa algas ellu sulandumise teekond. Lugesin, uurisin nii palju kui võimalik, infot, kuidas õpetada ja olemas olla pimeda lapse jaoks, kui palju teda stimuleerida, kui palju lasta tal ise areneda. Ükskord kuuendal kuul perearsti vastuvõtul seletas arst, kuidas pean pojale õpetama, kuidas varvast suhu tõsta. Lapse arengus on see normaalset arengut peegeldav arengufaas ja beebid teevad seda instinktiivselt. Minu poeg tegi samuti. Arst oli imestunud, väites, et „ta ei näe ju?“.

Hiljem ei õpetanud pojale samuti keegi, et tatist nina pühitakse varrukasse või et käsipuud on kõhuli alla laskmiseks ning märjad käed pühitakse püksitagumiku peale kuivaks. Kõik sujus arengule vastavalt. Pigem tekkisid kentsakad situatsioonid, kui ujumistreener küsis 6-aastaselt pojalt: „Kas sa vee peal seisad?“. „Ei seisa!“ oli loogiline vastus, kuigi vees ujus ta juba sel ajal nagu kala. Siin hakkas rolli mängima mitte nägemine, vaid piltlikud väljendid. Keegi küsis kord: „Kas sa kätekõverdusi oskad teha?“. Kohe käisid käed sirgelt ette ja kõveraks…

Ometi tuli ette olukordi, kus olin ka kogu oma armastuse ja pedagoogilise pagasiga oskamatu ja nõutu. Kuulsin, et Tallinnas on üks pime hakkaja tüdruk, minu pojast pisut vanem. Võtsin ta emaga ühendust, sest kogemusnõustamine sama olukorra läbinud inimesega on parim tugi, mis olla võib. Suhtlesime tihedalt ja sain palju häid nõuandeid. Sel ajal olin kuulnud juba rohkematest pimedatest lastest, mis ajendas meid 25 aastat tagasi looma Eesti Nägemispuudega Laste Vanemate Liitu. Tol ajal oli asjaajamine lihtsam, saime kontakti ja infot liidu kohta jagada silmaarstide ja perearstide kaudu, kuni tuli andmekaitseseadus ja me ei saanud pimedate laste perede kohta enam infot.

Meie liidu peamine eesmärk oligi jagada üksteisele tuge ja anda praktilisi nõuandeid lapsevanemana, et lapsed saaksid omavahel suhelda ja areneda. Oluline oli hoida ka tavakoolis õppimise võrgustikku. Tol ajal saadeti pimedad lapsed enamasti Tartu Emajõe Kooli. Minu poja puhul ei tulnud see kõne allagi. Kuna too tütarlaps käis Vanalinna Hariduskolleegiumis, seadsime sammud samuti sinna ja nii algaski 12 aastat kestnud koolitee VHK-s. Mingitel aastatel kutsuti meid pojaga „jäämurdjateks“, sest riiklikult põhimõtteliselt puudus süsteem, kui tavakoolis käis erivajadusega laps. Ametnikud vahetusid iga nelja aasta järel ning jälle pidime oma liidu vanematega ministeeriumite uksi kulutama ja selgitama, miks meie lastele on vaja abiõpetajat, punktkirjas õpikuid ja materjale.

Kooli lõpus oli töökorraldus juba täitsa hea, isegi eksamid valmistati riiklikult punktkirjas ette, mille eksaminand sai teistega koos eksamil avada, kuid eksamit sooritada ei saanud – punktkiri oli loetamatu. Riiklikel tegijatel jäi paberi A4 formaadi piklikku pinda puudu ja nad keerasid punktkirja trükkimisel lehe risti, aga unustasid seda kusagil viidata… tegijal ikka juhtub!

Tänaseks on meie liidu pimedatest lastest saanud täisväärtuslikku ja iseseisvat elu elavad noored inimesed, mitmed on omandanud ja mõned veel omandavad kõrgharidust. Paljudel on läbitud muusikakool pilliõppes, sest muusika keele omandamine jääb elukestvaks oskuseks, samuti võõrkeeled ja erinevad oskused sportimisel. Ujumine on muidugi vaieldamatult lemmik spordiala pimedale inimesele, sest vesi hoiab ja sa tunned maailma enda vastas seda nägemata.

Muidugi on meie liidu vanematel oma mured ja meie lastel oma mured, sellepärast me hoiamegi kokku ja mõistame ütlematagi. Kuid see on inimeseks olemise teekonnal üks osa, millest ei pääse ka nägijad vanemad ega lapsed. Peamine on, et meie liidu lastest on kasvanud noored, kes on sundimatult head suhtlejad teiste inimestega, julged avastama maailma näiteks reisides ning elavad oma elu kirglikult ja täiesti omal viisil, vaadates seda maailma sõrmedega puudutades.

Punktkirjaga juubelimark – miniatuurne kunstiteos

Teisipäev, 19. oktoober 2021 Tallinna Õpetajate Majas. Eesti Pimedate Liit märkis tänuseminariga valge kepi päeva ja liidu 100. aastapäeva. Pidulik osa kroonisaalis. Margikunstnik Indrek Ilves tõstis nähtavale kolmejalgse molberti, millel oli Eesti Pimedate Liidu juubeli puhul käibele lastud postmargi suurendus. Ta esitles värsket postmarki ja esimese päeva ümbrikku ning templit. Esitluse lõpetuseks signeeris kunstnik postmargi suurenduse, mis jääb pidulikku päeva meenutama.

Koostaja: Priit Kasepalu

Margi autor Indrek Ilves: see väike paberist saadik tutvustab meid laiale maailmale

„Postmark on eelkõige postimaksevahend. Selle esmane otstarve on postimakse eest tasumise võimaldamine. Oleme harjunud, et igal traditsioonilisel kirjal on mark. Lisaks sellele on postmargil veel mitu olulist rolli. See on miniatuurne kunsteos, kus igal riigil on võimalik enda jaoks kõige olulisemaid ja tähelepanuväärsemaid sündmusi, inimesi, kunsti või taimi ja loomi jäädvustada. Tihti on marki kutsutud ka riigi visiitkaardiks, kuna see levib päevadega üle maailma. Postmark on paljude kirjasaajate jaoks esimene kontakt meie riigiga. Kui mark on kaunilt kujundatud, tekitab see kindlasti esmalt huvi margi, aga hiljem võib-olla kogu riigi vastu. See väike paberist saadik tutvustab meid laiale maailmale ning talletab tulevastele põlvedele.

Samuti on postmark kogumise objekt ja markide kogumine on maailmas kõige laialdasemalt levinud kogumisharrastus. Postmargid on üks viis silmaringi laiendamisel ka praeguses digitaliseeritud maailmas. Oleme õigusega uhked oma digiühiskonna üle ja see on toonud muutused ka markide valdkonda. Postmark on kõigist muutustest hoolimata jätkuvalt oluline.

Täna ilmunud postmark on väga eriline mitte ainult Eestis, vaid laiemalt. Nimelt on postmargile trükitud punktkirjas nominaalväärtus 0,90. Sarnases tehnikas postmargid on välja antud vaid mõnes riigis. Margi ehtsuses saab igaüks seda katsudes ise veenduda.“

Mis kunstnikku inspireeris?

„Esimese asjana soovisin väljastada sõnumi kõigile neile, kes võtavad oma silmaga millegi nägemist enesestmõistetavana. Kuna postmark on väike, püüdsin leida sümboli, mis juhiks sellele hetkega tähelepanu. See on silm. Et ühendada punktkiri ja silm tervikuks, koosneb silm väiksematest ja suurematest sinistest ning mustadest mummudest. Kuna Eesti Pimedate Liit sai äsja 100-aastaseks, on kujundus rahvusvärvides. Margi ülemises vasakus nurgas on siniste paksemate tähtedega kirjutatud sõna „Eesti“ ning selle all mustade numbritega 0,90 ja euro tähis. Paremal ülemises nurgas on Eesti Pimedate Liidu logo ja selle alla paigutasin sinise numbri 100 – et oleks arusaadav, millise tähtpäeva puhul mark ilmub. Margi alaserva aga kirjutasin kõigile neile, kes seda marki oma silmaga näevad: „Maailmas on 36 miljonit inimest, kes seda marki ei näe. Sina näed. Mõtle selle peale!“.

Lisaks postmargile kujundasin esimese päeva ümbriku ja esimese päeva templi. Kuna ümbriku ülemisse paremasse nurka kleebitakse postmark ja selle alumine osa peab jääma aadressi jaoks, on ümbriku kujundus paigutatud vasakule. Ümbrikul on kujutatud kollast labradori retriiveri juhtkoera. Tema taga stiliseeritud inimsiluett, valge kepp käes. Mõlemad on sümboolselt seisma jäänud enne ülekäigurada. Alumisse serva kirjutasin mustade tähtedega „Eesti Pimedate Liit“ ja siniste numbritega 100. Lisaks on seal kolm tähte FDC. See on rahvusvaheliselt kasutatav filatelistlik termin, tõlkes „Esimese päeva ümbrik“.

Esimese päeva tempel on ringikujuline. Selle kesksel kohal on punktkirjas kolm tähte EPL ja nende all „Eesti Pimedate Liit 100“. Paljud filatelistid koguvad ainult templi jäljendeid. Ülemisele kaarele on paigutatud tekst „Esimene päev 19.10.2021“ ja alumisele kaarele „AS Eesti Post Tallinn“. Kõik need kujunduselemendid kokku peaksid moodustama ühtse kauni terviku. Loodetavasti see nii on.

Tänase päeva puhul olen saanud paljudelt kiitvaid hinnanguid ning õnnesoove. Soovin minagi Eesti Pimedate Liidule palju õnne. Alates tänasest on postmarki võimalik osta suurematest postkontoritest või Omniva e-poest. Margi tiraaž on 25 000 ja see on trükitud trükikojas Vaba Maa. Usun, et mark ja ümbrik on selle ajaloolise sündmuse vääriline ja sobiv täiendus tänasesse päeva.“

Eesti Posti juhatuse esimees Mart Mägi: „Täna ilmuv postmark on väike samm olulise eesmärgi poole. Eesti Posti soov on, et kaasaegsed posti- ja pakiteenused oleksid tulevikus paremini kasutatavad eranditult kõikide inimeste jaoks. Punktkirjaga postmark on sümboolne samm sellele eesmärgile pühendumisest.“

Eesti Pimedate Liidu juhatuse aseesimees Priit Kasepalu: „Kogun marke teemal „Pimedad filateelias“. Punktkirjas tähistusi on ilmselt vähem kui veerandsaja riigi markidel – enamik neist Euroopa riigid. Tunnen rõõmu, et nüüdsest on ka Eesti nende edumeelsete riikide peres. Tavaliselt on punktkirjas tähistusi kasutatud pimedate inimestega seondunud markidel. Kõige enam lasti niisuguseid marke käibele 2009. aastal, kui tähistati punktkirja looja Louis Braille’ 200. sünniaastapäeva. Kindlasti on Eesti Pimedate Liidu juubelit märkivad unikaalne postmark, esimese päeva ümbrik ja tempel maailma filatelistide hulgas hinnatud.“

Iseseisvusest ülikoolis õppides

Inspireerituna Eesti Pimedate Liidu projekti „Minu enda elu“ raames peagi ilmuvast juhendist nägemispuudega noortele ning oma kogemusest ülikoolis Inglismaal Royal Holloway University of Londonis prantsuse keele ja muusika erialal õppides otsustasin kirjutada veidi sellest, mis mind esimesel aastal ülikooli sisseelamisel aitas.

Autor: Elisabeth Egel

Ettevalmistus

Enne ülikooli astumist on oluline teha võimalikult korralik eeltöö, mille käigus tuleb kasuks ülikoolide kohta internetist info otsimine, avatud uste päevadel käimine ning vajadusel ka õppejõududega ühendust võtmine. Seepärast uurisin enne Royal Holloway kasuks otsustamist erinevaid ülikoole nii Eestis, Inglismaal kui ka mujal riikides. Lõpuks tegin valiku just selle kooli kasuks, sest ülikool võimaldas mul korraga õppida nii prantsuse keelt kui ka muusikat ning lubas mind minu nägemispuudest tulevate erisustega igati aidata.

Oluline on ka uurida, kas ülikoolis on varasemalt õppinud teisi nägemispuudega inimesi ning võimalusel küsida nende kogemuse kohta. Kui ülikoolis varasemalt teisi nägemispuudega üliõpilasi olnud ei ole, siis tuleks uurida, kas ülikool on valmis võimalikke kohandusi tegema. Samuti oleks hea suhelda erivajadusega üliõpilaste koordinaatoriga või selle valdkonnaga tegeleva osakonna esindajaga. Kuigi ülikoolis, kuhu mina õppima suundusin, oli nägemispuudega õppijaid olnud ainult prantsuse keele suunal, kinnitasid nad mulle, et on nõus muusika poolel tegema vajalikud kohandused.

Õppima asumine

Kui kindel ülikool on valitud ja ülikool on õppija vastu võtnud, on aeg asuda ettevalmistuste kallale õppima asumiseks. Siis võiksid toimuda juba täpsemad vestlused õppematerjalide, ülikooli poolt pakutava majutuse ning ka liikumistundide osas. Lisaks oleks hea, kui ülikool võimaldaks tudengil hoonetega juba enne õppeaasta algust tutvuda ning pakuks üliõpilasele vähemalt õppeaasta esimesteks kuudeks vajadusel saatjat. Vahel võivad hoonete kujundust ning marsruute aidata meelde jätta ka lindistused, kus saatja liigub hoones ringi ja kirjeldab, mis tema ümber on, või seletab lahti tudengile vajaliku teekonna. Hiljem saab tudeng neid lindistusi kodus kuulata ning teekonna nii oma peas uuesti läbi käia. Lisaks tuleks uurida ka erinevate stipendiumite ning muude rahastusvõimaluste kohta, mida võivad pakkuda nii ülikool, riik kui ka teised organisatsioonid.

Et jõuda enne ülikooli algust kõik marsruudid selgeks õppida, võimaldati mul saabuda ülikooli ja ööbida sealses ühiselamus viis päeva enne õppeaasta ametlikku algust. Marsruute ülikooli erinevate hoonete vahel õppisin koos saatjaga Eestist ning vabatahtliku tudengiga, kellega sain ühendust ülikooli erivajadusega õpilaste osakonna kaudu. Lisaks toimus mul enne õppeaasta algust Microsoft Teamsis kohtumine kõikide mulle loenguid andvate õppejõududega, kus saime üksteiselt vastastikku küsimusi küsida ning võimalikud murekohad ja tulevase õppeprotsessi omavahel läbi arutada.

Ülikooli algus

Enne loengute algust toimus esimese kursuse tudengitele sissejuhatav nädal, mille käigus sain osaleda erinevate ansamblite proovides ning mil toimusid ka sissejuhatavad loengud ülikoolis õppimise ja erinevate õppevormide ja platvormide kohta. Esimeste nädalate jooksul said mulle kindlalt selgeks kõik mulle vajalikud teekonnad ning kui marsruutides on hiljem toimunud muudatusi, olen saanud need koos vabatahtliku tudengiga läbi käia. Olen osalenud ka võimalikult paljudes ansamblites, et peletada koduigatsust, ning need on aidanud mul ka sõpru leida. Hetkel laulan mitmes kooris, osalen klaverisaatjana kammeransamblis ning olen prantsuse keele klubi asepresident.

Kuigi minu teekond ülikoolis on alles algusjärgus, tunnen, et see kogemus on mulle väga palju juurde andnud. Olen saanud uusi teadmisi valdkondades, mida väga armastan ning mul on olnud võimalik musitseerida koos inspireerivate teekaaslastega. Olen väga tänulik oma perele, kes olenemata meievahelisest kaugusest on mind alati kasvõi virtuaalselt toetanud ning ka kõikidele sõpradele ja õppejõududele. Isegi, kui õpingute teel esineb mõningaid takistusi, on oluline alati mõelda, et ka need takistused õpetavad paremini ennast tundma ning et julge pealehakkamine on pool võitu.

Persoon. Merilyn Jaeski – nägemispuudega muusiku teekond

Elisabeth Egel vestles ühel tuulisel esmaspäeva õhtul värske Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia bakalaureusekraadi omaniku ning peatse Georg Otsa nimelise Tallinna Muusikakooli lõpetaja Merilyn Jaeskiga.

Autor: Elisabeth Egel

Merilyn alustas muusikalise hariduse omandamist klaveritundidega nelja-aastaselt Belgias. Pärast Eestisse naasmist jätkas tüdruk Vanalinna Hariduskolleegiumi Muusikakoolis klaveriõpinguid Ingrit Vooglaidi juures. Kooli lõpetas ta aastal 2018. Aastatel 2010-2012 viis elu Jaeski Hollandisse, kus ta omandas haridust sealses rahvusvahelises koolis, mis kannab nime Afnorth International School. Klaveriõpingud jätkusid eraõpetaja Ina Jageri juhendamisel.

Merilyni sõnul tekkis tal mõte asuda õppima Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiasse 12. klassi kevadel. „Sõbranna saatis mulle lingi, kus oli kirjas, et sellesse ülikooli on võimalik minna tudengivarjuks ja ma mõtlesin, et miks mitte proovida. Nii ma tegingi,“ meenutab Merilyn oma esmakordset külaskäiku Akadeemiasse. Tema sõnul oli üks põnev ja üllatav asjaolu see, et ühes kohas saab korraga viibida nii palju sarnaste huvidega inimesi. „Algul oli valik muusikateaduse ja heliloomingu erialade vahel, kuid lõpuks läksin siiski õppima muusikateadust,“ nendib Jaeski.

Enne õpingutele kandideerimist suhtles abiturient ülikooli õppejõududega, kes olid tema sõnul väga avatud ja vastutulelikud. Samuti tegid nad kohandusi sisseastumiskatsetes. Muusikateaduse erialal koosnes see kolmest osast, millest ühe formaat ei olnud nägemispuudega inimesele ligipääsetav. Akadeemiline personal oli äärmiselt abivalmis. Koos leiti lahendus ka sellele probleemile ning sisseastumiskatset oli siiski võimalik edukalt läbi viia. Küll aga valmistas raskusi õppeinfosüsteemi (ÕISi) kasutamine, kus esines ligipääsetavusega tõsiseid probleeme, millest tulenevalt oli vaja paluda avalduste täitmiseks kõrvalabi.

Sellegipoolest läbis Jaeski kandideerimisprotsessi edukalt ning 2018. aasta augusti lõpus asus õppima Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiasse muusikateaduse erialale. Esimesel koolipäeval anti vastsele tudengile võimalus tutvustada end avaaktusel teistele üliõpilastele ja hiljem ka õppejõududele. Tutvustuses andis ta põgusa ülevaate ka nägemispuudega seotud spetsiifikast.

Ülikooli alustades olid Jaeskil õpingute osas kindlad ootused, aga oli ka kõhklusi: „Mul oli hirm läbikukkumise ees. Kartsin, et minu teadmised ei ole piisavad ja töö maht on liiga suur. Äkki olen valinud täiesti vale eriala. Kahtlesin selles, kas pääsen õppematerjalidele ligi ja saan neid mõistlikult lugeda. Siiski ootasin ma ülikoolis õppimist väga. Uhke tunne oli astuda õpilasestaatusest tudengistaatusesse. Mul oli kindel soov midagi uut õppida endale huvipakkuvas valdkonnas. Lootsin kogeda avastamisrõõmu ja sellest tulenevat vau-efekti. Ootasin ka oma kaastudengitega kohtumist.“

Ootused läksid Jaeski sõnul ka täide. „Kõige lähedasemaks said mulle minu kursusekaaslased. Kuna muusikateadust õppis vähe inimesi, siis tahes-tahtmata ühendasid meid raskused, mida õppides tuli ületada.“

Noore tudengi sõnul jätkusid õppejõudude vastutulelikkus ja mõistev suhtumine kogu õpingute aja. „Tekstilisi õppematerjale sain ma peaaegu alati lugeda, aga noote pidin õppima ainult kuulmise järgi. Õppejõud said sellest aru ja toetasid mind.“

Eredamatest mälestustest toob Jaeski välja uhkustunde, mis valdas teda kooli lõpetamisel. Veel jätsid talle sügava mulje kaks koostööprojekti, mille käigus oli võimalik ühendada omavahel mitme eriala eesmärgid. Mõlemal juhul paluti tal kaastudengite korraldatud kontsertide tarbeks kirjutada vahetekste, mis aitaksid paremini mõista esitatavate teoste tagamaid. Lisaks sellele tuli noorel muusikateadlasel oma kirjatööd ette kanda.

Merilyn väidab, et õpingud on teda mitmes mõttes arendanud: „Oskan selgemini arutleda, et miks miski on nii, nagu ta on, ja mõelda mingist nähtusest ka ajastu kontekstis. Leian, et lisaks muusikale on need kolm aastat mind õpetanud paremini mõistma ümbritsevat maailma. Õpingud on kasvatanud minus ka julgust: tõestasin endale, et saan ülikoolis hakkama. Läbisin bakalaureuse edukalt. Tajun, et üksi ei oleks ma seda ära teinud ja et väga suur toetus on ikkagi sõpradel ja perel ning ka sellel, et õppejõud mind kõikide küsimuste korral aitasid ja mulle igakülgselt vastu tulid, kui mul abi oli vaja.“

Õppis kahes koolis korraga

Olles EMTA-s teisel kursusel, astus noor tudeng kaasõpilase soovitusel sisse Georg Otsa nimelisse Tallinna muusikakooli heliloomingu erialale. Tema juhendajaks sai Tatjana Kozlova-Johannes. Akadeemias oli Merilyn kompositsioonitunde saanud valikaine raames kahel esimesel semestril.

Peatse Otsa-kooli lõpetajana tunneb Jaeski, et kaks kooli on teineteist igakülgselt täiendanud. „EMTA-st sain rohkem nii-öelda teoreetilist poolt, sai asjade üle arutleda ja mõtelda. Tõsi küll, ka uurimustöid tuli kirjutada, mis oli väga oluline osa muusikateaduse erialast. Seevastu Otsa-koolis oli äärmiselt palju praktikat. Selleks, et loodud muusikateosed tuleksid ettekandele, oodati rohkem õpilastevahelist koostööd ning oskust erinevaid ülesandeid üksteise vahel ära jagada.“

Suure koormusega toimetulemisel olid Jaeskile taaskord abiks õppejõudude avatus ja vastutulelikkus ning lähedaste toetus. Samuti aitas teda varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamine ehk VÕTA, mille käigus oli võimalik üle kanda EMTA-s sooritatud õppeainete tulemusi Otsa-kooli õppekaardile.

Isiklik helilooming

Lisaks kahes koolis õppimisele jõudis Merilyn osaleda konkursil „Noor helilooja“, seda nii 2020. kui 2021. aastal. Palusin tal sellest lähemalt rääkida: „Esimeses voorus saadavad osalejad oma teosed žüriile. Nende hulgast valitakse, millised helitööd kantakse ette Tartus Heino Elleri Muusikakoolis. Seal toimub lõppkontsert, mis on ühtlasi ka võistluse teine voor. Teoseid esitavad oma ala professionaalid ning sündmust kantakse üle ka klassikaraadio eetris.“

Jaeskil õnnestus mõlemal korral lõppkontserdile pääseda. Lisaks osales Merilyn 2021. aastal Kose Huvikooli muusikaosakonna korraldatud ansamblipalade konkursil „Kooskõlamine I“, kusjuures muusikapalade hindamine toimus sarnase süsteemi alusel, mis „Noore helilooja“ puhul. Sel korral toimus lõppkontsert Kose Kultuurikeskuses ning kõikidest sündmusel kõlanud teostest koostati noodikogumik, mille eesmärk on lisada värsket loomingut muusikakoolides õppivate noorte mängijate ansamblirepertuaari.

Raamatusse leidis tee Jaeski helitöö „Ookerkollane meri“ (eufooniumile, altsaksofonile ja tšellole või kolmele sarnase ulatusega pillile), mis sündis Loomelabori raames. Loomelabor on Viljandi muusikakoolis toimuv iga-aastane noorte heliloojate suvekool ning seepärast toimus teose esmaettekanne Viljandis Pauluse kirikus.

„„Ookerkollane meri“ on sissevaade kõrbeolustikku ning ühtlasi ka mõtisklus selle üle, mida on ühist liivaluidetel ja merelainetel. Huvitaval kombel on nendel mitmeid sarnaseid jooni. Nii ulgumerel kui kõrbes on tunda enda ümber lõpmatuna näivat avarust. Samuti on kõrbes paiknevad oaasid justkui nagu saared meres ja mõlemas paigas on võimalik kogeda optilisi illusioone ning vaadata imelist tähistaevast. Teos on jaotatud viieks osaks, millest igaüks kirjeldab mõnda kõrbes leiduvat nähtust või meeleolu.“

Põnevad inspiratsiooniallikad

Uurisin noorelt heliloojalt ka tema inspiratsiooniallikate kohta. „Leian inspiratsiooni omapärastest looduspaikadest. Üsna palju on minu lugudes ka vee ja valgusega seotud temaatikat. Tihti ei ole ma ise nendes paikades olnud, millest kirjutan, aga siin tuleb välja see muusikateadlane minus, kes kogub taustainfot ja viib läbi põhjaliku uurimuse enne, kui hakkan mõtlema heliteose olemuse peale.

„Ookerkollane Meri“ sündis sel moel, et otsisin internetist põnevaid paiku maakeral ja sattusin lugema artiklit, kus oli juttu liivaluidete laulmisest. Nähtus köitis mind ja edasi kuulasin sellest erinevaid salvestisi ning uurisin, mil moel selline fenomen üldse tekib. Mõtlesin, et mis oleks, kui paneksin liivaluidete laulu oma loo sisse ja püüaksin seda muusikas imiteerida. See oli justkui keskpunkt, millest hakkas kogu ülejäänud teos nagu iseenesest lahti rulluma.“

Küsimusele, kas tal on ka mõni lemmikkoosseis, vastas Jaeski, et hetkel meeldib talle erinevaid võimalusi katsetada. „Igal pillil ja igal koosseisul on nii palju mängimise viise. Väga huvitavaid asju sünnib ka siis, kui lasta esitajatel oma loo raames teatud muusikaliste parameetrite üle ise otsustada. Näiteks mingisuguse improvisatsioonilise osa kaudu tuleb välja mängijate isikupära, mis tagab selle, et lugu ei saa mitte kunagi olla täpselt sama kõlaga. Väga palju võimalusi loob ka elektroonika kasutamine muusikas. Mida rohkem on interpreedil vabadust, seda teistsugusem on ka teose kirja panemise viis. Eelnimetatud juhul võib olla hea kasutada tekstipartituuri. Kui aga tahta, et interpreet esitaks teatud meloodiat, siis on parem jääda traditsioonilise notatsiooni juurde.“

Jaeski kiidab väga ka Loomelaborit, kus ta on osalenud kolmel korral, leidnud mitmeid uusi sõpru ja loomingukaaslasi ning komponeerinud iga kord ka uue teose.

Raskused teekonnal

Jaeski tõdeb, et nägemispuudega muusiku teekonnal kerkivad tahes-tahtmata esile teatud probleemid. Esmalt toob ta välja keerukuse pilliõppes. „Enamasti omandavad pimedad muusikud Eestis oma repertuaari kuulmise järgi, kuulates lugudest erinevaid salvestusi. Nõudlikumate lugude puhul on aga tarvis seda, et keegi partiid linti mängiks. Samuti eeldab selline meetod absoluutse kuulmise või väga hea muusikalise taju olemasolu.“ Järgmisena mainib Jaeski nooditeksti lugemisel ja kirja panemisel tekkivaid raskusi. „Eestis on punktkirjas noodikirja arendanud Vello Vart ja Tartu Emajõe Kooli muusikaõpetajad. Tänu neile on trükitud süsteemi tutvustavaid materjale, mille hulgas leidub ka mõningaid muusikapalade noodistusi. Selle tänuväärse töö läbi on tõusnud ka teadlikkus selle teema osas. Mujal maailmas on süsteem rohkem levinud ning sel moel laiemat kasutust leidnud.“

Jaeski kirjeldab, et Eestis on teadlikkus nägemispuudega õpilaste võimalustest muusikat õppida kooliti väga erinev. „Kakskümmend või kolmkümmend aastat tagasi oli muusikakooli astumine peaaegu et võimatu. See, kuhu me praeguseks jõudnud oleme, on eriline. Igas haridusastmes leidub õppeasutusi, kus pime inimene saab siiski minna omandama enda soovitud muusikalist eriala ja teda ollakse nõus õpetama. Aga selleks, et muusikaline teekond sujuks võimalikult ladusalt, on oluline nii õppija kui ka õppejõudude avatus ja valmisolek kastist välja mõelda.“

EMTA professorite soovitusel võttis Merilyn ühendust teiste nägemispuudega muusikat õppivate tudengitega mujal maailmas. „Vestluste käigus selgus mitmeid kasulikke, kuid samas ka üllatavaid teadmisi. Üks Tšehhi muusikaõppur ütles, et tal on assistent, kes teda muusika kirjutamisel aitab, kuid ta kasutab ka punktkirjas noodikirja ja arvutiprogrammi. Tema jutust jäi mulje, et seal on Braille’ kirjal äärmiselt lai kasutusvõrgustik igas vormis. Seevastu Taanis õppiv pime džässpianist ütles, et ta küll oskab Braille’ noodikirja, kuid kasutab seda väga harva, kuna selle põhjal lugude õppimine on tema jaoks liiga aeglane protsess ning ta eelistab õppida pigem kuulmise järgi. Muusik lisas, et noodistamisel on talle abiks arvutiprogramm ning assistent, kes aitab kõik korrektselt vormistada. Norrast pärit nägemispuudega orelimängija väitis, et kasutab peamiselt vaid punktkirjas noodikirja. Siit järeldub, et igaüks on endale leiutanud oma süsteemi, kuidas õpingutega kõige paremini hakkama saada ja üleüldiselt muusikavaldkonnas efektiivselt toimida. Vestlustest koorub välja ka tõsiasi, et praeguse seisuga ei ole võimalik nägemispuudega inimesel mitte ühegi arvutiprogrammi abil tekitada korrektselt vormistatud noodimaterjali ilma assistendi abita. Ka lugude partiide omandamiseks on tal enamasti tarvis, et nooditekst muudetaks ligipääsetavaks.“

„Kui tunned hinges tõmmet muusika poole, siis sellest enam lahti ei saa“

Sellegipoolest soovitab Merilyn muusikaõpinguid ka teistele nägemispuudega noortele. „Kui ikkagi on sisemine kutsumus, et muusika on ikkagi see õige tee, siis ei tasu karta sinna poole vaadata. Enamasti ollakse vastutulelikud ning koos proovitakse leida lahendusi erinevatele küsimustele, mis paratamatult tekivad. Kui tunned hinges tõmmet muusika poole, siis ega sellest enam lahti ei saa.“

Jaeski hoiatab, et algus teises õppeasutuses võib olla väga teistmoodi, eriti siis, kui õpilane tuleb keskkonnast, kus tal on alati tugiisik kõrval olnud. „Oluline on lubada endal proovida iseseisvalt erinevate olukordadega toime tulla ja mitte liialt eksimusi karta. Ei tasu minna kooli sellepärast, et peab, vaid sellepärast, et teadmisi omandada ja kogeda midagi teistsugust.

Tähtis on olla valmis kohtama teisi inimesi, kes ei tea nägemispuudega inimeste maailmast ja elust-olust mitte midagi. Siinkohal tuleb kasuks õppija oskus seda valdkonda tutvustada, sest enamasti pakub teema huvi ning siit võib tekkida siiras diskussioon, mis on kasulik kõikidele osapooltele. On kordi, mil mõni küsimus paneb õppija endagi mõtlema oma elule hoopis uue nurga alt.

Erivajadusest olenemata tuleb olla kõikidesse asjadesse võimalikult kaasatud ning osaleda õppetöös ja erinevates tegevustes koos teiste õpilastega. Lisaks uutele teadmistele saab inimene kooliajal eelkõige iseennast paremini tundma õppida.“

Kuidas valmistuda evakuatsiooniks, kui sa ei näe?

Nooremat sorti rahvas oli suuri kriisiolukordi paar aastat tagasi näinud ainult telekast või lugenud raamatutest. Olgu need ajaloolise või ulmelise käsitlusega. „Eestis on hea ja turvaline,“ lohutati end ja elati vähem või rohkem rõõmsalt edasi. 2020. aastal sai selgeks, et Eesti on ikkagi osa maailmast ja kui selles maailmas korraldab üks kole viirus pandeemia, jääb Eesti viiruse teele ette täpselt nagu kõik teisedki.

Autor: Jakob Rosin

Kaks aastat peale esimese kriisi tekkimist ärkas see sama end turvaliselt tundev Eesti oma sünnipäeva. Äratuseks ei olnud aga mitte õnnesoovid, vaid lähedalt Ukrainast tulevad sõjateated. Järsku muutusid võõrriigi invasioon, langevad pommid, raketid, ebainimlikke tegusid sooritavad sõdurid ning kodust põgenemine hoopis reaalsemaks kui õhtul uudistest nähtud „ah, jälle madistavad“-mõttega tehtud uudislõigud.

Ilmselt on lugejate seas palju neid, kes viimaste kuude jooksul mõelnud, et mis siis, kui meie…? Ja olgem ausad, nii hirmutav kui see mõte ka ei ole, on nägemispuudega inimesel muret kuhjaga rohkem, kui kodu maha jätmine ja evakueerumine peaks ühel sekundil olema vältimatu.

Pakumegi järgmisena mõningaid soovitusi, mida ette võtta, kui pead kiiresti evakueeruma. Olgu see siis kas sõjast põhjustatud katastroofi pärast, loodusõnnetuse tõttu või näiteks tulekahju pärast.

Tea, kus sa asud

Ehkki see soovitus võib kõlada veidi lapsikult, on oluline teada, milline on sinu maja ning kuidas selleni pääseb. Ehk on sul vaja kellelegi detailselt kirjeldada kus sa elad. Millised tänavad ümbruskonnas asuvad ning kus sina nende suhtes paikned? Milline on tee sinu majani mõnelt suurelt, hästi tuntud maanteelt või peateelt? Mis värvi on sinu maja? On selle läheduses hästi nähtavaid teisi hooneid või muid märke, mis orienteerumisel aitavad? Kuidas leida sissepääs majja?

Need on mõned küsimused, mida peaksid endalt küsima ja millele vastused leidma. Kriisisituatsioonis on oluline, et päästjad, professionaalsed või vabatahtlikud, su kiiresti üles leiaksid.

Ka teistpidi on oluline oma maja ümbrust teada. Võta aega ja tutvu kõikide teedega, mis sinu maja ümbruses on ja mis sellest eemale viivad. Loodusõnnetuste või tulekahjude korral võib ainus sulle tuttav tee olla blokeeritud inimeste, päästeautode, langenud puude või teiste takistuste tõttu. On hea teada, kuhu pääsed mõnest maja teisest väljapääsust või mööda teed, mida sa igapäevaselt ei käi. Üksi või koos nägijast kaaslasega on hea need teed läbi käia ja mõelda läbi võimalikud liikumisteed ohuolukorras. Arvesta sellega, et kriisisituatsioonis ei pruugi olla aega enam uusi teid ega lahendusi leiutada.

Ühe variandina võid hankida enda kodu ümbrusest taktiilse 3D-kaardi, mida uurida. Säärast kaarti pakub näiteks Eestis nägemispuudega inimestele abivahendeid müüv MTÜ Silmalaegas.

Mõtle läbi oma kriisipagas

Kui pead kiiresti evakueeruma, on tähtis, et sul oleks kaasas olulised esemed. Ole teadlik, kus sinu kodus asuvad sinu isikut ja puuet tõendavad dokumendid ja ole valmis need kiiresti vajadusel kaasa võtma. Sama peaksid tegema ka ravimitega, mida pidevalt tarbid. Veendu, et sinu jaoks olulistel abivahenditel on akud ja patareid laetud, võimalusel võta kaasa ka laetud akupank. Veebilehel www.olevalmis.ee on põhjalik nimekiri juhistest evakueerumiseks nagu ka esemetest, mille peaksid endaga kaasa võtma.

Tea, milline sa välja näed

Kui oled kodust väljas ning sul on vaja end päästjatele või teistele otsijatele kirjeldada, tuleb kasuks, kui oskad kirjeldada enda seljas olevat riietust. Tea, mis värvi on su jope või mantel, müts, püksid ja jalanõud. Ei tee paha hoida kriisipagasis ka näiteks helkurvesti oma nimega.

Mõtle kodust lahkumise protsess läbi

Eelnevalt läbimõeldud ja sisseharjutatud protsess võib kriisiolukorras väärtuslikke sekundeid säästa ning päästa seega sinu ja sinu lähedaste elu. Mõtle läbi:

1. Kus asuvad esemed, mis kindlasti tuleb kaasa võtta.

2. Kus asuvad su majas väljapääsud ja varuväljapääsud, nagu ka varjend.

3. Millised on majast lahkumise erinevad variandid ja teekonnad.

4. Kui täpselt oskad kirjeldada oma asukohta olles majast lahkunud?

5. Kes on inimesed, kellele helistada, kui oled jõudnud turvalisse kohta?

NB: siin artiklis toodu on vaid soovituslik. Palun tutvu põhjalikemate soovituste jaoks kodulehel www.olevalmis.ee olevate materjalidega.

Küsitlus valge kepi kasutamise kohta

Uurisime neljalt nägemispuudega inimeselt, millised on nende harjumused ja kogemused valge kepi kasutamisel ja miks on see ikkagi niivõrd vajalik abivahend.

Autor: Maarja-Liis Orgmets

1. Milline on sinu nägemisjääk ja kui kaua oled valget keppi kasutanud?

Julia Kabanova: näen valgust ja natuke värve. Esimesed kokkupuuted olid arvatavasti kooli ajal Tartu Emajõe Koolis.

Indrek Kaljumäe: valge kepp on mul vist juba oma 8–9 aastat olemas olnud, aga alguses ma seda väga kätte ei võtnud, see oli mul lihtsalt kotis kaasas. Aktiivsem kasutaja olen nüüd ehk 4–5 aastat olnud.

Mirja Räpp: umbes 25 aastat ehk siis enamuse ajast, kui olen pime olnud.

Harry Kare: täispimedaks jäin 1984. aastal. Valge kepi kasutamisega puutusin mingil määral kokku juba siis kui Tartu Emajõe Koolis käisin ja oli vaja kahe maja vahel liikuda.

2. Millistes olukordades ja kui tihti kasutad valget keppi?

Julia: sõltub täitsa päevast ja kohast. Valge kepp on mul alati käekotis olemas, tekitab turvatunnet. Aitab mind, nagu juhtkoegi, porilompidest ja aukudest mööda. Kui mul seda ei ole, ega siis päris üksi võõras kohas kuhugi minna ei saa.

Just muide tellisin endale uue kepi, aga selle vanaga olen ma isegi Santiago de Compostela palverännakul üle 300 kilomeetri läbi käinud. Kõik kivikesed katsusin sellega üle ja vahepeal isegi hüppasin kivilt kivile. Päris keeruline, kui kivid veel liiguvad ka. Sõbranna oli mul ka kaasas muidugi. Mulle lihtsalt tohutult meeldib kõndida ja matkata.

Indrek: praeguseks kasutan peaaegu igapäevaselt, ilma selleta kodunt välja ei lähe. Tuttavas keskkonnas suudan mingil määral ka ilma liikuda, ent siiski on kindlam, kui see käepärast on. Näiteks pimedas ei näe ma üldse ja samuti eredas päikesevalguses.

Mirja: kui üksinda kodust välja lähen, on valge kepp praktiliselt alati kaasas. Tegelikult enamjaolt kotis kaasas ka siis, kui kellegi nägija inimesega koos ringi liigun, sest äkki saatjaga juhtub midagi ja ilma valge kepita jääksin hätta. Eks ole ju valge kepi üks funktsioonidest ka kaaskodanikele märku andmine, et tegemist on nägemispuudega inimesega.

Iseseisval liikumisel kasutan valget keppi peaaegu alati. Vahel ei kasuta mulle väga tuttavates siseruumides, näiteks oma elumaja koridoris liikudes või pimedate ühingu majas, kuigi ohutuse huvides peaks keppi ka neis kohtades kasutama. Näiteks olen oma kortermajas ilma kepita liikudes otsa jooksnud koristaja vahendite kärule ja liftis vaikselt seisvale inimesele. Õues üksinda liikudes kasutan valget keppi alati, sest teisiti ei oleks mul võimalik maamärkide järgi orienteeruda ning see oleks ka ohtlik.

Harry: hiljem paar aastat kasutasin aktiivsemalt siis, kui elasin veel Tartus ja käisin tööl. Hiljem sain omale juhtkoera. Kuna praegu üksinda sisuliselt ei liigu, siis kasutan väga vähe.

3. Kuidas ja miks valget keppi kasutama õppisid, kas see oli keeruline?

Julia: koolis olid liikumistunnid, aga tihedamalt kasutama hakkasin pärast kooli lõpetamist, kui tulin Tallinna ülikooli õppima ja oli vaja hakata uutes kohtades liikuma. Aasta pärast ülikooli astumist sain endale ka oma esimese juhtkoera. Kui on järjepidevust, praktikat ning tahet ja motivatsiooni õppida, ei ole keeruline. Valge kepp on väga vajalik ja aitab tagada ohutust.

Indrek: õppisin kasutama üpris iseseisvalt või tuli see lihtsalt loomulikult. Mul ei olnud ühel hetkel enam valikut.

Mirja: õppisin valget keppi kasutama peale seda kui olin nägemise kaotanud. Olin nägija inimesena näinud mõnda pimedat inimest valge kepiga liikumas ja ei saanud toona üldse kepi põhimõttest aru. Mäletan, et vaatasin kord üht kepiga liikuvat pimedat meest ja ei taibanud kohe kuidagi, kuidas see kepp tal orienteeruda aitab. Aga pimedaks jäämise järel sai muidugi see mõistatus lahendatud.

Valge kepp on nagu pikk käsi, millega maapinda ja sellel paiknevaid objekte kombata saab. Õppisin tollases rehabiliteerimiskeskuses koos liikumisõpetajaga liikumistehnikat ja seejärel ka kindlaid marsruute. Valge kepiga liikumise tehnika selgekssaamine oli lihtne, kuid marsruutide õppimine päris keeruline. Aga harjutamine teeb meistriks.

Harry: kuna kasutan harva, siis võib-olla ongi põhjus selles, et pole saanud piisavalt head õpetust.

4. Kuidas teised inimesed tänaval või poes valgesse keppi suhtuvad?

Julia: vahel lapsed ikka küsivad. Ükskord keegi arvas, et ma otsin sellega metalli või midagi.

Indrek: eks suhtumisi ole mitmesuguseid. Mulle näib, et enamik inimesi saab aru, millega tegu ja arvestavad sellega, näiteks tänaval liikudes tõmbuvad tee pealt väheke kõrvale, kui pime valge kepiga tuleb. Samas vahel tajun, kuidas inimene pöörab ringi ja jääb järele vaatama. On ka selliseid, kes ei tea valgest kepist midagi.

Mirja: valge kepiga liikuv inimene tõmbab paratamatult tähelepanu ja see mulle isiklikult üldse ei meeldi. Alguses ei söandanud ma peaaegu üldse üksi kepiga tänavale minna, sest mind tohutult häiris, et mind vaadatakse. Ega see tunne pole praegugi täiesti kadunud, aga kui keskenduda marsruudile, ei jõua muule enam mõelda.

Üldiselt teavad inimesed päris hästi, mida valge kepp tähendab. Väga tihti tullakse ka abi pakkuma, sest saadakse aru, et ma ei näe. Vahel kuulen mõnd täiskasvanut lapsele tänaval seletamas, et see tädi käib niisuguse kepiga sellepärast, et ta ei näe.

Kord tänaval valge kepiga liikudes kuulsin läheduses teismelisi poisse omavahel arutamas, kas on hullem olla pime või kurt. Oletatavasti tuli see neil teemaks mind nähes ning sellest omakorda järeldub, et nad said väga hästi aru, mida valge kepp tähistab.

5. Mida inimesed valge kepi kohta küsivad?

Julia: Kunagi, kui lõin kaasa sellises projektis nagu „Dialoog pimeduses“, siis üks ekskursioonil käinud õpilane küsis, et kui pime ära sureb, kas talle pannakse siis valge kepp kirstu kaasa (Naerab.). Selles mõttes väga asjakohane, et ta tabas ära, kui oluline see ikkagi pimeda inimese jaoks on.

Indrek: ükskord käisin Nõmme turul ühes putkas, mida regulaarselt väisan. Valge kepp oli kokkupandult koti küljes, kui müüjanna küsis, et kas ma olen kalamees, kas käin õngitsemas kusagil, mul mingi huvitav riistapuu koti küljes.

6. Kui sul on olnud ka juhtkoer, siis räägi natuke ka temast.

Julia: minul on olnud kolm juhtkoera. Esimese koera taotluse tegingi siis, kui kooli lõpetasin ja omaette elama kolisin. Mul on koertega alati olnud eriline side. Esimese juhtkoera nimeks oli Eksu, ta oli mul hästi vinge koer. Teine koer oli Mona, aga tema töötas mul ainult kaks aastat ja ei saanud tervislikel põhjustel kahjuks jätkata.

Uue juhtkoeraga harjumine on emotsionaalselt päris suur väljakutse, eriti keeruline oligi üleminek esimeselt teisele, sest Eksuga olin ma juba nii harjunud. Praegu on mul kolmas koer Churchill, tema on mul ka hästi hea iseloomuga, natuke hella loomusega koer, aga ka meil on väga-väga tugev side.

Kunagi jah ei lastud koos koeraga kinno või raamatukokku, aga suhtumine on aastate jooksul igal juhul paremaks läinud.

Harry: koer on ka suur sõber, vajab aga kindlasti palju hoolitsemist.

Tehnoloogia. E-pood peab olema ligipääsetav ka pimedale

E-kaubanduse valdkond on viimastel aastatel tublisti arenenud. Veebipoodides sisseostude tegemine on inimeste jaoks täiesti igapäevane toiming. Kuidas saab aga internetikeskkonda kolinud kaubandusvõrgus iseseisvalt hakkama nägemispuudega inimene?

Autor: Mirja Räpp

Kas e-poodides kaupade valimine ja tellimine on ligipääsetav ka pimedale inimesele, kes kasutab arvutit ekraanilugemisprogrammi ning kõnesüntesaatori abil? Kõik sõltub sellest, kui ligipääsetav veebileht on.

Ligipääsetavus pole ainult moodne sõnakõlks, vaid puudega inimese iseseisvaks toimetulekuks lausa hädavajalik. Veebipoe looja, kes on eeldatavasti hea nägemisega inimene, ehitab e-poe keskkonna üles oma seisukohast lähtudes. Visuaalsed lahendused on lihtsad ja ilusad ning nägemisfunktsiooni olemasolu on ju igati iseenesestmõistetav. Üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna.

Ometi leidub inimesi, kelle silm pilti ei seleta ning kogu kaunilt paigutatud kaubavalik jääbki nende käeulatusest välja. Potentsiaalne klient jäetakse ukse taha. E-kaupluse loomisel tuleks seega arvesse võtta erinevate inimgruppide vajadusi. Kui kohe algfaasis ligipääsetavusega arvestada, ei teki ka hiljem lisavaeva ega -kulusid.

E-kaubanduse teenus, juhul kui see on hästi ligipääsetav, on tegelikult nägemispuudega inimesele mugav sisseostude sooritamise moodus. Poodide tohutu kaubavalikuga tutvumine on samuti kergem. Nägemise puudumise korral ei ole lihtne füüsiliselt poodi minna ning peab leidma inimese, kellega koos seda teha. Abilistel pole alati aega ja nii võib pimedal inimesel jäädagi poes käimata. Pealegi ei jõua keegi kogu valikut poes ära kirjeldada. Ilma kõrvalabita kasutatav e-kauplus on antud olukorras hea lahendus. Olen pimeda inimesena viimaste aastate jooksul külastanud kümneid veebipoode ning kogemusi on nii häid kui ka halbu. Üldiselt on aga e-kauplused minu elu sõltumatumaks muutnud.

Konkreetseid veebipoode välja toomata on olukord õnneks kaldu pigem positiivsete lahenduste suunas. Järjekordse e-kaupluse veebilehele minnes ei tea aga iial ette, kui ligipääsetavaks see pimedale inimesele osutub. Probleeme on erinevaid. Paljudel juhtudel ei ole tooteid piisavalt kirjeldatud või puudub kirjeldus üldse. Riideid osta on enamjaolt üsna võimatu, sest kirjelduse asemel püüab ostja pilku värvikas pildigalerii. Sageli ei ole tekstina kirjas isegi värvi või on jällegi suuruste tabelid esitatud pildina. Tihtipeale märgitakse näiteks mööblieseme mõõdud otse pildile ning seda ekraanilugeja ette ei loe. Ometi olen kohanud ka erandeid ja need teevad meele rõõmsaks.

Pettumuse valmistavad e-kauplused, mis üldjoontes on küll ligipääsetavad, kuid ostu nurjab üksainus ligipääsmatu detail. Kulutanud terve tunni toodete valimisele ning vajalikud ostud korvi poetanud, suundun rõõmsalt ostu vormistama. Aga võta näpust! Ligipääsmatuks võib näiteks osutuda pakiautomaadi valikukast või viitavad pankadele vaid nende pildilised logod. Paaril korral on ostuprotsess katki jäänud, kuna pakiautomaat tulnuks valida kaardilt. Sellised väikesed takistused on väga tõhusad, et pimedal inimesel e-kauplusest ost sooritamata jääks.

Millises e-kaupluses täiesti pimedal inimesel mugav tooteid uurida ning oste sooritada on?

• Pime inimene, kasutades abivahendina ekraanilugejat JAWS ja kõnesüntesaatorit, ei saa korraga haarata arvuti kogu ekraanipilti. Nägemiseta arvutikasutaja hakkab kindlate klaviatuurikäskudega tükkhaaval ekraanile kuvatut uurima. Seepärast on oluline, et lingid, nupud, loetelud, pealkirjad ja muu selline oleksid tehniliselt õigesti märgistatud. Kui vajalikke märgistusi ei ole, tuleb hakata nooleklahvide ja kõnesüntesaatori kaasabil lehte ridahaaval ülevalt alla lugema. Mõelge kui keeruline oleks veebipoes orienteeruda, kui teie ees on must ekraan ning hakkate sealt ridahaaval infot otsima.

• Hea on, kui pealkirjad on märgistatud ka arvutikeeles kui pealkirjad, siis saab vastava klahvikäsuga otse mööda pealkirju käia. E-kauplustes on väga mugav niimoodi toodete vahel liikuda.

• Iga nupu juures peaks olema tekst, mis nupuga tegemist. Vastasel juhul on pimeda ostleja jaoks tegemist hulga arusaamatute nuppudega.

• Lingid peaksid olema tähistatud kui lingid. Muidu ekraanilugeja öelda ei oska, et tegemist on lingiga, vaid peab seda tavaliseks tekstiks. Pimeda inimese jaoks läheb siis poodlemine äraarvamismänguks, kus tuleb mingi loogika alusel ära arvata, millise teksti varjus link end peidab.

• E-kauplustes on sageli kaubagrupid esitatud loeteludena. Palju kergem on lehel liikuda, kui saad loetellu ühe klahvivajutusega ega pea õiget kohta tükk aega taga ajama.

• Niisuguseid väikeseid, kuid pimeda inimese jaoks väga olulisi detaile on päris palju. Kui veebipoodi asutades nende eripäradega arvestada, saab ka nägemispuudega inimene käia e-kaupluses täiesti privaatselt ja iseseisvalt.

„Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta“ ehk kuidas uurida pimedate ajalugu

Selle, luuletaja Juhan Liivi lause üle on põhjust sageli mõtiskleda. Mullu 11. detsembril möödus 100 aastat päevast, kui Tartus loodi Eesti Pimedate Hoolekande Selts „Pimedate Abi“ – Eesti Pimedate Liidu eelkäija. Kas ja kuidas me minevikku mäletame?

Autor: Priit Kasepalu, Eesti Pimedate Raamatukogu teabejuht

Mida pimedad ja vaegnägemisega inimesed sajandi jooksul on teinud, saab teada, lugedes ajalooraamatuid, ajakirja- ja ajalehelugusid, kuulates raadio- ning vaadates telesaateid. Palju abi on ka digimaailmast. Esmalt peab aga keegi uurima, mida on aastate ja aastakümnete eest tehtud. Siis saab selle ajalooraamatuisse kirja panna.

Pimedate ja vaegnägemisega inimeste tehtu uurimisel on hindamatu väärtusega pimeda ajaloodoktori Aldo Kalsi töö. Väga inforikas on tema viieosaline elu- ja ajalooliste artiklite kogumike sari „Lehekülgi Eesti pimedate ajaloost“.

Aldo Kals on läbi uurinud ja koostanud Eesti pimedate koolide ajalood. Vähestel koolidel on sama põhjalikke ajalooraamatuid kui Tartu Emajõe Koolil. Tema uurimistöö tulemusena on raamatuna ilmunud ka mahukas ülevaade Tartu pimedate solistide ansambli tegevusest. Tunamullu üllitas ajaloolane elulooraamatu „Kaks elu“. Nägemispuudega inimeste valdkonda käsitlevaid raamatuid on veelgi. Raamatud on kas tava-, heli- ja punktkirjas või elektroonilises variandis.

Kuidas leida, milliseid raamatuid on nägemispuudega inimestest välja antud ja kus saab neid laenata?

Kõige hõlpsam on alustada pimedate liidu kodulehe inforubriigis asuva raamatute nimekirja sirvimisest. Eesti Pimedate Raamatukogu lugejail on võimalik autori, pealkirja ja märksõna järgi otsinguid teha ning heli- ja e-raamatuid alla laadida või voogedastusena kuulata Veebiraamatukogust. Millistest raamatukogudest saab laenata huvipakkuvaid tavakirjas raamatuid, leiab elektronkataloogidest ESTER ja URRAM. Ka neis on võimalik raamatuotsinguid teha. Eesti Rahvusraamatukogu koostatavast digitaalarhiivist DIGAR on võimalik otsida ja lugeda raamatuid ning ajalehtedes ja ajakirjades avaldatud artikleid.

Valguse Kaja esiknumber ilmus 1990. aastal. Aastail 1990–1992 ja 1996–1998 anti aastas välja erinev arv numbreid. Ajakiri ei ilmunud aastail 1993–1995 ja 1999. Alates 2000. aastast on seda välja antud kaks korda aastas.

Pimedate raamatukogus on tavakirjas Valguse Kaja salvestatud helikandjatele ja trükitud punktkirjas. Praegu saadetakse sünteeskõnes ajakiri lugejatele koju ajakirjanduse plaadil. Veebiraamatukogus on Valguse Kaja helivariandid alates 2012. aastast.

Punktkirja kasutajate hulk on aga oluliselt vähenenud. Viimasel kümnendil ei ole lugejad ajakirja punktkirjavarianti laenanud, mistõttu jääb Valguse Kaja eelmine number viimaseks, mis selles kirjas trükiti.

Pimedate liidu kodulehel on ajakirja eelmise aasta mõlema numbri veebivariandid. Digitaalarhiivis DIGAR säilitatakse raamatute, ajakirjade ja ajalehtede trükifaile ning on loodud nende lugemise võimalus arvutite vahendusel. Artikli kirjutamise ajaks olid digiarhiivi Eesti artiklite portaalis Valguse Kaja failid alates 2017. aasta kevadnumbrist kuni 2020. aasta kevadnumbrini. Loodan, et selle ajakirja ilmumiseks on digiarhiivi antud ka hilisemate numbrite failid ning tühistatud juurdepääsupiirang ja ajakirja saab lugeda igast arvutist.

Pimedate Raamatukogu annab välja e-variandis ja sünteeskõnes ajakirja Epüfon, Põhja-Eesti Pimedate Ühing infolehte Kuukiir ja Lõuna-Eesti Pimedate Ühing oma saadet. Need jõuavad raamatukogu lugejateni ajakirjanduse plaadil ning kõigi kolme viimaste aastate numbreid võib lugeda või kuulata Veebiraamatukogus.

Aastate eest panin tähele, et nägemispuudega inimeste probleemidega kokku puutuvatele inimestele võivad pimedatele ja vaegnägijatele teada-tuntud asjad, millest ka ajakirjanduses kirjutatud, üsnagi tundmatud olla. Töö tõttu olen andnud taolist lisateavet üliõpilastele, sotsiaaltöötajatele ja raamatukoguhoidjatele. Nägemispuudega inimeste organisatsioonides tehtavat jälgides on vahel tunda, et korratakse juba mõne aasta eest tehtut ja peetakse seda teadmatusest uudseks algatuseks. Seetõttu ja huvist arvuti kasutamise oskusi arendada alustasin 2004. aastal nägemispuudega inimeste tegevuse kohta mitmesuguste otsingusõnade abil veebist materjalide kogumist. Artikliviidetest koostatud lingikogu on nüüdseks kujunenud üsna mahukaks. Valik sellest asub pimedate liidu kodulehe inforubriigi meediakajastuste lehel.

Artikleid on kõigist üleriigilistest ajalehtedest, samuti enamikest maakonnalehtedest ja mitmetest ajakirjadest. Kirjutistes on portreteeritud nägemispuudega inimesi ja tutvustatud ülevaadete või sõnumitena nende organisatsioonide tegevust. Varaseim artikkel, millele link on tehtud, pärineb 1995. aasta lõpust. Aastatega on lisandunud ka viiteid raadio- ja teleuudistele ning -saadetele. Lingikogus ei ole viiteid kõigile teadaolevaile kajastustele. Püütud on vältida kordusi. Ka väljaanded on veebist varasemaid artikleid maha võtnud, mistõttu on viited neile eemaldatud. Aprilli keskel ligines viidete arv lehel kaheksasajale.

Juhan Liivi sõnadele mõeldes soovin kõigile põnevat lugemist ja kuulamist ning palju uusi teadmisi

Lühiuudised

Koostaja: Jakob Rosin

Mis toimub Euroopas?

Euroopa Puuetega Inimeste Foorum lõi transpordis asetleidnud diskrimineerimisjuhtumite andmebaasi

Euroopa Liidu ja selle liikmete siseriiklikud õigusaktid on aastate jooksul välja töötatud selleks, et võidelda puuetega inimeste diskrimineerimise vastu transpordis. Kuid vaatamata neile väga olulistele seadustele eiratakse puuetega inimeste õigusi praktikas sageli või need lihtsalt ei hõlma kõiki transpordiliike ja intsidente.

Selleks, et paremini kaardistada näiteks lennuki-, rongi-, laeva-, bussi- või taksotranspordis juhtunud intsidente, on Euroopa Puuetega Inimeste Foorum loonud andmebaasi, et saada parem ülevaade erinevatest juhtumitest.

Andmebaasi saab juhtumeid lisada igaüks, kuid arvestada tuleb, et Euroopa Puuetega Inimeste Foorum ei tegele juhtumite lahendamisega, vaid kasutab infot pigem näidete ja statistikana oma lobitöös. Andmebaasi leiab aadressilt accessibility.edf-feph.org.

Mida teeb Euroopa Pimedate Liit Ukraina sõjas kannatanute aitamiseks?

Juba esimesel päeval pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse avaldas Euroopa Pimedate Liit ehk EBU pressiteate, milles mõistis jõuliselt hukka sõjategevuse ning kutsus kõiki osapooli üles tagama pimedate ja vaegnägijate kaitset ja ohutust.

Kiiresti kutsus EBU üles annetama, et toetada Ukraina pimedaid ja vaegnägijaid ning riigist põgenevaid pagulasi. Selleks loodi fond, millest rahastatakse erinevaid tegevusi, näiteks toetatakse võimaluste piires viivitamatult ja otseselt endiselt Ukrainas elavaid pimedaid ja vaegnägijaid, et tagada neile kaitse ja juurdepääs põhiteenustele.

EBU toetab oma liikmeid naaberriikides nende tohututes jõupingutustes pimedate ja vaegnägijate pagulaste vastuvõtmisel. Samuti kaardistatakse vajadusi, näiteks ligipääsetava info ja materjalide osas. Vajadus on endiselt suur ja see kasvab pidevalt, jäädes püsima ka peale sõja lõppu.

On teada, et Harkivi linnas on pimedate kool pommi tõttu kannatada saanud. See näitab, et jõupingutused selle kooli ja kindlasti ka muu kriitilise infrastruktuuri taastamiseks sõjajärgses Ukrainas pimedate ja vaegnägijate kaasamiseks nõuavad samuti ressursse.

Mis toimub Eestis?

Võõrkeelne kirjandus sai ligipääsetavaks

Eesti Pimedate Raamatukogu lugejatel on nüüd võimalik kasutada WIPO ehk World Intellectual Property Organization Accessible Books Consortiumi rakendust Supplementary Application, mille kaudu saab alla laadida võõrkeelseid heli- ja e-raamatuid.

Valikus on väljaanded rohkem kui 80 keeles. Teenus on tasuta. Väljaanded on toodetud pimedate raamatukogude ja teiste asutuste poolt üle maailma.

Eesti Pimedate Raamatukogu on omalt poolt kättesaadavaks teinud 216 venekeelset heliraamatut, mille arv pidevalt suureneb. Kasutajaks saab registreerida rakenduse veebilehel www.abcglobalbooks.org/create/account/request.

Eesti Pimedate Raamatukogu peab kinnitama, et teenusest huvitatu on raamatukogu lugeja. Kui raamatukogupoolne kinnitus on konsortsiumile antud, on lugejal õigus rakendust kasutada ning tema e-postile saadetakse selle kohta kiri.

Kirjeldustõlge

Kirjelduse koostajad: Katriin Reinsoo ja Mirja Räpp

Foto autor: Kairit Leibold

Foto on tehtud 12. veebruaril 2022 Saku Suurhallis toimunud Eesti Laulu finaalvõistlusel

Kirjeldus: horisontaalse ristkülikukujulisel fotol seisab laval Stefan, taustaks suur videoekraan. Lava on ühtlaselt valgustatud. Põrandal paiknevad madalad taimekompositsioonid.

Tõmmupoolne Stefan (24) seisab foto keskel, olles umbes poole foto kõrgune. Normaalse kehaehitusega mees on 177 sentimeetrit pikk. Mustad lokkis juuksed on lühikesed, tukk silmini. Silmad lõunamaiselt tumedad. Ta on kergelt habetunud ja vuntsidega.

Seljas on lauljal avara kaelusega valge T-särk, jalas heledad sirged pahkluudeni püksid. Särgi peal hele vest, pükstel pruun rihm. Jalas pruunid saapad. Kaelas on Stefanil kaks pruuni helmekeed. Lühem on pikliku ripatsiga, pikema küljes on rist. Vasakpoolse randme ümber neli pruuni helmekäevõru.

Lauljal on akustiline kitarr laia nahkrihmaga üle parempoolse õla. Rihma ehivad ümarad metallist plaadid. Mehe vasakpoolne käsi on pilli kõlaava kohal, parempoolne hoiab kitarrikaelast.

Stefani ilme on rahulik, pilk otse vaataja poole. Tema suu jääb statiivil paikneva mikrofoni varju. Taustal olev videoekraan võtab enda alla suurema osa fotost ja on lauljast ligi kaks korda kõrgem. Fotol on hetk videost, kus lendab valgepea-merikotkas. Kotkas paikneb suurelt pildi keskel, Stefani vöökohast ekraani ülaservani. Linnu keha tagaosa jääb mehe varju. Lind on küljega vaataja poole, nokk paremale. Tiivad on V-tähe kujuliselt üles tõstetud. Pruunil linnul on valged pea- ja kaelasuled ning kollane jõuline nokk. Kotka taustal madalad mäed ja poolkõrbeline maastik hõreda taimestikuga. Mägede kohal sinitaevast. Ekraani taga on näha veidi pruuni tausta. Kahel pool lauljat on madalad kõrbetaimi meenutavad seaded, vähem kui poole sääre kõrgused.